Kas maailmas on mõnda teist mälestusmärki või kuju, mille ümber aastate vältel nii palju tolmu on üles keerutatud kui Tallinnas asuva pronkssõduri pärast?

Pingeline on olnud selle punapuusliku läheduses alati, aga kired on saanud erilist hoogu seoses Eesti Riigikogus 10. jaanuaril vastu võetud „Sõjahaudade kaitse seadusega“.

Suhteliselt rahuliku moega pronksmehel oleks kui mingi eriline vägi sees, mis ei anna rahu Eesti elanikele ja tekitab nüüd juba ärevust rahvusvaheliseltki. Vene president Vladimir Putin pidas sel nädalal vajalikuks kohtumisel Saksa kantsleri Angela Merkeliga oma arvamuse pronkssõduri eemaldamise kohta välja öelda järgmiselt: „Ah Eesti! Eesti tahab endale võtta koha esireas ja selle baasil mingisuguseid eeliseid saada.”

Vene kaitseminister Sergei Ivanov nimetas aga Eesti sõjahaudade kaitse seadust „teotamiseks ja riigi vandalismiks”.

Riigiduuma rahvusvahelise suhete komitee esimehe Konstantin Kossatshovi sõnul seisneb probleem selles, et antud juhul püütakse ajalugu ümber kirjutada. Tema meelest ei kuulugi monumendid riikidele, vaid koguni ajaloole.

Mart Helme märgib internetiportaalis Delfi ilmunud kirjutises, et tegelikult ei peaks rääkima pronksmehest, vaid Venemaast ja sellest, et Eesti taasiseseisvumise hetkest alates on Venemaa kasutanud Eesti vastu „permanentset vale, laimu ja väljapressimise poliitikat“.

Helme toob mitmeid näiteid Moskva survest Eestile taasiseseisvuse ajal.

„Nüüd oleme siis aastas 2007 ning kuulume Euroopa Liitu ja NATO-sse... Kas see on Venemaa survet meile vähendanud? Hoopiski mitte. Üksnes Venemaad mitte tundvad inimesed võivad naiivselt arvata, et see põhimõtteliselt Eesti-Vene suhteid muudab. Ei muuda, sest nende suhete küsimus pole kunagi seisnenud Eestis ja siin toimuvas, vaid Venemaa sügavas ja muutumatus olemuses. See olemus on aga konstantselt julm, agressiivne ja laiutamistahteline. Täpselt niisugune, nagu see oli Ivan Groznõi, Peeter I ja Jossif Stalini ajal — kui markeerida vaid kõige odioossemaid tegelasi,“ kirjutab Helme. Ta nendib, et Putini-aegne uus Venemaa impeerium on defineeritult liberaalne, mis tähendab, et see juhindub otsesest, käegakatsutavast majanduslikust või poliitilisest kasust. Selle nimel lähevad käiku kõikvõimalikud abinõud: jõhker ähvardamine, alatu väljapressimine, vajalike inimeste ülesostmine ja poliitiliselt motiveeritud inimröövid ning mõrvad. Ning seda mitte üksnes Venemaal, vaid ka teistes riikides.“

Seda silmas pidades asetuvad õigesse konteksti ka viimastel päevadel aset leidnud arvukad Eesti-vastased väljaaastumised.

Moskvas Maneezhi väljakul toimuvale miitingule kogunes kolmapäeval pronkssõduri mahavõtmise kava vastu meelt avaldama üle 2000 inimese. Mida teavad need noored inimesed sõjast või ka Eestist ja tema ajaloost? Kes neid üles kihutab sõna võtma teemadel, millest nad ise midagi ei tea? Kelle väljamõeldis on loosung „Hitler — Eestimaa kangelane“? Eesti Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvese perekonnanime „kaunistamine“ SS-i sümboliga (vt käesoleva artikli juurde kuuluvat fotot) annaks meie presidendile ilmselt õiguse pöörduda mõnda rahvusvahelisse kohtusse.

Londoni venekeelne kogukond tervitas omakorda Suurbritannia pealinna saabunud Eesti peaministrit Andrus Anspit 23. jaanuaril protestiaktsiooniga. Ansip pidas loengu Londoni majandus- ja poliitikateaduste koolis, mille peaukse ette oli kogunenud piketeerima mõnikümmend Londonis elavat vene rahvuse esindajat. Mis või kes ärgitas neid Inglismaale paremat elujärge otsima läinud noori meelt avaldama Eesti vastu?
Kuid Eesti seaduse vastu protestitakse häälekalt ka Pihkvas ja koguni Kaug-Idas — Habarovskis.

Moskva karm kriitika ja majandussanktsioonidega ähvardamine pole oma eesmärki saavutanud — Eesti rahvas ja poliitikud on käimasolevast keeristormist hoolimata jäänud rahulikuks ja soliidseks.

Märkmed: