2018.01.30 - Mõtleme taas
Räägitakse pöördest VEB fondi saagas - kas tõesti kompenseerib riik ettevõtjatele pea veerand sajandit tagasi tehtud ülekohtu? Mis muutus ja millised on uued ilmsiks tulnud asjaolud? Saatejuht Andres Raid.
Telejutt siit: http://www.tallinnatv.eu/saate...
Toomas Kümmel Arutelu FB
VEB-fondi saaga ümber on aja jooksul ladestunud väga palju valet ning seda on kaitsnud väga võimas poliitilise ringkaitse müür. Kuid sellel saagal on ka ülioluline teine pool, millest pigem eelistatakse vaikida. See on julgeolekurisk. Endise Nõukogude Liidu Välismajanduspangas (VEB) Põhja-Eesti Panga (PEP) külmutatud korrespondentkontolt 32,3 miljoni dollari väljakandmine sai võimalikuks ainult tänu Venemaa kõrgete ametiiskute osalemisele selles petuskeemis. Niidid viivad väga kõrgele Venemaa võimukoridoridesse.
Kolm tehingut
Vahur Krafti kurikuulsa petukirja abil sulatati VEB-i PEPile kuulunud korrespondentkontolt lahti 32,3 miljonit dollarit, mille nõudeõigus VEB-fondi registris kuulus algselt valdavalt Eesti alitsusele ja Eesti Pangale. Nn lahtikülmutamine toimus kolme tehinguna:
1 827 675 dollarit 25.augustil 1997
10 000 000 dollarit 17.märtsil 1998
20 500 000 dollarit 28.mail 1998
Kokku 32 327 675 dollarit
Esimese tehing sai teoks tänu Vene Föderatsiooni rahandusministri esimese asetäitja Aleksei Kudrini kirjale VEB-i, et Vene valitsuse poolt on lubatud PEP-i külmutatud arvelt VEB-is kanda Aleksander Matti firma TSL Internationali arvele Peterburi Välismajanduspanga filiaali 1,8 miljonit dollarit ja vormistada see Venemaa riiklikeks võlakirjadeks.
Teine tehing. Jällegi oli tehinguks loa andja Kudrin ja jällegi kanti summa 10 miljonit dollarit Peterburi Välismajanduspanga filiaali. Täpselt sama skeem kordus ka kolmanda tehinguga. Seekord andis petuskeemile veelkord oma õnnistuse Eesti Panga president Vahur Kraft, kes saatis VEB-i kirja palvega sooritada ka 20,5 miljoni dollari suurune tehing. Seda tehingut ümbritses salapära, sest seekord erines saaja konto Peterburi Välismajanduspanga filiaalis TSL International omast. 20,5 miljoni dollari saaja nimi avalikustati esimest korda juba 2004.aastal minu raamatus „Isamaa rüüstajad“. Selleks oli Vene investeerimisfirma AVK omanik Igor Kostikov.
Nõuete kantimine ja kokkuost Vahur Krafti petukirjas näidatud summa täissaamiseks toimus PEP-i juhtkonna poolt moodustatud firmade kaudu, kus pearolli mängis Riho Remmel. Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjonile antud ütlustes tunnistas ta, et just Aleksander Matt rahastas ja dirigeeris kogu nõuete kokkuostmise operatsiooni.
Aleksander Matt on Eestist pärit ärimees. Juba nõukogude aja lõpul tegutses ta Leningradis illegaalse valuutaspekulandina. 1985.aastal mõisteti talle Nõukogude Liidus keelatud valuutatehingute eest kohtulikult karistuseks kolm aastat tingimisi vabadusekaotust sunniviisilise töökohustusega Habarovski krais. Leningradi tagasi saabudes sukeldus ta perestroika ajal legaliseeritud äritegevusse. Tõeliseks kullasooneks oli piirituse „Royal“ eksport Nõukogude Liitu. Ajakirjanduses nimetati tema piirituseäriga seoses sidemeid KGB-ga ja tollases Leningradis võimsa Tambovi maffiagrupeeringuga. Kuid kõige olulisem on sidemed Sobtšakkide perekonnaga. Praegu Venemaa presidendiks kandideeriva Ksenija Sobtšaki blogis on sissekanne kus ta iseloomustas oma sõpra Matti: „Minu armastatuim prillipapa. Kui Saša ei oleks ärimees, poleks Ivan Urgantil (Venemaa populaarne teletäht, meelelahutussaadete juht) kusagil töötada. Kõige rõõmsameelsem ja teravmeelsem kõigist minu sõpradest. 14-aastaselt lubas ema mind ainult temaga ja mitte kellegi teisega kodust välja, sest usaldas teda.“
Tuletame meelde, et Saša Matti sõbranna Ksenija isa Anatoli Sobtšak oli Peterburi linnapea aastatel 1991-1996, kes võttis 1990.aastal teiste hulgas oma meeskonda KGB 1.peavalitsuse alampolkovniku Vladimir Putini.
Belka Trading
Eraldi tasub välja tuua nüüd Matti väidetava nõude 1,8 miljonit dollarit päritolu. Kui Balti Ühispanga (UBB) korrespondentkontod VEB-is külmutati ei olnud Mattil ega tema firmadel seal pangas mitte sentigi arvel. Esimene kanne tema firma TSL International valuutaarvele UBB-s ilmus alles 3.aprillil 1993, kui Venemaa Loode Jõelaevandus kandis talle üle 3,5 miljonit dollarit. Nädal aega hiljem kandis Matt sealt 2,5 miljonit dollarit edasi tähelepanuväärse nimega firmale Belka Trading Corp. Peagi selgus, et raha oli TSL Internationali arvele kantud ekslikult! Edaspidi ei teinud ka PEP mitte midagi, et see raha õigele omanikule tagasi kanda. 1994.aastal müüs PEP Matti ettevõttele veel 1 miljoni dollari väärtuses nõudeid VEB-i vastu. Riigikontroll selgitas, et tegelikult ei olnud PEP-il mitte mingisuguseid nõudeid VEB-i vastu ja ta müüs sellest summast pea poole ulatuses teiste isikute, sealhulgas kultuuriministeeriumile kuulunud nõudeid.
Tähendusliku nimega Belka Trading oli huvitav firma. Huvitaval kombel alustas see firma just „Royal“ piirituse Nõukogude Liitu toomisega. Belka Trading sattus 1999.aastal USA föderaalse maksuameti tähelepanu alla. Ärimees Aleksei Djatšenkot süüdistati rahapesus ja maksudest kõrvalehiilimises, ebaseaduslikke tehinguid sooritati aga teiste firmade hulgas ka läbi Belka Tradingu. Aleksei Djatšenko oli Venemaa esimese presidendi Boris Jeltsini väimees, tema tütre Tatjana Jumaševa teine abikaasaga. 1994.aastal asutas Aleksei Djatšenko koos vel mõne isikuga Belka Publishing-i, mis kirjastas president Jeltsini memuaare USA-s. Maksupettuse skandaali ajal kinnitas kinnitas Belka Trading-u advokaat, et Aleksei Djatšenko töötas selle firma kasuks.
See vahejuhtum on oluline seetõttu, et kui haigele ja kurnatud Jeltsinile 1999.aastal presidenditoolil järeltulijat otsiti olid otsustajate ringis just oligarh Boris Berežovski, presidendi tütar Tatjana Jumaševa ning tema tollane abikaasa Aleksei Djatšenko. Nende valik langes Vladimir Putinile.
Vaatame edasi kolmnurka Sobtšak, Putin, Kudrin. Pärast Anatoli Sobtšaki valimist Leningradi linnanõukogu esimeheks 1990.aastal asus Putin tööle tema nõunikuna, kuid sisuliselt oli ta tema lähim abi ja usaldusisik. Pärast oma ülemuse Leningradi linnapeaks valimist juunis 1991, sai Putinist linnavalitsuse välissidemete komitee esimees. See komitee arendas suhteid välismaa firmadega.
Aleksei Kudrin töötas Sobtšaki alluvuses Leningradi ja Peterburi linnavalitsuses alates 1990.aasta oktoobrist. Alguses täitevkomitee majandusreformide komitee esimehe asetäitjana, 1991.aasta novembrist Peterburi majandusarengu komitee esimehe asetäitjana juhtides linna investeerimispoliitikat. Alates 1992.aastast oli ta linnavalitsuse rahanduse peavalitsuse esimees. Alates 1993.aastast olid nad koos Putiniga esimesed aselinnapead.
1996.aastal kaotas Sobtšak linnapea valimistel oma koha. Kudrin siirdus veel ühe nn Peterburi meeskonna liikme, erastamise peaideoloogi Anatoli Tšubaisi kutsel Moskvasse ja asus tööle president Jeltsini administratsioonis. Ka Tšubais oli olnud linnapea Sobtšaki nõunik ja liikunud sealt peaministri esimeseks asetäitjaks. Poole aasta pärast siirdus Moskvasse ka Putin. Neid peeti Tšubaisi meesteks. Putini esimene amet president Jeltsini administratsioonis oli varustusosakonna juhataja Pavel Borodini asetäitja kus ta kureeris Venemaa arveid ja omandit välismaal!
Märtsis 1997 siirdus Kudrin presidendi administratsiooni juhi asetäitja kohalt rahandusministri esimeseks asetäitjaks, tema kohale asus Putin. Edasi tõusis ta 1998.aasta mais presidendi administratsiooni juhi esimeseks asetäitjaks ja juulis 1998 juba FSB juhiks. Just sellesse perioodi langeb 32,3 miljoni dollari väljavõtmine VEB-i külmutatud arvetelt.
Samal ajal süüdistati linnapea ameti kaotanud Sobtšak-i korruptsioonis ja tema vastu algatati kriminaalasi. 1997.aastal põgenes ta haiglast lennukiga Prantsusmaale. Tema lesk Ljudmilla Narusova jutustas intervjuus Ukraina ajakirjanikule Dmitri Gordonile selle loo üksikasju ning tunnistas, et neid abistas põgenemisel Putin. Sobtšak pöördus Prantsusmaalt koju Peterburi tagasi 1999.aastal kui Putin oli tõusnud juba presidendi kandidaadiks. Talt võeti maha kõik süüdistused ja kriminaalasi lõpetati. 2000.aasta alguses nimetas presidendi kandidaat Putin Sobtšaki oma usaldusmeheks. Sobtšak suri ootamatult Kaliningradis hotellitoas kuhu ta oli siirdunud Putini valimiskampaania toetajana.
Jääb üle veel lähemalt vaadata 20,5 miljonit dollarit välja võtnud firma AVK omaniku Igor Kostikovi tausta. Tegemist on jällegi Peterburist pärit äritegelasega, kes tõusnud Venemaal kõrgetele kohtadele.
Teadlasena ei näidanud Kostikov aspirantuuris olles üles erilisi saavutusi teadustöös, kuid tegi kiiret karjääri ideoloogilisel administratiivtööl, ta suunati Togliatti-nimelise Inseneri- ja Majandusinstituudi komsomolikomitee sekretäriks. Samas instituudis pidas sel ajal loenguid noor dotsent Tšubais. Edasi edutati Kostikov KGB ühe katusorganisatsiooni, Nõukogude Liidu Noorsoo-organisatsioonide Komitee Leningradi osakonda, sealt edasi juba selle organisatsiooni keskaparaati Moskvas, kus töötas Lääne-Euroopa ja eriti Suurbritannia suunal. Kuna komsomolitöö Inglismaal oli ilmselt väheperspektiivikas kasutas ta aega kasulikult, mis mõjus eriti viljastavalt tema huvile investeerimise ja finantsturgude vastu. Oma esimese firma asutas ta juba 1990.aastal. 1993 rajas ta Petrburis investeerimisfirma AVK. Tema firma haldas meid huvitaval perioodil 1995-1999 mitmeid oluliste suurte omavalitsuste laene: Omski, Orenburgi ja Sverdlovski oblasti ning teiste seas ka Peterburi linna laene. Kostikovi tegevuse ja aktiivsuse kõrgpunkt jäi aastatesse 1999-2001 kui ta oli ametis Peterburi linnavalitsuses rahanduskomitee esimehe asetäitjana ja seejärel Venemaa Väärtpaberituru Föderaalse Komisjoni esimehena. 2001.aastal osales ta president Putini korraldusega moodustatud töögrupis Gazpromi aktsiaturu liberaliseerimiseks.
Tunnistame ausalt, VEB-fondi saaga Venemaa taustad ei ole eriti meeliülendavad. Selles mängus 32,3 miljoni dollari väljakantimiseks olid meie Eesti Panga, PEP-i ja Ühispanga tegelased ning kogu petuskeemi katnud poliitkud tühisteks etturiteks. Asjad liikusid ja teostati ainult tänu Venemaa kõrgetes võimukoridorides liiklevatele inimestele. Kui palju nendest summadest tagasi Eestisse ja kellele nimelt tagasi liikus, on ikka veel saladus millelt katteloor visalt ei taha maha libiseda.
Kõige hirmuäratavam selle loo puhul on aga see, kui palju on meie VEB-fondi afääriga seotud tegelased mõjutatavad Venemaalt? Sellele küsimusele ei ole samuti vastust, kuid julgeolekuriskid on siin tähelepanuväärsed. Kogu sele aja ei teinud meie õiguskaitseorganid mitte midagi, et VEB-fondi varjus sooritatud kuritegusid ennetada, paljastada või süüdlasi vastutusele võtta, rääkimata juba julgeolekuohu tajumisest.