Toronto Eesti Maja tulevik (2)
Arvamus 21 Dec 2007 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Hiljutisel organisatsioonide koosolekul Eesti Majas, kus koostati tegevuskalendrit, poetati märkus, et kaalumisel on Eesti Maja lammutamine ja uue ehitamine, milleks on asutud nõu pidama mitme teise eesti organisatsiooniga, kel samalaadsed huvid. See on uudis, mis paneb tahes-tahtmatult kõrvu kikitama. Pole ju mingi saladus, et nii mõnedki Eesti Majad mitmel maal ja mandril on oma uksed sulgenud ja mitmel pool on nende likvideerimise küsimus kõne all. Ka on avalikkuses küllalt valjuhäälselt küsitud ja veel enam vaikselt heietatud skeptilist mõtet, kui kaua väliseestlus üldse püsib.

Siinkirjutaja on alati olnud arvamusel, et tugev väliseestlus on rahvusterviku seisukohalt oluline. Selle kergekäeline mahakirjutamine eestluse huve ei teeni ega tohiks see ka vajalik olla. Nende mõtete ning arusaamade valguses tekkis tahtmine kavatsusel olevast projektist pisut rohkem teada saada ja avalikkust informeerida. Õnnestuski saada kontakt mõnede juhtivate isikutega, kes olid lahkelt nõus ohverdama tunnikese informatiivseks pressikonverentsiks.

Selle projekti idee on kerkinud praktilisest vajadusest. Isikud, keda rahvas on volitanud Eesti Maja heaolu eest hoolitsema, on sunnitud tõele silma vaadates möönma, et selle meile nii vajaliku ja armsaks saanud hoone haldamine läheb päev-päevalt raskemaks. Üks põhiprobleemidest on, et maja laguneb ja remondikulud aina suurenevad. Teiseks pole majal küllalt üüritavat pinda, mille kaudu neid vajalikke kulutusi katta. Ainult kaasmaalaste toetuste ja annetuste varal elus püsimise lootusel on küsitav väärtus. Ütleb ju vanasõna, et laenuleib ei kesta kaua.

Probleemile soodsa lahenduse leidmiseks on loodud komitee, kuhu kuuluvad esindajad neljast organisatsioonist: Toronto Eesti Maja, Eesti Sihtkapital Kanadas, Toronto Eesti Ühispank ja Eesti Abistamiskomitee. See Eesti Maja Tuleviku Komitee (kirjutan teadlikult läbiva suurtähega, kuigi sellist nimetust ametlikult kasutusele võetud ei ole) on jõudnud otsusele, et tuleks üritada praeguse hoone asemele rajada kõrgehitis, kus võiks olla piisavalt kortereid ja äriruume, et hoone end ise majandaks; hooldekodu vanureile (Ehatare nr 2); ja muidugi vajalikud ühiskondlikud ruumid meie rahvusliku tegevuse arendamiseks. Kõrvalasuv hoone, milles kaks kokku ehitatud maja, on juba Eesti Sihtkapitali poolt ostetud ja veel kahe maja ostu võimalus pole välistatud.

Seda asjalikku juttu kuulates kerkib keelele rida küsimusi. Kõik on kena, kuid kõlab liialt julge ja optimistlik. Ei suuda ka päriselt maha raputada tunnet, et tund on selleks ehk juba liialt hiline. Mulle kinnitatakse ausalt ja avameelselt, et hurraa peale välja ei minda. Komitee on oma tööga algfaasis, kus küsimusi palju ja vastuseid vähe. Kogu projekti juriidiline külg vajab põhjalikku uurimist. Tuleb ka selgitada, mida linnavalitsus ehitada lubab. Selles valguses tuleb ehk kaaluda mõtet müüa olemasolev kinnisvara ja ehitada mujale. Loodetavasti pole see vajalik, sest praegune asukoht on ülimalt soodne. Kindlasti ei saada läbi viia kõike, millest unistatakse, kuid veel ei tea ka öelda, millega saadakse hakkama ja millest tuleb loobuda. Ebarealistlikke lootusi ühiskonnas tekitada ei soovita, seepärast on oluline ära kuulata avalikkuse arvamus. Juba lähemate nädalate jooksul loodetakse organisatsioonidele ja ehk ka üksikisikuile edastada interneti vahendusel küsimusleht, et saada võimalikult palju tagasisidet. Üks on kindel – isemajandava hoone idee peab jääma meie ülimaks eesmärgiks.

Mis puutub hilisesse tundi, siis on mitmed teisedki juba avaldanud arvamust, et seda pidanuks tegema paarkümmend aastat varem. Selle kohta lausuvad vestluskaaslased, et ehk pidanuksime olema juba paarikümne aasta eest olukorras, kus on nii kindlalt „selg vastu seina“, et sellisel kujul edasi minna ei saa. Kui olemegi pisut hiljaks jäänud, kas peaks sellepärast uute lahenduste otsimisest loobuma?

Inimesed, kes kunagi Eesti Maja rajasid, olid elujõuliste meeste ja naistena kodumaalt lahkunud. Kodumaa oli okupeeritud ja eestluse püsimine võõrsil oli neile sama vajalik kui igapäevane leib. Praegusel hetkel on kõigi projektiga seotud organisatsioonide juhtkonnas inimesed, kes on saanud siin kõrghariduse ja kelle eneseteostus on toimunud kohalikus ühiskonnas. Puhtpragmaatiliselt vaadatuna saaksid nad eestluseta üsna lahedasti hakkama. Kuid eestlus, mille keskne kants on Eesti Maja, on neile eelmise generatsiooni pärand, mis nende hoida usaldatud. Küsigem koos nendega, kas nad peaksid selle hooletusse jätma. Selle pärandiga kaasnes õigus ja kohustus seda oma järeltulijaile edasi pärandada, et ka nemad võiksid kord rahuldustundega ühiskondlikust tööst tagasi tõmbuda ja tunda rõõmu uue generatsiooni saavutustest.

Nii nagu korraldaval komiteel pole veel paljudele küsimustele vastuseid, nii pole neid ka minul. Kuid üks küsimata küsimus minu ja mu eakaaslaste poolt on vastatud: jah, meie pärand on läinud õigetesse kätesse. Ma olen oma vestluskaaslastega hüvasti jättes rahulikum ja elujulgem kui vestluse alguses.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus