Toronto pensionäride jürikuu
Eestlased Kanadas 25 Apr 2008 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Eks see jüripäev tule muidugi kõigile, kuid igale isemoodi tähendusega. Vanasti oli see aeg, kus nii mõnigi mõisamoonakas pidi oma seitse asja pampu siduma ja minema teist härrat teenima, sest senisega oli leping läbi ja uut kas ei sõlmitud või ei saadud kaubale. Toronto pensionäridel seda muret ei ole, nemad tulid lihtsalt järjekordselt kokku üksteise seltskonda nautima ja lõpuks ometi saabunud kevadest rõõmu tundma.

Nagu ikka, algas koosviibimine sõnalise uvertüüriga esimees Heikki Paaralt, kes tutvustas pärastlõunat sisustama tulnud külalisi, kelledeks olid Toronto Eesti Meeskoori ansambel maestro Charles Kipperi juhatusel ja E.E.L.K. Peetri koguduse külalisõpetaja Arho Tuhkru.

Toivo Kõhelik oli kindlalt klaveripingil nagu sõdur vahipostil, mis muidugi tähendas, et kogu seltskonnal on võimalus ühislaulus häält tõsta. Alguseks kõlas lüüriline „Ei saa mitte vaiki olla“, pärast einet oldi juba südikamad ja mindi Vändra metsa karujahile. Lõpuks roniti Munamäele, vaadati üle õitsva Eestimaa ja kinnitati nagu ühest suust, et siin on ilus elada.

Meeskoori ansambel soovis oma kohvi ja võileivad ausalt välja teenida, esinedes enne einetamist. Selgus, et ansambel on tegelikult kvartett, dirigendiga klaveripingil lauluvankri viiendaks, kuid mitte ülearuseks rattaks. Mehed esitasid neli laulu, milledest vaid esimene – Läte „Kuldrannake“ – oli tõeline kvartetilaul, kuid ansamblijuhi klaver sidus nad kõik toredaks terviklikuks helibuketiks. Ansamblisse kuulusid Heikki Paara, Alver Rõika, Mati Matsoo ja Enn Kiilaspea. Võib arvata, et lauluvennad olid otsustanud anda publikule väikese eelmaigu lähitulevikus toimuvast kevadkontserdist.

Õpetaja Arho Tuhkru andis ajaloolise ülevaate jüripäevast, mida peetakse nii tähtsaks, et kogu kuu on selle järgi nimetatud. Nagu vaimulikule kohane, vaatles ta asju kõigepealt usulisest küljest. Kapadookiast pärit ohvitser ja kristlik märter Georgios või lihtsalt Georg oli sõjameeste, rüütlite ja talupoegade kaitsepühak. Eesti rahva suus kõlas see mugandatuna Püha Jüri.

Vagajutt räägib, et Silene linnas, Liibüas, võimutses lohe, kes mürgitas oma hingeõhuga kõik, kes talle lähenesid. Oma suure isu rahuldamiseks nõudis ta linnarahvalt esialgu kaht lammast, hiljem aga juba inimliha. Liisuga valiti talle noori tütarlapsi ja lõpuks jõudis järg kuningatütre kätte. Püha Jüri taltsutas lohe ja tõi selle mõrsjarüüs printsessi vöö otsas linna, lubades lohe tappa, kui linnarahvas ristiusu vastu võtab. Nii ka juhtus.

Eestis on Pühale Jürile pühendatud õige mitu kirikut, milledest hiliseim on Eesti Sõjameeste Mälestuskirik Toris. Kuid ka rahvausundis on Pühal Jüril kindel koht. Hunte nimetab rahvasuu tänini Püha Jüri kutsikateks. Eks need kiskjad varitsenud ju ikka lambakarju, kuid pärast jüripäeva jäeti lambad julgemini omapead, sest Püha Jüri oli sute suud kinni sidunud.
Noh, ja meie rahva kuulsat Jüriöö mässu või õigemini ülestõusu meenutame ikka veel, kuigi sellest on juba 665 aastat möödas. Bornhöhe oma „Tasujaga“ on ka ajalooks saanud, kuid pensionärid mäletavad seda kõik.

Aita Urke ja Tea Peters tegid agaralt reklaami klubi kavatsetavale väljasõidule bussiga Kanada kõige lõunapoolsemasse tippu, Pelee saarele. Kolmepäevane huvireis toimuks augusti lõpupoolel, kuid juuni alguseks peab olema registreeritud, et olla kindel, kas on küllalt osavõtjaid, et üritus teoks saaks.

Nagu tavaks, püüti hiljemalt kella kolmeks „otsad kokku“ tõmmata, et enne liikluse tippkoormust koduteele asuda. Esimehe suust langes tänusõnu nii esinejaile, väsimatuile korraldajaile, kes varahommikust saadik ametis olnud, kui kõigile kokkutulnuile, keda oli märkimisväärne arv.

Lõpuks meeldetuletus, et hooaja viimane kokkutulek toimub 15. mail ja veidi enne seda peetakse peakoosolek. Suvi on sisse murdmas.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus