23. veebruaril 1918 kuulutati Endla teatri rõdul Pärnus välja Eesti Vabariik. 24. veebruaril moodustati Ajutine Valitsus, mille eesotsas oli Konstantin Päts. Iseseisvuspäev on olulisim sündmus Eesti ajaloos, aga kuidas seda tähistada?

Tänavu tehakse seda Eestis tavapärasest erinevalt. Vabariigi aastapäeva kontsert, presidendi vastuvõtt, kaitseväe paraad, pidulik lipuheiskamise tseremoonia ja jumalateenistus toimuvad kõik Tartus. Päev varem jagab president Toomas Hendrik Ilves Tartu Ülikooli aulas tänavused teenetemärgid. Siiani on vabariigi aastapäeva üritused toimunud Tallinnas, v.a. 2008. ja 2009. a, mil Vabaduse väljakul olid käimas ulatuslikud ümberehitustööd.

Eesti lipp on siiani lehvinud Tartu Tähetornis ööpäev läbi. Nüüd on kavas see langetada 23. veebruari õhtul ja heisata 24. veebruari hommikul paralleelselt Pika Hermanni lipuga Tallinnas. Ilmne traditsiooni dubleerimine, mis on tekitanud küsimusi. Eesti Riigikogu esinaine Ene Ergma avaldas 13. veebruaril president Ilvesele saadetud kirjas imestust selle üle, et tänavu on otsustatud muuta aastate jooksul kinnistunud riigilipu heiskamise traditsiooni. Ergma kirjutas, et ta ei näe niisugusele kombestiku muutmisele mingit mõistlikku põhjendust. Presidendi nõuniku Toomas Sildami sõnul saab nii näidata, et Eesti on suurem kui ainult Tallinn. Aga seda teavad ju kõik! Tartu on eriline ja väärikas linn, aga siiski mitte Eesti pealinn.

Meenutan siinkohal vabariigi aastapäeva tähistamise traditsioone oma okupatsiooniaegses lapsepõlvekodus. Paljud väidavad, et jõule ei tohtinud sel ajal pidada, mis on täielik nonsenss. Igaüks võis endale tuppa tuua jõulupuu ja kirikus käia, ehkki see võimudele ei meeldinud. Hoopis teine lugu oli aga vabariigi aastapäevaga, mille tähistamine oli absoluutne tabu. On meeles, et ema küpsetas iseseisvuspäevaks alati tordi ja meie, lapsed, joonistasime-värvisime endale sinimustvalged lipud. Need olid meie salajased traditsioonid, millest me muidugi kellelegi ei rääkinud.

Võib-olla just selle tõttu on eriti tugevalt mällu sööbinud Eesti trikoloori heiskamine Pika Hermanni torni 24. veebruaril 1989, mis oli uskumatu ja emotsionaalne sündmus ja millega pandi alus ühele kaunile riiklikule traditsioonile. Toompea nõlvadele oli kogunenud tohutu rahvameri. Paljudel olid käes või rinnas päevinäinud Eesti lipud. Kus nad olid neid reliikviaid küll hoidnud ligi 50 aastat? Valitses eriline meeleolu. Esinesid koorid, nende laule kuulati pisarsilmil.

Eesti Lipu Seltsi esimees Trivimi Velliste on öelnud: “Sinimustvalget ei saa armsaks teha jõuga, armastus peab südamest välja kasvama.” Seda armastust oli tol külmal talvehommikul Tallinnas küllaga. Ent kindlasti on seda ka siin, kui 24. veebruaril kogunetakse taas traditsioonilisele Eesti lipu heiskamise tseremooniale Toronto Raekoja juurde. Rõõm tõdeda, et sinimustvalge heiskamise traditsioon püsib siin ka aastal 2012 ja keegi ei kavatse seda muuta.

Head Eesti Vabariigi 94. aastapäeva!

Märkmed: