Eesti Elu
Toronto eestlaskond kohtus Veljo Tormisega
Eestlased Kanadas 11 Sep 2009 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kolmapäeval. 2. septembril oli Toronto muusikahuvilistel harukordne võimalus Tartu College’i saalis kohtuda ja vestelda ühe huvitavama ja omanäolisema eesti helilooja Veljo Tormisega.

Kokku oli tulnud üle saja inimese, kes tähelepanelikult jälgisid meie koorimuusika suurkuju avaldatud mõtteid rahva- ja koorilaulust ning muusikakultuuri viljelemisest üldse.

Külaline ei esinenud mingi kindlateemalise ettekandega, vaid kogu õhtu programm viidi läbi vestluse korras moderaator Andres Raudsepa juhituna. Õhtu temaatikaga haakuvaid muusikalisi vahepalu esitas rahvalauluansambel Jaaniku ning oli ka võimalus näha-kuulda videofilmi omapärasest etendusest „Raua needmine“ Pirita kloostris.

Veljo Tormise sõnutsi tõi teda Torontosse eelkõige Harri Mürgi mälestus. Viimasega oli tal tihe koostöö kuni selle surmani. Mürk on tõlkinud inglise keelde 113 Tormise laulu teksti. Kui klassikalise muusika osas on tänapäeval saanud tavaks esitada kõike originaalkeeles, siis rahvalaulu puhul peab Tormis vajalikuks, et nii lauljad kui kuulajad tekstist aru saaksid, mis eeldab head tõlkijat. Samal ajal aga surus ta läbi nõude, et kõigi ta laulude venekeelsete tõlgete kõrval ilmus ka eestikeelne originaalversioon.

Heliloojalt kuulsime, et kuigi ta Torontos ja üldse Kanadas viibib esmakordselt, on tal mõne aasta eest olnud tihedad sidemed Portlandiga USAs tänu Oregoni osariigi kammerkoorile, kes esitas tema loomingut. Portlandi külastas ta vähemalt viis korda ja oli väga imponeeritud sealsest väikesest, kuid tublist eesti kogukonnast.

Tormis suhtub erilise lugupidamisega regilaulusse, mis tema arvamuse kohaselt on eesti rahva muusikaline emakeel. Töötades Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Viljandi Kultuurikeskuses on ta pidanud loenguid teemal „Regilaulmise stilistika“. Ansambel Jaaniku esitatud regilaule kuulas helilooja suure huviga ning avaldas tunnustust seadete eest ansambli liikmele Tiina Orpanale, kes kahjuks ise kohal ei viibinud. Ka on ta seadnud palju hõimurahvaste laule, kes tema sõnutsi on kaduvuse piiril. Ta meenutas hardumusega kunagist liivlaste esinemist – selgus, et alles oli veel vaid kaheksa liivlast, kuid neil oli kolm ansamblit. Nüüd teame kahjuks, et hiljuti suri viimane liivlane, kes liivi keelt oma emakeeleks pidas.

Küsimusele, millised tema loomingust on ta enda lemmiklaulud, vastas helilooja muheldes, et eks ikka need, mida hästi lauldakse.

Video kohta „Raua needmisest“ kontserdil, kus noor helilooja Tauno Aints on ühendanud rokkansambli Metsatöll ja Eesti Rahvusmeeskoori, tähendas Tormis muigega, et see on tegelikult Aintsi helitöö tema loomingu ainetel.

Mõningat elevust tekitas helilooja põgus vihje nõukogude aja lubamistele ja keelamistele laulutekstides. Kuulajaid huvitas, mida keelati ja miks. Et Jumalat ei tohtinud mainida suure ega väikese algustähega, polnud eriline uudis, kuid sootuks absurdsena mõjus jagelus väljendi üle “tahan olla, tahan laulda“ (Laulu mõju). Tormise sõnul polnud selles midagi keelatut, kuid aeg oli loomeinimesed teinud nii tundlikuks, et hakati ette aimama, milliseid väljendusi võidakse pahaks panna (no kas teid siis ei lubata olla ja laulda?). Mindi ettevaatuse mõttes tollaselt välisministrilt Arnold Greenilt nõu küsima ja viimane soovitaski igaks juhuks muuta teksti järgnevalt: tahan tulla, tahan laulda. Mis praegu tundub naeruväärsena, oli tollal lahutamatu osa taidurite argielust.

Andres Raudsepp näitas ja soovitas lugeda Mimi Daintzi 2004. aastal ilmunud ingliskeelset teost Ancient Song Recovered, mis tutvustab Veljo Tormise tööd ja uurimusi eesti rahvalaulu alal.

Ajanappus sundis avalike küsimuste esitamisele lõpu tegema, kuid vaba vestlus kohvi, veini ja kringli juures jätkus. Enne ametlikku lõppu tänas Tartu College’i asepresident Kaja Telmet külalist kultuuriprogrammi poolt lillebuketiga.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus