Kolmapäeval, 23. juunil kogunes Toronto eestlaskond Eesti Maja suurde saali, et tähistada piduliku aktusega Võidupüha ja rõõmsa koosviibimisega jaanipäeva. Ürituse korraldajaiks olid EV aupeakonsulaat ja Eestlaste Kesknõukogu Kanadas.

Pastor Jüri Puusaag märkis oma avapalves, et nende kahe tähtpäeva kokkulangevus on sümboolne nii rahvuslikus kui usulises mõttes. Tähistatakse ju valguse võitu pimeduse üle. Eesti rahvale koitis selle päevaga vabaduse valgus. Kristlastele omakorda tähendab see valguse ajastu kuulutaja Ristija Johannese sünnipäeva. Isikliku mälestusena lisas kõneleja, et just sel kuupäeval sai temast aastal 1958 tõsikristlane, kui teda ristiti Ahja jões.

Avasõna ütles EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat, kes ühtlasi süütas Võidutule, mida suletud ruumis tõrviku asemel sümboliseeris küünal. Langenute mälestamise viis läbi haarava sõnavõtuga Helju Salumets, mis kulmineerus mälestuslauluga „Puhake, paremad pojad“ (Juhan Aavik), esitatuna meesansambli „Viisivelled“ poolt. Kaks soololaulu esitas noor sopran Kristina Agur Charles Kipperi klaverisaatel.

Õpetaja Kalle Kadakas oma aktusekõnes otsustas esineda vaimulikuna ning arendas edasi pastor Jüri Puusaagi tõstatatud võrdlust. Jaanipäevast kõneldes leidis ta, et Ristija Johannest võib vabalt eestipäraselt nimetada Ristija Jaaniks ja et tema kuulutus sarnanes igati eesti rahva vabaduse kuulutusega. Ristija Jaani sünni puhul küsiti murelikult: mis saab küll sellest lapsest? Samuti küsis eesti rahvas, mõeldes lapse all vastsündinud vabariiki. Tänases Eesti Vabariigis on miljon pead, kes mõtlevad; miljon südant, kes armastavad; ja kaks miljonit kätt, mis palveks kokku pannakse küsimusega huulil: mis saab küll sellest lapsest? Õnnistagu Taevane Isa meie püüdlusi ning tööd ja andku jõudu pidada kalliks meie aateid ja usku!

Avo Kittaski juhendatud meesansambel „Viisivelled“ esitas Charles Kipperi klaverisaatel kaks sõdurilaulu. Seejärel võttis veel korraks sõna EV aupeakonsul Laas Leivat, viies läbi ühe olude sunnil unarusse jäänud tseremoonia. Nimelt oli Marju Säägit juba varem otsustatud vääristada Kanada eestlaste teenetemärgiga, mida poldud aga asjaosalise eemalviibimise tõttu üle antud. Nüüd, rahvuslikul tähtpäeval, leiti selleks sobiv võimalus.

EKNi esimees Avo Kittask rõhutas oma lõppsõnas rahvuslikke kohustusi ning nende täitmise vajadust, manitsedes EV kodanikest kaasmaalasi suuremal arvul riiklikest valimistest osa võtma. Aktus lõpetati rahvushümniga.

Pärast lühikest vaheaega koguneti taas saali, nüüd juba rõõmsameelseks jaanipäeva pühitsemiseks. Kristina Agur ja Charles Kipper ilmusid uuesti publiku ette. Lauljatar esitas kolm laulu, sedapuhku rahvusvahelisest repertuaarist ja kolmes eri keeles. Kunstnike esinemine võeti vastu tugevate ovatsioonidega.

Nüüd oli aeg kõigil ühiselt häält tõsta ja mis sobinuks selleks enne einetamist paremini kui „Kungla rahvas“. Laul kõlas võimsalt vaatamata jahmatamapanevale asjaolule, et keegi oli kavalehele trükkinud laulu õiged sõnad, neljanda salmi esimene rida kaasa arvatud.

Pastor Jüri Puusaag astus küll mikrofoni ette, kuid viivitas söögipalvega, sest soovis enne tutvustada kodumaist külalist. Nimelt viibis piduliste hulgas Viljandi Pauluse koguduse õpetaja Mart Salumäe. Pärast väikest sõbralikku jagelemist ametivendade vahel langeski vaimulik kohustus külalisele, kes selle meelsasti vastu võttis, ühtlasi avaldades heameelt võimaluse eest siinsest pidustusest osa võtta. See oli nimelt tema esimene reis Ameerika mandrile.

Järgnes kerge eine suupistete ja kohviga, kusjuures soovijatel oli võimalus baarist spirituaalset täiendust hankida. Siis rivistusid Viisivelled veelkord lavale ja panid peole väärika punkti kolme rahvusliku lauluga, millest viimane oli nii tuntud, et kogu saalile anti võimalus kaasa üürata. Viimane ühislaul oli aga pühendatud mulkidele, sest Mulkide Selts oli korraldajaile annetanud kolm tublit abilist: Helju Salumets, Helgi Sooaru ja William Mandra (viimane oli baarimehena eriti populaarne).

Koosviibimist võib kordaläinuks lugeda vaatamata kahele vapustavale vahepalale. Esimeseks oli Quebeci maaväringu kõrvallainetus, mis keset Kalle Kadaka aktusekõnet saali põrandat kõigutas ja mis vaimuliku sõna valjuse arvele kirjutati. Teine vapustus oli leebemat laadi – ei hirmutanud kedagi, kuid tekitas nii mõneski kadedust. Nimelt pühitsesid Vilbert ja Helmi Tüll oma 65. pulmapäeva koos kodumaalt külla saabunud noorte sugulastega. „Noorpaarile“ sooviti ühiselt õnne ja pikka iga.

Märkmed: