Toronto pensionäride ühismälust
Eestlased Kanadas 26 Sep 2008 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Inimestel peab olema ikka midagi, mis neid seob ja ühendab, siis lähevad kõik asjad paremini korda. Keda ühendab laul või tants, keda skautlik-gaidlik tegevus, keda kuuluvus kristlikku kogudusse, kunst või kirjandus. Loetelu võib saada pikk, kui selles suunas jätkata.

Toronto Pensionäride Klubi selle hooaja esimesel kokkutulekul 18. septembril Eesti Majas selgus, et heaks ühendajaks on ühismälu. Sattus see koosviibimine ju kalendriliselt neisse päevisse, kus 64 aastat tagasi ärevalt valmistati ette suureks lahkumiseks, tollal oletatavasti lühiajaliseks, mis aga kujunes ülipikaks ja paljudele lõplikuks. Valdav enamus kokkutulnuist oli selle teekonna läbi teinud. Nagu klubi esimees Heikki Paara oma avasõnavõtus tähendas, on ka need, kes väikelastena sellele teele asusid, nüüd juba pensionieas. Olgu mälestused neist aegadest kuitahes valusad või kuitahes tuhmunud, unustada neid on võimatu.

Pastor Jüri Puusaag, kellele pärast einetamist uuesti sõna anti (söögipalve oli ta juba lugenud), jätkas juttu samalt joonelt, ühtlasi humoorikalt nurisedes, et oma kutsetöös peab enamasti kõnejärgseist ovatsioonidest ilma jääma, sest rahvas pärast aamenit ei aplodeeri. Kuid kui ta end aplausijanu ettekäändel oli tagasi kõnepulti sokutanud, oskas jutu päris ilusasti vaimulikule teemale juhtida. Algas meie kõigi ühismälust, kus üks Joosepi nimeline õel inimene meid oma kodust minema ajas. Siis tõi mängu paar Piibli-Joosepit ja lõpuks oma samanimelise lapselapse. Ühismälust koorus välja ühisnimetaja — kõigil neljal Joosepil oli pühakirjaga seos. Oma lapselapse puhul oli muidugi määravaks vanaisa vaimulik seisus, kuid ka grusiinist Joosep, keskmise nimega Vissarionovitsh, pärines kristlikust perest ja oli ise noores eas olnud vaimuliku seminari kasvandik. Kahjuks salgas Jumala ja kuulutas end ise jumalaks. Ühe Piibli-Joosepi kirju kuue pärast oli kõnelejal Kargu Karlaga jagelemist, kuid kummale see kuub lõpuks sai, see päriselt ei selgunudki. Eks oktoobri kokkutulekul vaata, kes saab voodri ja kes varrukad.

Heikki Paaral oli veel jagada mälestusi oma suvisest reisist Eestisse, mis kujunes laulumatkaks. Tänu ühismälule mahtus mees ilusasti oma kodumaiste lauluvendade hulka ära, kui neil lõõritamiseks läks. Ikka sõnad selgesti ja joru julgesti, nii käivad asjad nii siin- kui sealpool.

Selgus, et kohalviibijate hulgas oli ka paar „kolmekohalist“ meest. Nii Albert Irs kui Martin Reitav olid jõudnud oma isiklikus aastaraamatus ühele kaks nulli taha sokutada. Neid tervitati tugeva aplausi ja elagu-laulmisega. Alberti poolt olid tänutäheks kadunud abikaasa Elleni loodud pensionäri-teemalised vemmalvärsid, mille Heikki Paara ette kandis. Martin tänas isiklikult lühikese, kuid jõulise laulufraasiga.

Viimasena valmistas üllatuse Rakvere luuletaja Urve Tinnuri, kelle kunagine tarkusetempel Viru-Jaagupis sai hiljuti Albert Irsi ja Martin Reitaviga ühevanuseks. Seks puhuks loodud värsstervituse saatis Urve oma erikulleriga Torontosse arusaamises, et kõik on kunagi kuskilt kooliteed alustanud ja koolmeistreid kirunud — neidsamu koolmeistreid, keda nüüd mäletatakse hellusevärinaga hinges. Veel üks näide siduvast ühismälust.

Loomulikult osales koosviibimisel ka Toivo Kõheliku sajaliikmeline orkester, kelledest üheksakümmend üheksa kahjuks ei leidnud võimalust kohale tulla. Sest polnud aga lugu, sest ülejäänud mängisid nagu üks mees ja tulid ühislaulude saatmisega suurepäraselt toime.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus