Möödunud laupäeval andis Toronto Eesti Meeskoor (TEM) oma traditsioonilise kevadkontserdi. Eesti Majast oli kontsert viidud
Rosedale Heights School of Arts auditooriumi. Tark tegu. Nagu teame, on TEM-i juht Charles Kipper samas, muusikalise tegevuse poolest olulises Toronto koolis, muusikaõpetaja. Ja nagu ta ise ütles, et siin on tema teine kodu – nõnda rullus kogu mitmekülgne kava mõnusas hubases – Kipperi osavas – atmosfääris.
Charles Kipper tutvustas siin muusikaaõpetajana eesti meeskoori kõrval uue kanada „muusikametsa“ rajamist. Tema
Rosedale Heights School of Arts chamber ensemble esines enesekindlate vokaalsolistidena – Gwenna Fairchild-Tailor ja Julie Skakle, kellele liitus poognatämbriga tunderohke viiuldaja Chris Whitley. Kui nad lõpuks ühinesid ansambliks, siis oli siingi nii ekspressiivust kui sõnadesse sisseelamist.
Teine – juba otse „eesti metsast“ oli Peeter Kopvillem oma tütarde Keila ja Leikiga. Ladusalt kulgesid nad eesti rahvalaulult Kopvillemite kitsamasse ringi. Üks pala oli Olafilt — „Videvik” ja teine Peetrilt — „Läbi päeva ja öö”. Mis on eestikeelne adjektiiv noorte professionaalide kohta?
Meeskoori enda kava oli suur ja ulatuslik. Mul oli hea meel, et Charles Kipper meenutas Salme Purre ligilähedast 100. sünnipäeva. Salme Purre on olnud nn ulgueestlaste edukamaid heliloojaid Lauljate Liidu poolt korraldatud lauluvõistlustel – olgu nais-, mees- või segakoori rindel. Rootsis õppis ta Juhan Aaviku juures. Ta auhinnatud laulud on ulatunud Eesti Päevade LAULUPIDUDE kavadesse.
Ruttaksin koorisolisti Andres Raudsepa juurde, kes
Ol' Man River'i sügavatele sõnadele sisseelamisega taas tõestas, et Raudsepp valitseb oma mõnusat bassitämbrit veel sõnade sisu värvimiseks.
Tark tegu oli tuua kontsert siia akustiliselt elavasse aulasse. Mina nautisin, kuidas Kipper nautis kõlavaid koori puhtaid akorde. Miks mitte pisut edvistadagi, kui suur grupp mehi tuleb akustiliselt ülemtoonide-puhta/rikka akordi juurde. Saalis oli neile ruumi ja avarust.
Kergust ja forte-piano efekti – mida nõuavad laulud nagu Türnpu „Kevade tunne” või Riho Pätsu „Ringilaul” – jätkus parajalt. Mõnulemine meloodilises atmosfääris siin – hästi kõlavas auditooriumis – laulude nagu „Shenandoahs” ja Aaviku „Suve õhtul” puhul näis olevat lauluvendadelegi oodatud naudinguks.
Kunagi, kui Tuudur Vettik oli tagasi „poliitilistelt täienduskursuselt”, kirjutasin oma koolipõlve lauluõpetajale. Puistasin oma mõtteid ja küsimusi tema laulude kohta. Olin rõõmus, et mängisime samal interpreteerival instrumendil.
Oma vastuses langetas Vettik veel ühe kuldaväärt vaatluse: „Ärge kartke oma laule paigutada koori jooksvasse kavasse – ja ärge häbenege nendega teha põhjalikku tööd. Kõik koorijuhid on permanentses laulude otsimise ekskursioonis. Teie
oma laulutraditsioon loodagu te
oma koori esiettekande juures.“
Minul oli tunne, et aeg on Charles Kipperilgi Vettikuga seda elutõde jagada. Tema lauludes „Sirelite aegu” ja „Laula, lauluvend” on tubli annus muusikaliselt huvitavaid ja kompositsiooniliselt põnevaid kontrapunktilisi kõrvallauseid. Ärgu needki jäägu „manjana” vastutuseks.
Kas harjutused Eesti Maja ülikõlavas kristallsaalis võivad jätta koori ilma sellest meeskoori südamelööke elustavast päris forte fortissimost? Kristallsaalis kitsamas atmosfääris jõutakse dünaamilisse haripunkti palju väiksema vaevaga. Järgmisel kontserdil, samas saalis, ilusa
bel canto, säravate tenorite ja legendaarsete
basso profundo'de kõrval, tõske julgemini häält, kui Charles Kipper näitab, et „nüüd, poisid, paati....!“.
Klaveril saatis koori — kujunenud vilumuse ja hoolika täpsusega — jälle kord pianist/koorijuht Asta Ballstadt.
Viime jutu laulutööle, lauluvennad Toronto Eesti Meeskooris. Te teate väga hästi, et koori kunstiline olevik ja tulevik oleneb harjutustest osavõtmise annusest. Charles Kipperi veerandsada aastat — mida möödunud kontserdil lauluvennaliku lihtsuse ja otsekohesusega tähistati – olgu eeskujuks!
