Torontos tähistati Võidupüha
EKN 30 Jun 2005 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
23. juuni varasel pärastlõunal kogunes Toronto eestlaskond Eesti Maja kristallsaali, et pühitseda Võidupüha — ajaloolist päeva, mil pärast Võnnu lahingut võidi uhkusega öelda, et meie kodumaa on vaenlastest puhas.

Vaadates tagasi nendele arvukatele aktustele, kus olen aastate vältel osalenud nii esinejana kui pealtvaatajana/kuulajana, oli see vist esmakordne, kus täielikult puudusid muusikalised ettekanded ja kus ei olnud rakendatud ühtki etlejat. Enne kui keegi sellest väljendist jõuab hakata etteheiteid välja lugema, ruttan kinnitama, et see puudus oli suurepäraselt korvatud. Esiteks olid kõik neli eriilmelist sõnavõttu lühikesed, kuid sisukad ja päevakohaselt asjalikud. Teiseks lõpetati aktus omapärasel, kuid efektiivsel viisil, milleks oli Vaado Sarapuu koostatud meenutusvideo Võidupüha teemal.

Aktuse avas Eestlaste Kesknõukogu Kanadas esimees Avo Kittask, kes oli ka kogu aktuse teadustajaks, heaperemehelikult hoolt kandes, et kõik kulgeks sujuvalt. Sümboolse võidutule süütamise viis läbi skautmaster Jaan Lepp, meenutades oma isa sõjakäiku. Kol.-ltn. Jaan Lepp oli teatavasti Vabadussõjas laiarööpmelise soomusrongi nr. 2 ülem ja kahe Vabadusristi kavaler.

Langenute mälestamine oli jäetud II maailmasõja veterani, Eesti Vabadusvõitlejate Liidu Kanadas esimehe kol.-ltn. Ülo Tamre hooleks. Kõneleja kirjeldas rasket lahingut aastal 1942, kui suudeti välja murda Volhovi kotist. See lahing nõudis eesti sõjameeste seast hulga inimohvreid ja pärast seda saadeti Tamre erakorralisele puhkusele, et täita oma pika sõjakäigu raskeimat ülesannet — vaadata silma paljude langenud kamraadide omastele, kellele ta pidi surmateate isiklikult üle andma.

Palvuse pidas õpetaja Ants Tooming, minnes mõttelennul tagasi paljude lahingute juurde eesti rahva kauges minevikus, mis ei olnud kaugeltki nii võidukad, nagu näiteks Mahtra sõda, Jüriöö ülestõus ja Madisepäeva lahing. Ta avaldas ka mõtteid, mida Võidupüha tähendab temale isiklikult nii ohvitserina, korporandina kui vaimulikuna, lõpetades harda Meie Isa palvega.

Võidupüha kõne pidas Eesti Vabariigi aupeakonsul Kanadas Laas Leivat, kes kohe oma kõne algul teatas, et ta jätab seekord puudutamata Võidupüha ajaloolise tagapõhja, millest ollakse juba piisavalt teadlikud. Selle asemel tõi ta tulipunkti tänapäeva probleemid, mis puudutavad piirilepingut ja üldse suhteid Venemaaga. Need muutuvad üha pingelisemaks ja kinnitavad, et meie põlisvaenlasel ei ole vähimatki kavatsust lasta meil rahulikult oma elu korraldada. Nende suhete normaliseerimise püüetes vajame nii osavat diplomaatiat kui Vabadussõja vaimu.

Vaado Sarapuu lühivideo oli ilmselt koostatud just aktusel sobiva meeleolu loomiseks, õhutamaks aktusekülaliste rahvuslikke emotsioone, mis ka suurepäraselt õnnestus. Filmi lõpuosa viis meid laulupeole, kus ühendkoor laulis Enn Võrgu „Eesti lippu“, mida ühiselt kaasa lauldi. Vaatamata ühislauluks ebasobivale helikõrgusele oli vaimustus suur ja aktuselt lahkuti tundega, et kokkutulek oli saavutanud oma eesmärgi. Tugev rahvuslik süst oli käsivarde saadud.

 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus