Toomas Hiio kõne Presidentide galerii avamisel
Kuumad uudised 20 Jun 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Toomas Hiio kõne Presidentide galerii avamisel
Kadrioru roosiaias
20. juunil 2006

Härra president,
president Konstantin Pätsi ja president Lennart Meri perekonnaliikmed,
lugupeetud peaminister,
austatud Riigikogu liikmed,
lugupeetud valitsuse liikmed,
Ekstsellentsid,
daamid ja härrad!......

I

Eesti 1920. a Põhiseadus riigipea institutsiooni ette ei näinud. Riigipea kohustusi täitis vajaduse korral valitsusjuht, Riigivanem. Täna on Konstantin Päts meie jaoks eelkõige Eesti esimene president. Kuid ta oli ka aastatel 1918–1919 Eesti Ajutise Valitsuse peaminister, esimene Eesti peaminister, ning seejärel veel viis korda riigivanem. Ta oli üks kümnekonnast Eesti tipp-poliitikust Jaan Tõnissoni, Jaan Teemanti, Mihkel Martna jt kõrval. Eesti demokraatia õpiaastad ei olnud lihtsad. Parlamendikeskne põhiseadus, noore riigi noorte poliitikute nappiv riigimehelikkus, Nõukogude Venemaa õõnestustöö ning majandusprobleemid tõid kaasa sagedased valitsusevahetused.

1934. a võtsid peaminister Konstantin Päts, kindralleitnant Johan Laidoner ja siseminister Kaarel Eenpalu võimu oma kätte vältimaks paremäärmuslaste võimalust Riigivanema valimiste kaudu võimule tulla. Sellest ajast alates juhtis Konstantin Päts Eesti Vabariiki – algul peaministrina Riigivanema kohustustes, seejärel Riigihoidjana ja lõpuks, alates 1938. a aprillist, Vabariigi Presidendina.

Nõndanimetatud vaikiva ajastu aja ja olude üle väideldes on hiljem tuhandeid vaimumõõku murtud ja neid jätkub ka edaspidiseks. Kes on maitsnud demokraatlike vabaduste ja valikuvõimaluste hüvesid, ei saa kunagi heaks kiita parlamendi tegevuse peatamist, erakondade tegevuse lõpetamist ja isikuvabaduse piiramist. Et see toona oli nõnda ka paljudes teistes Euroopa riikides, lohutagu meid täna vähe. Eesti, ka Läti ja Leedu olid eriti lohutus olukorras. Rahvasteliidul ei olnud jõudu maailmarahu alalhoidmiseks ning kui kahe suure, Saksamaa ja Nõukogude Venemaa rivaliteet asendus 1939. aastal sõbraliku liidulepinguga, kahanesid meie välispoliitilised võimalused olematuks.

Teiselt poolt oli see just see Eesti, mis jäi pooleks sajandiks rahva mälusse – Eesti, kus Päts oli president ja Laidoner juhatas väge. 1930-ndate aastate saavutustena tunnustame majandusedu, rahvusteaduste arendamist, rahvusteadvuse tõusu, uue põlvkonna üleskasvatamist, kes ei suutnud pool sajandit leppida Eesti riikluse hävitamisega, kuid ka kodukaunistamist ja riigilipukampaaniat. Tänu lipukampaaniale oli ja on mälestus Eestist nii sini-must-valge. Lipukampaaniata polnuks sedagi lippu, mis möödunud laupäeval ühe Võru koolimaja pööningult leiti.

Konstantin Päts oli Eesti peaminister, kui Eesti sõjavägi punaväe Eesti pinnalt välja tõrjus. Konstantin Päts oli Eesti president, kui Punaarmee, teades oma kümnekordset ülekaalu ja seda, et maailmas pole hetkel kedagi, kes rahvusvahelise õiguse põhimõtteid jõuga suudaks kaitsta, uuesti sisse marssis. Ta oli pärast seda kuusteist aastat Venemaal vangis. On arutatud, mis olnuks teisiti, kui ta oleks riigist lahkunud nagu Leedu president Smetona. Teiselt poolt, president on nagu laevakapten. Temal on ainult tema riik. Konstantin Päts kirjutas vanglas ÜRO peasekretärile, lootuses või lootmata, et kiri kunagi adressaadini jõuab: „Mina tunnistan Balti riikide liitmise, mis teostati 1940. aastal, tooreks rahvusvahelise õiguse rikkumiseks ja nende liidetud rahvaste vaba tahtmise võltsimiseks.”

II

1992. aastal, pärast Eesti iseseisvuse taastamist, valiti Eesti presidendiks Lennart Meri. Tema oli sündinud vaba Eesti kodanikuna, kasvanud Eesti diplomaadi eestimeelses perekonnas ja jaganud selle eest kümnete tuhandete Eesti kodanike saatust Venemaal asumisel olles. Lennart Meri teadis, et õiguslik järjepidevus ja lääneriikide mittetunnustamispoliitika hoidsid Eesti tema rahvusvahelise õiguse pelgupaigas alles.

Eesti edu võtmeks on olnud Vene vägede väljaviimine ning liitumine Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ja Euroopa Liiduga. Seda väidet, mis on trafaretseks kulunud, tõestab nende riikide ja rahvaste saatus, kellel viimasel 15 aastal niipalju õnne ja võimalusi ei olnud. 1994. a juulilepped Vene vägede väljaviimiseks on asi, mida Bill Clinton oma raamatus meenutab tähtsaimana vähestest asjadest Eesti kohta. Lennart Meri teine presidendiaeg lõppes, kui Eesti oli NATO ja Euroopa Liidu liitumisläbirääkimiste lõpusirgel.

13. juunil 2001, kõneldes Tallinna lauluväljakul okupatsioonirepressioonide ohvrite austamisel, ütles president Meri: „Ma võin teile öelda, et niisugust maailma, mis tõukas iseenda Teise maailmasõtta, praegu enam ei ole. Me võime julgesti tulevikku vaadata, sest Eestit ohustab ainult niisugune olukord, kui Euroopas tekib taas kaks totalitaarset režiimi. Niisugust Euroopat tänapäeval ei ole.” Suhted maailma suurriikidega olid Lennart Meri prioriteediks. Eeskätt Ameerika Ühendriigid, kus saatkonna taastamise otsustas Eesti valitsus aprillis 1940, kui siis oli juba hilja. Aga ka Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ning Hiina. NATO ülemjuhatajad Euroopas olid tema külalisteks pea igal aastal. Keda ei tunta, seda pole ka olemas.

Oma Riigikogu ees peetud lahkumiskõnes 2001. a oktoobris ütles ta: „Eksituste lõtk on Eestil väike või koguni olematu. Eesti riik ei tohi teha vigu ja Eesti rahvas ei tohi teha vigu. Kui suurriigid teevad vigu, kannatavad teised sageli enam kui suurriigid, – vähemasti lühiajaliselt. Eesti on püsima jäänud, sest ta ei ole teinud liialt vigu. Kuid läbipõimunud ehk globaliseerunud maailmas me peame hoolt kandma, et me vigu ei teeks üldse.”

Eesti õigusliku järjepidevuse rõhutamine oli Lennart Meri teiseks prioriteediks. Selle tähendus on hakanud ununema, meie kodakondsuspoliitika ja omandireformi saavutused ning meie kuulumine Euroopa õigusruumi tundub paljudele liiga iseenesestmõistetav. Õigusliku järjepidevuse rõhutamist ei ole kunagi liiga palju. Ma arvan, et kusagil siin aias on kindlasti koht ka Jüri Uluotsa, August Rei, Aleksander Warma, Tõnis Kindi ja Heinrich Marga mälestuse jäädvustamiseks, kes pagulasvalitsuste peaministritena Vabariigi Presidendi ülesannetes kandsid Eesti põhiseaduslikku järjepidevust ajal, kui Eesti oli okupeeritud.

Tahaksin lõpetada president Meri tsitaadiga tollestsamast 2001. a oktoobri parlamendikõnest: „Olen püüdnud Eestit teenida teadmises, et kõik silmitud põlvkonnad minevikust meid jälgivad ja – annaks Jumal! – meiega koos vahel – kas või harva – ka rõõmu tunnevad. Mul on olnud üks eelis – mu vanemad ja mu elukäik on mind hakanud väga noorelt koolitama. Mõnda aega oli see eelis ka puudus, - mõnele ma olin võõras, mõni ei saanud minust aru ja mõni, kahtlemata, ei saagi minust mitte kunagi aru saama. Aga see kõik on minevik. Praegu on mul parasjagu aega teile kõigile öelda tänu hea koostöö eest, mis on Eestist teinud maailmas juba tuntuma riigi.”

Eestil ei ole olnud lihtne jäädvustada oma suurte riigimeeste mälestust. Täna on kaks endist presidenti jõudnud paika, mis on presidendi institutsiooni sümboliks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus