Neljapäeva, 22. juuni pärastlõunal kogunes Toronto eestlaskond Eesti Maja kristallsaali, et piduliku aktusega väärikalt jätkata Võidupüha pühitsemise üllast traditsiooni. Kava koordineerijaks oli Eestlaste Kesknõukogu Kanadas esimees Avo Kittask, kelle vilunud juhtimisel kogu üritus sujuvalt kulges.

Avasõna ütles Eesti Vabariigi aupeakonsul Kanadas Laas Leivat, kes oma sõnavõtus juhtis tähelepanu pronkssõduri probleemile, mis ikka veel häirib eestlaste hingeelu nii kodumaal kui väljaspool ja mida pole seni suudetud lahendada. Ta mainis, et teadaolevalt kavatsevad nõukogude-meelsed ringkonnad 22. septembril järjekordse provokatsioonina pidulikult tähistada Tallinna „vabastamist“. Saali ukse juures olid saadaval lehed allkirjade kogumiseks, et nõuda pronkssõduri eemaldamist oma praeguselt asukohalt.

Haarava palvuse pidas E.E.L.K. Vana-Andrese Peapiiskopliku Koguduse õpetaja Kalle Kadakas, kes oli võtnud aluseks Pühakirja teksti 1. Joh.2.8: „...sest pimedus möödub ja tõeline valgus paistab juba.“ Võidutule süütamise tseremoonia viis läbi peaskaut skm Jaan Lepp, kuna langenute mälestamiseks võttis sõna ül-ltn Endel Reinas. Langenud sangareid mälestati vaikse leinaseisakuga, mille hardust kõneleja süvendas vastavasisuliste luuleridadega.

Aktusekõnelejaks oli Eesti Ohvitseride Kogu liige lipnik Peeter John Leppik, keda Avo Kittask tutvustas kui Torontos sündinud ja kasvanud noorema põlve haritlast, kes juhib oma ettevõtet ja võtab aktiivselt osa paljude eesti organisatsioonide tegevusest, olles ühtlasi Eesti Kaitseväe reservohvitser. Kõneleja tunnistas, et kuni ettepanekuni pidada Võidupüha kõne oli talle selle tähendus ja kogu Eesti ajalugu küllaltki ähmane. Tuli alustada uurimistööd ja küsitleda mitmeid vanemaid inimesi, et kõigepealt endale selgeks teha, kui tähtis oli see sündmus eesti rahvale.

Miks tähistatakse 23. juunit, Võnnu lahingu lõpptulemust? Kõneleja arvates demonstreerisid eesti sõjamehed just selles lahingus kõige kindlamalt ja kujukamalt oma valmisolekut võidelda nii sisemise kui välise vaenlase vastu. Tõestati, et oleme tahtelised ja suutelised oma vabadust kaitsma. Kõneleja tsiteeris Konstantin Pätsi läkitust 23. juunist 1936: „Iseseisvuse võitlus oli Eesti suurim rahvuslik ühisakt. 23. juunil, võidupühal, pühitseme eesti rahva liitumist rahvuseks, ühise tahte tagasitulekut, eesti rahva moraalset uuestikujunemist, mis sai alguse Vabadussõjas.“

Kõneleja meenutas oma esmakordset reisi Eestisse 1993. aasta talvel, kui ilm oli külm ja hall ning värskelt taasiseseisvunud rahvas kannatas veel nõukogude pohmeluse all. Kuid Eesti Kaitseväge oli juba hakatud vähehaaval üles ehitama. Kümme aastat hiljem külastas teda Eestist rahvuslikult meelestatud sõber, kes tõi kingiks Mart Laari raamatu „Metsavennad“ ja kutsus teda tagasi Eestisse veenduma, kui palju maa on arenenud ja muutunud. Ta järgnes kutsele, üüris pisikese auto ja sõitis kodumaa läbi, kaasas Laari raamat ja plaat metsavendade lauluga. Suure soojusega meenutas ta elatanud Saaremaa naist, kes talle ulualust pakkus ja kes nuttis kuulates metsavendade plaati. Ta oli omal ajal metsavendi toiduga varustanud. See naine oli olnud valmis Eestit kaitsma ja sisendas noore mehe hinge soovi anda oma panus.

Nüüd Eesti Kaitseväe reservohvitserina tunneb ja teab Peeter John Leppik, et Eesti Vabariigi kaitsmine on kõigi meie ülioluline kohustus, mis ei piirdu vaid sõjaväega, vaid milles kogu eesti rahvas peab andma ühise tugeva panuse.

Oma lõppsõnas tänas Avo Kittask kõiki, kes ürituse heaks läbiviimiseks kaasa aidanud, ning ka aktusekülalisi. Nagu peakõneleja oli värskelt rõhutanud, olid kõik võidutule leegi õhutamisel ühiselt väljas. Enne lõpetamist ja kohvile siirdumist andis ta veelkordselt sõna aupeakonsul Laas Leivatile ühe meeldiva ülesande täitmiseks. Nimelt andis ta Raffi Moksile üle Valgetähe V klassi aumärgi, millega Eesti Vabariigi President oli teda käesoleva aasta veebruaris vääristanud.

Pidulik aktus lõppes ühise rahvushümni laulmisega.

Märkmed: