Kaks aastat ja kaks päeva tagasi pöördusite teie, Eesti vabadusvõitlejad, Kadriorus oma XII kokkutulekul Riigikogu poole palvega, et rahvaesindus annaks Eesti riigi nimel ametliku hinnangu teie võitlusele II maailmasõjas, sh Sinimägedes. Ma edastasin teie märgukirja Toompeale.

Isamaaliit ja Res Publica algatasid Riigikogu otsuse eelnõu, mis ühte lausesse kokku võetult ütleb: „Poisid, te sõdisite õige asja eest!” Sest, et:

1. Eesti Vabariik kestis katkematult – teie võitlesite Eesti kodanikena, mitte Saksa alamatena.
2. Teid kutsus sõtta meie riigipea kohusetäitja, kes sisuliselt kuulutas välja üldmobilisatsiooni.
3. Te pidite kasutama Saksa relvi ja mundrit, sest muud polnud kusagilt võtta. Aga teie käisel oli sinimustvalge.

Kokkuvõttes – te kasutasite vaenlast nr. 2, et peatada vaenlane nr. 1. Teile polnud vaja seletada, mida on oodata vaenlaselt nr. 1. Te olite seda ühe aasta vältel oma silmaga näinud.

Niisiis, TE VÕITLESITE ÕIGE ASJA EEST!

Kui Riigikogu oleks nii otsustanud, kui parlament oleks selle eelnõu heaks kiitnud, olnuks see Eesti Vabariigi ametlik kummardus teile.

Riigikogu hääletas seda otsuse eelnõu k.a. 18. aprillil ja lükkas selle häälte vahekorraga 44:30 tagasi. Miks? Kes olid need 44?

Ma pean teile kurvastusega teatama, et need 44 poliitikut kuuluvad kolme erakonda, kes täna moodustavad Toompeal valitsusliidu. On kiiduväärne, et tänast kokkutulekut austab oma osavõtuga härra peaminister. Veelgi kiiduväärsemad on tema äsja kõlanud kuldsed sõnad teie kui vabadusvõitlejate aadressil, samuti prof. Uluotsa aadressil. Ent iseäranis kiiduväärne oleks, kui härra peaministri sõnadel oleks ka tegude kullakate. Need 44, kes Toompeal vastu hääletasid, olid härra peaministri erakonnakaaslased ja poliitilised liitlased.

Oleks väga kiiduväärne, kui Toompeal ja Võru Kandle aias räägitaks üht ja sedasama.

Mida rääkisid valitsusliitlased otsuse eelnõu kohta Toompeal? Nad leidsid, et Isamaaliidu ja Res Publica eelnõu pole tasakaalus, see ei kajasta relvavõitlust Saksa röövvallutajate vastu. Kas selles olukorras, kus Eesti oli, pidanuks me tõesti sõdima Poola kombel kahel rindel!? Me ju teame, millega see Poola jaoks lõppes. Ja Poola oli suurriik! Pealegi, Eesti pidas põrandaalust vastupanuvõitlust Saksa vastu!

Mis saab edasi? Nüüd on valitsusliit esitanud hoopis oma eelnõu, mis räägib vabadusvõitlusest, relv käes, ka Saksamaa vastu. Selle järgi osutuvad Eesti vabadusvõitlejaiks peale Punaarmee Laskurkorpuse meeste ka hävituspataljonidesse kuulunud NKVD tegelased. Vabadusvõitlejaiks kuulutatakse need, kes ise tunnevad, et nad sõdisid Eesti vabaduse eest. Võib-olla tunnevad end vabadusvõitlejaina Arnold Meri ja Uno Laht? Ehk tõuseb isegi Idel Jakobson hauast ja kuulutab sedasama?!

Kas valitsusliit kavatseb sügisel Toompeal tõesti sellise otsuse vastu võtta? Hääli neil selleks jätkuks. Aga mis see siis oleks? See tähendaks, et valitsus küll kummardaks teie ees, ent — seistes seljaga teie poole.

Kuid kindlasti ei pööra teile selga kogu Riigikogu. Kui Eesti ei suuda täna saata teile ja maailmale väärikat sõnumit, peame ootama paremaid aegu. Ajalugu pole veel lõppenud. Ka praegune riigikogu pole viimane, sellele järgneb peatselt uus, XI koosseis, mis loodetavasti on suursugusem.


Mul on väga kahju, et Eesti suudab küll areneda majanduslikult, s.t. aineliselt — koguni seitsme penikoorma sammudega —, ent on pärsitud vaimses, kõlbelises arengus. Aga inimene ei ela ju ainult leivast! On veel kõrgemaid, igavikulisi väärtusi.

Jah, me oleme juba kaks aastat saanud maitsta Euroopa Liidu hüvesid. Jah, me oleme juba kolmandat aastat NATO vihmavarju all. Aga samas paneme ka tähele, kuidas Eestis võtab maad muretus ja hoolimatus, liialdatud elunautimine. Terve Eesti on muutunud üheks suureks õllesummeriks.

Täna lõõmab taevas kõrvetav päike ja taevas ise on üleni sinine. Aga see ei jää nõnda igavesti. Ükskord tuleb äike. Ka NATO saab aidata ainult neid, kes end ise aidata tahavad ja suudavad. Igasugused sammud, mis on sihitud meie noorte kaitsetahte murendamisele on parimal juhul lühinägelikud, halvimal juhul – kuritegelikud. Jutud ajateenistuse kaotamisest ja palgaarmeest on sõnum tänastele eesti noortele: „Poisid, teid pole vaja! Me ostame vabadust sisse.”


Üks päev pärast Tartu rahulepingu sõlmimise 86. aastapäeva, tänavu 3. veebruaril, katkes elav side Eesti Vabadussõjaga, sest meie hulgast lahkus viimane mees, kes relvaga Eesti riigi sünni nimel võitles. Nüüd on vabaduse teatepulk üle antud teile, II maailmasõja vabadusvõitlejatele. Ma loodan, et elav side Teise Vabadussõjaga — Sinimägede vaimuga — kestab veel kaks aastakümmet, sest just nii pikk oli ajaline vahe kahe sõja vahel.

Aga Eesti peab seda aega õigesti kasutama. Eesti peab vaimselt ärkama, kõlbeliselt paranema, oma ühtekuuluvust tugevdama. Ja Eesti peab kõike seda tegema väärikalt, moraalsel alusel, oma südametunnistusega tingimata.

Märkmed: