TOOMAS HIIO: Lahtikistud ajalugu EPLO
Eestlased Eestis 06 Aug 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Autor: Toomas Hiio, Eesti sõjamuuseumi – kindral Laidoneri muuseumi direktori asetäitja
Artikli püsiviide http://www.epl.ee/arvamus/4375...

Mazie Bati on tilluke idapiiriäärne koht Lätis Ludza rajoonis Goliševa vallas ja kaartidel seda üldiselt pole. Kuid interneti otsingumootor leiab selle nime kümnetelt kodulehekülgedelt......


Põhjuseks on kohtuasi, mis algatati kümne aasta eest Lätis Vassili Kononovi vastu, süüdistades meest sõjakuriteos.

2004. aastal kaebas Kononov Läti Vabariigi Euroopa inimõiguste kohtusse. Tänavu 24. juulil langetas kohus häältega 4:3 otsuse Vassili Kononovi kasuks ja mõistis Läti Vabariigilt talle mitterahalise kahju hüvituseks välja 30 000 eurot.

1944. aasta 27. mail tungis Lätis sündinud Vassili Kononovi juhitud partisanisalk Mazie Bati külla ning mõrvas seal kuus meest ja kolm naist. Mõrvatutest noorim oli 34-aastane viimast kuud lapseootel naine. Kaks mõrvatutest põletati elusalt.

Sundolukord või ilmavaade?

Rünnaku ettekäändeks oli asjaolu, et kolm kuud varem, 29. veebruaril oli ühe talu küünis varju leidnud major Konstantin Tšugunovi 12-liikmeline luurerühm, mille sakslased hävitasid. Punapartisanid süüdistasid selles mõrvatud külaelanikke, kes olevat alarmeerinud lähimat Saksa garnisoni, kust saadetud üksus rühma liikmed tappis. Abistamise eest andsid sakslased külaelanikele küttepuid, alkoholi, toiduaineid ja raha ning varustasid nad ka vintpüsside, laskemoona ja mõne granaadiga, et mehed suudaksid end partisanide vastu ise kaitsta. Kuid saatuslik partisanide rünnak oli ootamatu ning keegi relva haarata ei jõudnud.

Sündmusest möödunud aja tõttu ning tunnistajate ja arhiividokumentide puudusel kõiki detaile välja selgitada ei õnnestunud. Ei selgunud, kas Kononov osales tapmises isiklikult, nagu väitsid tunnistajad, või jälgis sündmusi eemalt, et teda kui omakandimeest ära ei tuntaks, nagu väitis ta ise.

Kõigis Läti kohtuinstantsides ja inimõiguste kohtus vaieldi mõrvatute staatuse üle: kas nad olid politseinikud, abipolitseinikud või lihtsalt sakslaste poolt enesekaitseks relvastatud talumehed? See küsimus oli tähtis Kononovi teo kvalifitseerimiseks. Läti kohus käsitles mõrvatuid tsiviilisikutena, kes tegid Saksa armeega koostööd enesekaitseks partisanide vastu. Euroopa inimõiguste kohus oli aga teisel arvamusel. “Natsionaalsotsialism iseenesest vastandub täielikult kõige põhilisematele inimõiguste konventsiooni aluseks olevatele väärtustele,” võib lugeda otsusest. “Mis ka ei olnud põhjuseks, ei saa see õigustada natsimeelset suhtumist või aktiivset koostööd natsliku Saksamaa vägedega.”

Ma ei usu selle deklaratsiooni paikapidavusse antud kontekstis, eriti mis puutub tapetud naistesse. Aktiivse partisanitegevuse piirkonnas Loode-Venemaa metsastel piirialadel, mida ei Saksa okupatsioonivõim ega ka Nõukogude partisanid kunagi efektiivselt kontrollida ei suutnud, oli tsiviilelanikkonna mureks eelkõige ellujäämine, mitte maailmavaatelised kaugemasse tulevikku suunatud otsused. Ellujäämiseks tehti kompromisse mõlema poolega. Partisanide abistamine tähendas surmanuhtlust sakslaste poolt, sakslaste abistamine sedasama partisanide poolt. Samal ajal olid nii partisanid kui ka sakslased huvitatud teatud koostööst kohalikega. Sõjapidamine meie kliimas teedeta padrikuis kaugel tugipunktidest on ilma peavarjuta keeruline. Relvade andmine talumeestele enesekaitseks oli üks niisuguse olukorra kompromisse.

Kohtunike eriarvamused

2004. aastal mõistis Läti ülemkohus Kononovi sõjakuritegudes süüdi, karistades teda ühe aasta ja kaheksa kuu pikkuse vangistusega. Kuid Euroopa inimõiguste kohus vaidlustas Kononovi süü-dimõistmise sõjakuriteos ja arvas tema kuriteo, üheksa inimese tapmises osalemise Nõukogude Liidu sel ajal kehtinud kriminaalkoodeksi järgi aegunuks.

Kohtuotsus ei olnud üksmeelne: kolm vastu hääletanud kohtunikku kirjutasid eriarvamuse. Ka poolt hääletanud Hollandi kohtunik pidas vajalikuks oma seisukohti eraldi põhjendada. Kolme vastuhääletanu, islandlase, rootslase ja lätlase eriarvamus vaidlustab kohtuotsuse, mis tugines inimõiguste konventsiooni 7. artikli 1. lõikele, mille järgi ei saa kedagi mõista süüdi kuriteos, mis teo toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku ja rahvusvahelise õiguse järgi polnud kuritegu. Nad pidasid õigeks Läti ülemkohtu sõjakuriteo süüdistust, lähtudes konventsiooni sama artikli 2. lõikest: “See artikkel ei takista ühegi isiku ükskõik missuguse teo või tegevusetuse, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi, kohtulikku arutamist ja isiku karistamist.”

Islandi kohtunik Davíd Thór Björgvinsson toonitas oma eriarvamuses, et Läti oli alates 1940. aastast okupeerinud Nõukogude Liit ja Kononov ei kuulunud mitte vabastajate sekka, vaid ühe okupeeriva riigi sõjaväkke.

Lidice, Oradour, Mazie Bati…

Mazie Bati sündmustes ei ole midagi erandlikku sõdade, partisani- ja vastupanuliikumise ajaloos. Samasuguste sündmuste sünonüümideks 20. sajandil on Lidice, Oradour ja Son My (My Lai). Pigem on erandlik nende menetlemine kohtus.

Hollandi kohtunik Egbert Myjer kirjutab oma põhjenduses: “Kui ma esimest korda lugesin selle asja toimikut, oli minu kiire reaktsioon, et Mazie Batis 27. mail 1944 juhtunu oli metsik [---]. Minu teada on selles kohtus seekord esmakordselt tegu Teise maailmasõjaga seotud asjaga, milles süüdistatav ei ole seotud natside või nende liitlaste või kollaborantidega, vaid oli natsidega võidelnud liitlasvägede poolel. [---] Ma kasvasin üles arusaamises, et natsid ja nende kollaborandid olid täielikult valel ja need, kes võitlesid natside vastu (sealhulgas vastupanu-gruppide liikmed), alati õigel poolel.”

Ka kohtuotsuses öeldakse: “See operatsioon ei erinenud operatsioonidest, mida samal ajal teostasid liitlaste relvajõud või kohalike vastupanuliikumiste liikmed paljudes natsliku Saksamaa okupeeritud riikides.”

Siia ongi maetud üks koertest. Nürnbergi otsused tähendasid paljudele Saksamaa poolt sõja ajal okupeeritud riikide kodanikele kokkulepet, et toimunu on selgeks tehtud ja asi lõpetatud. Vastupanuliikumise ja kollaboratsiooni tumedamad kül-jed püüti unustada, et eluga edasi minna. Kuid selle kokkuleppe garanteeris N. Liidu püsimine. Impeeriumi lagunemine tõi mineviku uuesti päevakorrale. Seda eriti nii N. Liidu kui ka Saksamaa poolt okupeeritud olnud Ida-Euroopas, mille kodanikud alles 50 aastat pärast sõja lõppu said võimaluse nõuda oma õigust. Lääne-Euroopas rakendatud hea ja halva, õige ja vale suhe Teise maailmasõja kontekstis Ida-Euroopas hästi ei tööta, mida näeme ka Kononovi asjas.

Meil tuleb lääneeurooplastest aru saada. Aga see arusamine ei ole ühesuunaline tänav ega vaid idaeurooplaste kohustus. Rahvusvahelise õiguse valikulisel rakendamisel ei ole õigustust. Ja ajalugu ei saa olla vaid kokkulepe, et eluga edasi minna.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus