TOOMAS KÜMMEL: VALED VEB - FONDI LOOS, ETTEKANNE KONVERENTSIL VEB-FONDIST ÄRMA TALUNI (7.6.2013)
Arvamus 11 Jun 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2013/06/39541_001_t.jpg
VEB-fond on nii ulatuslik teema ja sellel on nii palju kombitsaid teistesse teemadesse, et sellest kõigest rääkimiseks kuluks tunde kui mitte päevi. Juba praegu on selge, et minu uus raamat VEB-fondist tuleb kaheosaline.

Seetõttu tuli tänaseks 20-minutiliseks ettekandeks leida kitsalt fokuseeritud vaatenurk, kogu teemat kuidagi üldistada, laiemale filosoofilisele tasapinnale laotada. See ei olnud sugugi lihtne. Eriti arvestades seda, et VEB-fondiga seotud paberimajandus ähvardab mind minu töötoast juba füüsiliselt välja tõrjuda. Ja muidugi need 11 aastat, mille vältel olen VEB-fondi tagamaid uurinud.

Kuni õnneliku juhuse läbi tuli mulle appi üks hea sõber. Meie teatud sõpruskonna listis Eesti elu üle arutades kirjutas ta:

„Kui ma olin 22 aastat vana tundus mulle esimest korda, et N.Liit ei ole oma fundamentaalselt ülesehituselt õige asi, aga ma ei saanud siis veel hästi aru mis nimelt seal valesti on. 1973. aastal oli veel selline aeg, et materiaalne heaolu oli loomulikult väga kehv, aga toitu veel müüdi kortereid jagati ja öösiti enam kedagi ära ei viidud. Inimeste vahelised suhted olid aga ikkagi kuidagi imelikud.

Kümme aastat hiljem oli asi muutunud juba väljakannatamatuks. Loomulikult oli selleks ajaks mulle ka selge, mis on halvasti - kõik valetasid kõigile ja vale oli muutunud elu normiks. N.Liidus valetati kõigil tasanditel, alates ainupartei poliitbüroost kuni kortermajade köökides toimunud tavainimeste viinaviskamisteni.

Veel veidi aega edasi ja me hakkasime jõuliselt liikuma selle lõputu ja kõikehõlmava valetamise lõpetamise suunas. Inimesed haarasid sellest võimalusest massiliselt kinni. 1980 –aastate lõpul nii umbes 1993. aastani nautis ühiskond valede lammutamist ja paljastamist. See oli tõe kuldajastu, rõõmus ja lootusrikas aeg, kus valel puudus võimalus domineerida meie üle.

Siis aga toimus muutus ja vale hakkas uuesti tagasi tulema, alguses juhuslikult ja hiilivalt, edasi aina enam. Täna on veel raskesti aimatav, mis põhjustas selle muutuse. Oli selleks poliitiline süsteem, võimusuhted, majanduslik korraldus või midagi rahvuse käitumisele omast. Igal juhul on praegu tulemuseks sarnasus 30 – aasta taguse olukorraga, kus vale oligi elunormiks. See on selgelt tajutav ja väljendub kodanike aina suuremas pettumuses oma riigi eliidi ja võimustruktuuri toimimise suhtes. Lisaks peitub selles veel üks üliohtlik fenomen. Üleüldine vale ei levi ainult poliitilisel- ja kommunaaltasandil vaid on aina enam muutumas normiks ka tehnoloogilisel tasandil.“

* * * * *

Täna ma räägin valest VEB-fondi ümber. Olen öelnud, et tegelikult on kogu see teema tema peategelaste poolt uputatud valede merre. Eesti Panga juhid Siim Kallas, Vahur Kraft, Andres Lipstok, VEB-fondi juhid Enn Teimann, Vladimir Mihailov ning veel terve rida poliitikuid, advokaate on aastate jooksul valetanud, valetanud ja valetanud. Täna võib selle valetamise mustri juba lihtsalt kindlaks teha, sest meil on kindlad tõendid selle kohta, kuidas 32 miljonit dollarit Venemaalt külmutatud raha lahti sulatati. Me teame, kelle kaudu seda tehti, kuid me ei tea veel täpselt, kuidas varastatud raha jagati, kui palju ja kellele.

Tuletame meelde, et Moskvas Vnešekonombankis (VEB) valuutade korrespondentarvetel hoidsid raha Eesti Panga Välisoperatsioonide Valitsuse kliendid, Eesti ettevõtted, kes teenisid valuutat. Siit kaks järeldust:
1. Sellel ajal oli võimalus hoida valuutat juba ka Rootsi ja Soome pankade korrespondentarvetel.
2. Asudes VEB-is külmutatud rahadega õiendama ja hiljem päästes valitsuse abiga Põhja-Eesti Aktsiapanga, päästis Eesti Pank tegelikult iseennast.

Kui asja aetakse käpardlikult ja korruptiivselt, lähevad asjad viltu algusest peale. Moskvas asunud VEB teenindas NLiidu välisvõlga ja välismajandustehinguid, pank allus otse valitsusele, mitte keskpangale ja 1991. aastal läks pank lihtsalt pankrotti. Nagu läks pankrotti kogu NLiit. VEB-is külmutati kõik valuutakontod, nii Eesti, Kashstani, Ukraina, Armeenia, Valgevene kui Vene ettevõtete raha. Kontod avati 1992. aastal. Eesti Panga Välisoperatsioonide Valitsus reorganiseeriti Põhja-Eesti Aktsiapangaks. Viimasega on tohutud, siiani lahtiharutamata segadused. Osadele klientidele maksti näo järgi nende Moskvas külmutatud vahendid välja, teistele mitte. Kuid mõned ettevõtted, kelle raha liikus juba 1992.aastal, kui Moskvas enam midagi ei külmutatud, valetas PEAP neile küüniliselt, et ka nende rahad on külmutatud. Tähelepanuväärne, et selliste ettevõtete seas on eeldatavalt just Läti, Vene, Ukraina ja USA ettevõtteid, sest neil oli raskem siit Eestist oma raha otsida.

Kui kogu asi pauguga vastu taevast lendas, väljus pangamoratooriumist ainult Eesti Pank oma taskupangaga. See seletab, miks Siim Kallas teatas Riigikogus, et PEAP tuleb igal juhul päästa. Päästetud panga, uue nimega Põhja-Eesti Pank saatus sai olema samuti kurb. Sinna suunati pideva kahjumi katmiseks tohutu hulk maksumaksja raha, sealtkaudu tehti kurikuulus 10 miljoni dollari tehing, sealtkaudu alustati 32 miljoni dollari väljakantimist. Viimase püha ürituse viis lõpuni juba Ühispank, kes sai Tiit Vähi valitsuselt ja Eesti Pangalt helde kingitusena PEP koos kõigi kahjude kinnimaksmisega.

SIIM KALLAS LAIUTAB KÄSI
Nüüd laiutab Siim Kallas käsi ja ütleb, et midagi ei saanud teha, Moskva ei rääkinud meiega. Kallase vale saab ümber lükata kahe argumendiga:

1. (Esimene argument) Miks ei palutud meie sõpru Lääneriikide tollaste juhtide seast (Prantsusmaa presidenti Francois Mitterandi või Saksamaa liidukantsler Helmut Kohli) abi, et ad vahendaksid probleemi Venemaal külmutatud rahaga. Miks ei pöördutud NLiidu välisvõla tagasisaamiseks moodustatud rahvusvaheliste kreeditoride ühenduste, Pariisi Klubi ja Londoni Klubi poole? Miks lõppude lõpuks ei pöördutud rahvusvahelisse kohtusse või arbitraaži? Miks selle asemel aeti asju kahtlase taustaga Vene viinaärimehe Aleksandr Matt’i maksuvaba firmaga TSL International? Miks Siim Kallas isiklikult palub aidata tollal Moskvas tuntud pankuril Ivan Harlampievitš Kivelidil, kes mürgitati sõjatööstusest pärit salajase mürgiga. Mürgiga mis oli nii tugev, et tappis ka Kivelidi sekretäri ja hiljem ka teda lahanud arsti!

2. (Teine argument) Miks lükkas Siim Kallas tagasi IMF kava pankade päästmiseks, mille tulemusena oleksid nii pangad kui ka nende pankade hoiustajad kaotanud kõik võrdselt 10 % oma külmutatud kontodel asunud rahast. IMF tingimuseks oli, et kolme moratooriumi alla sattunud panga baasil oleks moodustatu üks uus pank, mis esimesel võimalusel oleks privatiseeritud. Miks eelistas Siim Kallas varianti, et päästeti ainult iseend, kõik kolme panga hoiustajad jäeti ilma kõigest, keskpangale kuulunud pank tootis ainult hiigelkahjumit edasi ja paljud ettevõtted, kelle rahad jäid Mskvasse külmutatud kontodele, läksid pankrotti? Miks Siim Kallas valetab, et ta ei tea IMF-i kavast midagi või et see esitati liiga hilja?

Ka VEB-fond oli vaja saada oma kontrolli alla. Eesti Pank ei täitnud Kallase ja Krafti ajal mitte kunagi Riigikogu otsust, mis nõudis kuue kuu jooksul fondi kreeditoride üldkoosoleku kokkukutsumist. Edasi oleksid nad valinud juhatuse ja Eesti Pank oleks kaotanud fondi üle kontrolli. Oli midagi, mis sundis Kallast ja Krafti vilistama seadustele ja isegi Riigikogu otsusele, et säilitada kontroll VEB-fondi üle.

Esimese argumendi illustreerimiseks sobib veel kujukas olupilt, kuidas tollased pangajuhid valetasid ka Eesti Panga nõukogule ning varjasid tegelikke asjaolusid. 20. detsembril 1994 arutas Eesti Panga nõukogu teist päevakorrapunktide seas ka informatsiooni endises NLiidu Välismajanduspangas külmutatud valuutavahendite kohta. Ülevaate andis keskpanga asepresident Enn Teimann.

Kallase asepresident Teimann esitab järjekordset pakkumist rahade lahtikülmutamiseks, kus lubatakse vähemalt 60% külmutatud valuutast tagasi tuua. Teimann võtab ettpaneku kokku: „Lähtudes eeltoodust on otstarbekas volitada Põhja-Eesti Panka sooritama eelnimetatud tehingud firmaga Lockyer Finance Limited ja investeerimispangaga „Bars“.

Kuid Eesti Panga nõukogus on riiklikku mõtlemist, et hullu avantüüriga mitte kaasa minna. Nõukogu otsuses öeldi: „Reaalselt toimub nende probleemide lahendamine paratamatult riiklikul tasandil. Lisas 2 (Teimanni koostatud ülevaade – T.K.) pakutud võimaluste kasutamisel võime võita mõned miljonid, kuid ühtlasi kaotame argumendid edaspidistes läbirääkimistes Venemaaga, mis võib kalliks maksma minna.“

Vaid neli päeva varem, 16. detsembril 1994 olid Eesti Pank ja Moskva UNEXIM Bank sõlminud lepingu, millele olid alla kirjutanud keskpanga asepresident Enn Teimann ja UNEXIM-i poolt Aleksandr Philipjev.


32 MILJONI VARGUS
32 miljoni dollari ärakantimine VEB-i külmutatud kontodelt on tõenäoliselt suurim pangarööv Eesti ajaloos. Sellega lähevad Kallas ja Kraft muidugi ajalukku. Selge, et kogu asjasse pühendatud seltskond elas veendumuses, see asi ei saa mitte kunagi välja tulla. Aga tuli! Kuid vaadelgem, kuidas on seda suurröövi põhjendatud.
Anname sõna küünilisele valetajale Vahur Kraftile, Riigfikogu kõnetool 20.september 2004:

„Kahtlemata võib igasuguseid versioone, vandenõuteooriaid välja tuua, kuid ma tahaksin siinkohal veel kord rõhutada, et kõik tegevused, kõik ülekanded, nõuete vähenemised, mis on VEB fondis toimunud, on kirjalikul kujul kättesaadavad Eesti Panga veebileheküljel. Mul on tõesti selles mõttes kahju, et sellest küsimusest püütakse teha justkui mingit poliitilist küsimust, mingisugust vandenõuteooriat.”

„… on nii arupärimises kui vastava komisjoni moodustamise eelnõus viidatud justkui selgusetusele, informatsiooni puudulikkusele või mingite summade kantimisele, siis siinkohal ma julgen küll täie vastutustundega öelda, et informatsiooni on olnud piisavalt ja mingisuguseid summade kantimisi ei ole olnud.”

Täna teame, et kõigil dokumentidel kuritegeliku skeemi algatamisest kuni raha väljakantimiseni VEB-i külmutatud kontolt, oli Vahur Krafti allkiri. Kuid erinevalt Krafti valest, varjati tõde selgitavaid dokumente hoolikalt.


ISE MOSKVASSE ASJU AJAMA
Mingil hetkel tuli siiski hakata kuidagi seletama, miks Moskvast külmutatud kontolt rahad sellises suures ulatuses on vähenenud. Võimalik, et mingis advokaadikontoris mõeldi välja eriti jabur versioon. Kuid vähe sellest, haritud pankurid ja rahandusspetsialistid, kõrgema tasandi poliitikud, hakkasid seda jaburust särasilmi ühiskonnale jutustama.

Selle versiooni kohaselt võis iga VEB-fondi kreeditor võtta oma sertifikaadi ja minna iseseisvalt Moskvasse VEB-i ukse taha oma raha küsima. Ja mõnel õnnestuski niimoodi sealt raha kätte saada.
Mõelge nüüd, ettevõte hoidis oma valuutat Põhja-Eesti Aktsiapangas. Korraga teatati talle, et tema raha on külmutatud kusagil Moskvas. Pangale kuulutatakse moratoorium. Kui pank uuesti uksed avab, saate teada, et teie nõue panga vastu on tõstetud mingisse segasesse VEB-fondi ja te saate selle kohta tõendi – sertifikaadi. Urmas Kaju on tabavalt iseloomustanud VEB-fondi sertifikaati kui miilitsa poolt käsitsi ruudulisele paberile kirjutatud tõendit selle kohta, et teid on paljaks röövitud.

Kujutage nüüd seda ettevõtet, kes läheb VEB-fondi tõend näpus Moskvasse VEB-i ning räägib: hoidsin oma raha Põhja-Eesti Aktsiapangas, siis tõsteti minu nõue selle panga vastu ühte fondi, mille kohta mul on tõend. Palun mul selle tõendi alusel anda mu raha tagasi. Võib vaid fantaseerida, kui kiiresti teile kutsutud ambulantsi auto kohale jõuab.

Küünilisemalt teatas Kraft aga rahvasaadikutele 1999. aastal riigikogus esinedes: „… lähtutud põhimõttest, et anda VEB fondi sertifikaadid nende omanikele, kes siis juba kohapealset initsiatiivi kasutades suudaksid need vahendid n-ö lahti külmutada. Kui VEB fondi loomise ajal oli fondi maht umbes 80 miljonit dollarit, siis praegu on see ... umbes 30 miljonit dollarit. Nii et tegelikult on neid probleeme just erainitsiatiivil lahendatud.” Nagu täna teame, oli kõik vastupidi, tegelikud omanikud pole saanud midagi, vene viinaärimees Aleksandr Matt võtnud aga Krafti allkirjaga dokumenti lehvitades „bingo”.

Samasugust jama on Riigikogus (21.1.2008) levitanud ka peaminister Andrus Ansip:
Teatavasti ei ole VEB-fondil õnnestunud endisest NLiidu Välismajanduspangast midagi tagasi saada. Seetõttu pole alust rääkida ka VEB-fondi väljamaksetest ja nendega seotud korruptsioonist. Samas kasutasid paljud fondi koondatud nõuete omanikud võimalust nõudeõigust ise kasutada.“

Sama versiooni on Ansip korranud veel 29.9.2011 valitsuse pressikonverentsil. Erinevalt eelmisest versioonist ta enam ei väida, et teab paljusid, kes iseseisvalt Moskvas oma nõudeõigust kasutasid. Nüüd ütleb ta: „Kas see üritus on olnud tulemuslik või mitte, seda mina ei tea. Aga ma tean seda, et neid omal käel nõuete rahuldajaid on olnud.“

Nüüd saabub Ansipi valetamise finaal, täielik läbikukkumine. Nimelt on selles samas VEB-fondi valitsuse eelnõus, mida peaminister kaitseb ja põhjendab oma väljamõeldud luuludega. Peaminister ei ole viitsinud läbi lugeda oma enda esitatud otsuse eelnõu seletuskirja ja räägib sellele risti vastu ning ongi valega vahel!

Seletuskirjas on öeldud: „Muuhulgas tehti 1990. aastatel nn tasaarveldusi NLiidu endiste liiduvabariikidega ning mitmed sertifikaadiomanikud asusid nõudeõigust iseseisvalt teostama. (ja nüüd tähelepanu – TK) Siiski ei teostatud nõudeõigusi täiesti iseseisvalt Riikliku VEB-fondi volikirja alusel, vaid sellele eelnes tavaliselt pankadevaheline informatsioonivahetus ning nõude teostamiseks olevate asjaolude väljaselgitamine. Üldjuhul nõudis VEB eelnevalt Eesti Panga kinnitust vastavate isikute kontode olemasolu kohta, mille kohta saatis Eesti Panga president vastava informatsiooni VEB-ile. Kokkuleppe saavutamise korral esitas Põhja-Eesti Pank (PEP) maksekorralduse PEP-i valuutavahendite ülekandmiseks nõudeõigust iseseisvalt teostava isiku poolt osutatud kontole mingis teises Venemaa pangas ning VEB teostas vastava ülekande. Kuigi PEP oli juba 05.01.1997 ühinenud Ühispangaga, toimus 1998. aastal nõudeõiguse iseseisev teostamine siiski veel PEP-i maksekorralduse alusel.“

Lisaks kõigele on seletuskirjas ülesse tunnistatud ka kriminaalkuritegu. Nimelt tegi Ühispank tehinguid olematu panga nimel, et aidata Aleksander Matt’i ettevõttel riisuda Eesti ettevõtetele kuulunud 32 miljonit dollarit.

Ütlete, et see kõik on uskumatu, aga ometi tõsi!

Tänan tähelepanu eest!

ALLIKAS FACEBOOK
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus