Eesti Rada
Tootsist-Teelest, teadusest ja teatri telgitagustest
Eestlased Saksamaal | 01 Oct 2014  | Eesti Rada
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post

Müncheni Eesti Kooli suvine õppereis Tartu ja Palamuse maile
Juba viiendat aastat teoks saanud Müncheni Eesti Kooli suvelaager viis meid seekord avastama teadust ja tehnikat, reisima tagasi Tootsi-Teele kooliaega ning piiluma Eesti vanima teatri kulisside taha. Reis toimus 13.–15. augustil.
Meie lastele, kes omandavad oma igapäevaelus suure osa teadmistest saksa keele kaudu, olid meie muuseumikülastused ja töötoad suurepäraseks võimaluseks avardada oma silmaringi ka eesti keele vahendusel. Õppeprogrammi kõrval said lapsed palju koos mängida ja eesti keeles suhelda, mida peame vähemalt sama oluliseks kui organiseeritud üritusi. Ööbisime Udu talus Kuremaa järve ääres, kus meie õhtud möödusid ujudes ja paadiga sõites, kilest seintega saunas higistades ja tule ääres istudes. Nagu arvata, kujunes laste lemmikuks suur batuut.
Magus amps teadust ja tehnikat
Alustasime oma nädalavahetust AHHAA Teaduskeskuses Tartus, kus suuremad lapsed proovisid šokolaadilaboris kätt magusameistritena. Noorte instruktorite juhendamisel valmisid ehtsad omatehtud šokolaadikommid. Kuni need külmkapis tahenesid, tutvusime omal käel meid ümbritseva looduse seaduste ja tehnika uuemate saavutustega. Meie pisemaid köitis eelkõige vee-eksperimentide saal. Suuremad ja julgemad otsisid pigem närvikõdi, rippudes pea alaspidi, tõmmates end toolil istudes trossiga lae alla või sõites jalgrattaga kõrgel saali kohal köiel. Kui poisse kiskus rohkem mootorite ja masinate juurde, siis sipelgapesa, munast kooruv tibu ja optilised silmapetted olid huvitavad kõigile.
Mereteemalisel näitusel “Ujub või upub” päästsime end uppuvalt laevalt ja vormisime liivast oma fantaasia järgi rannajooni, meresid ja maid. Sai selgeks, kuidas töötavad lüüsid ja kuidas tõstetakse merepõhjast uppunud laevu. Teadusteatris saime teada, mis juhtub meie kõhus koogiga pärast selle allaneelamist.
Ooperifantoom ja võltsburger
Sama päeva pärastlõunal viis Vanemuise teatri noortetöö juht Mall Türk meid põnevale ringkäigule Eesti vanima teatri telgitagustesse. Lastele jäi meelde, et Vanemuises pöörleb Eesti suurim teatrilava ja sügisel etendub seal esmakordselt eestikeelne “Ooperifantoom”. Lavataguseid ruume näidates kergitas meie giid pisut saladuskatet maailmakuulsa muusikali ettevalmistustelt. Pilk kostüümilattu pani fantaasia lendama nii suurtel kui ka väikestel. Lisaks nägid paljud esimest korda oma silmaga, kuidas kunstniku joonistatud piltide järgi õmmeldakse näitlejatele kleite. Seekord olid töölaual “Ooperifantoomi” kostüümid. Võime uhkelt öelda, et meie koolipere sai neid näha juba enne teatripublikut. Rekvisiitide laos prooviti maske ja kübaraid ning söödi mängult riideribadest tehtud salatit ja vahtkummist juustu või hamburgerit. Lapsed võtsid sellelt ekskursioonilt kindlasti kaasa teadmise, et ühe etenduse õnnestumiseks on lisaks näitlejatele vaja veel väga palju erinevate oskustega töökäsi.
Kui Arno isaga...
Meie Arnod-Teeled jõudsid järgmisel hommikul Palamuse koolimajja igatahes õigeks ajaks. Kui olime pikkades vanaaegsetes koolipinkides istet võtnud, algas õppetund, kus kuulasime lugusid ammuste aegade koolielust, lugesime, rehkendasime ja laulsime. Tunni lõpus kirjutasime endale sule ja tindiga tunnistuse, millele märkisime numbrite asemel hinneteks “kaunisti” või “läheb kah”. Kui lapsi huvitasid eelkõige vanad asjad ja ülemöödunud sajandi lõpu koolilaste eluolu, siis Oskar Lutsu juttudega üles kasvanud vanematele pakkus muuseum rohkesti äratundmisrõõmu, alates filmist tuttavatest koolitubadest ja lõpetades Tootsi punase maakeraga.
Palamuse kiriku 800aastase altari ees palvetas kohalik kirikuõpetaja koos lastega, et herilaseparve käest nõelata saanud väike koolikaaslane jälle ruttu terveks saaks. Palve lõpus jooksiski poiss kõigi kergenduseks naerdes kiriku uksest sisse.
Lutsu-aegsest kooliajast liikusime Saadjärve-äärses Jääaja Keskuses tuhandete, miljonite ja isegi miljardite aastate taha. Lapsed kuulasid huviga, kuidas jääajad tekivad ja kaovad ning kuidas on meie Eesti ja kogu maailma kliima ja elustik aegade jooksul muutunud. Meelde jäi, et Maa ajaloos on olnud vähemalt 50 jääaega ja neile tuleb tulevikus kindlasti veel lisa, hoolimata praegusest kliima soojenemisest. Saime ka teada, miks mammutid ja ürghirved välja surid ning miks jääkaru ei saa pingviini ära süüa, kuigi mõlemad elavad ju külmadel polaaraladel. Kui lapsed enam pika päeva lõpus keskenduda ei suutnud ja õue jooksma läksid, said emad-isad vastused veel paljudele küsimustele meie elukeskkonna kohta.
Sellega oli meie kahepäevane õppeprogramm lõppenud, kuid ühist mängu jätkus Udu talu hoovil veel järgmise päeva lõunani. Enne laialiminekut pidasime juba plaani, milliseid paiku võiksime järgmisel suvel külastada. Igatahes veel kord suur tänu ürituse korraldajatele ja kohtumiseni jälle sügisel Müncheni Eesti Koolis.
Kaja Ziegler

 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Eestlased Saksamaal
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus