Toomas Hendrik Ilves: me ei tohi unustada
Kuumad uudised 20 Aug 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 President Toomas Hendrik Ilves   - pics/2007/17269_1.jpg
President Toomas Hendrik Ilves
Lubage mul sissejuhatuseks öelda teile – tere tulemast Kadriorgu! – ja ühtlasi soovida kõigile head Eesti iseseisvuse taastamise päeva. Just nimelt iseseisvuse taastamisest me ju täna räägime.

Paraku kirjutab kalender, et täna on Eesti taasiseseisvumispäev. Me võime ju küsida, et mis seal vahet? Tollases Ülemnõukogus 20. augustil 1991 kinnitatud Eesti riiklik iseseisvus on ju ajalooline fakt.

Keelekasutus ja grammatika on meie mõtlemise peegel. Aga kas tõesti me mõtleme poole sajandi vältel igatsetud vabaduse tagasitulekule kui umbisikulisele, teiste poolt tehtule? Sõna «taasiseseisvumine» aga just seda ütleb. «Iseseisvuse taastamine» on seevastu aktiivne, meie endi sihipärane tegevus. Nagu see ju tegelikult ka oli.

Täna 16 aastat tagasi avanes eesti rahva ees uus tee. Samal ajal märkis see ühe väga pika ja kannatusterohke poolsajandi lõppu.

Me oleme harjunud rääkima, et Eestis ei valatud iseseisvust taastades tilkagi verd. Aga see pole ju nii. Eesti sai uuesti vabaks, makstes selle eest enam kui 50 aasta vältel kümnete ja kümnete tuhandete elude ning purustatud saatustega.

Kommunistlik režiim nõudis ainuüksi Eestis sadu tuhandeid ohvreid tapetute, vangistatute, küüditatute, põgenike ja tagakiusatutena. Küsigem, kas ka metsavennad ei olnud osa iseseisvuse taastamise protsessist? Kas 1980. aastal võõrvõimule vastu hakanud kooliõpilased polnud iseseisvuse taastajad? Ilmselt palju enamgi kui mõni ordenikandja.


Tänapäeval oleme seda unustamas. Ja mitte ainult. Meil lausa soovitatakse unustada, nagu lugesime kaks aastat tagasi retsensioonist filmile «Tõrjutud mälestused», kus kriitik küsib: miks üldse peaksid küüditatud, kannatanud mäletama? Miks peaksid nad olema oma mälestuste pantvangid? Parem unustada, mitte rääkida.

Aga põhjust, miks me iialgi ei tohi unustada, lugesime äsja Sirbist, Eesti inkorporeerimise aastapäeva nädala numbrist. See kõlas kui kaudne ja nõukogulik vastus Marie Underi luuletusele «Jõulutervitus 1941».

Sirbist saame teada, et 53 000 küüditatust tuli elusalt tagasi koguni 40 000 ehk lausa 75 protsenti. Ja neist paljud jätkasid oma loomingulist teed ja, ennäe!, pälvisid koguni riiklikke autasusid.

Tõepoolest, Jaan Krossil ja Artur Alliksaarel õnnestus laagrist naasta. Kahjuks jäi Heiti Talvik tolle õnnetu 25 protsendi hulka. Ja millise protsendi hulka soovitatakse meil arvata 1941. aasta juulis mõrvatud Jüri Parijõge?

Aga eriti häirib mind järjekordne katse maalida meie minevik mingiks paratamatuseks, millest oleks parem mitte rääkida. Sest mõne kirjamehe arust tegelikult polnud ju elul Nõukogude Liidus väga vigagi, kohati oli see parem kui nüüdses Eestis. Kõik, kes okupatsiooni ajal elasid, olid võrdsed – kagebiidid, karjeristid, nuhid ja muinsuskaitse inspektorid.

Totalitarismi kurjusele vastu hakkajate eeskuju ja nende kannatuste meenutamine aitas eesti rahval endaks jääda ja riiklik iseseisvus taastada. Ma arvan, et kommunismiohvrid väärivad seetõttu esinduslikku mälestussammast. Mitte ainult Ameerika Ühendriikide, vaid ka Eesti Vabariigi pealinnas.

Selleks, et me ei alluks üleskutseile tõrjuda mälestusi ja ajalugu, on meil kommunismiohvrite mälestusmärgi kõrval vaja ka mälu ja kunsti. Primo Levi ja Elie Wiesel ei unustanud oma minevikku. Nad saavutasid oma loominguga, et ka mitte keegi mitte kunagi seda ei unustaks.

20. august 1991 ja sellele järgnenu poleks saanud sündida teisitimõtlejateta, niinimetet dissidentideta. Nende tuntuimast väljaastumisest Hirvepargis möödub mõne päeva pärast juba 20 aastat.

Mõned läksid Hirveparki käterätt varrukas ja hambahari taskus. Neil oli küüditamise ja represseerimise kogemus olemas. Nad olid valmis teiseks, mõnel juhul ka kolmandaks teekonnaks Siberisse. Enn Tarto, Mart Nikluse, Lagle Pareki ja teiste saatus polnud mitte unustamiseks soovitet ajalugu, vaid reaalsus.

20. august 1991 ei oleks saanud sündida ilma Rahvarinde ja Kodanike Komiteedeta ega nende kahe rahvaliikumise juhtide kompromissita. Selle kokkuleppe poolt hääletades täitsid tolleaegse Ülemnõukogu liikmed oma kohuse Eesti riigi ja rahva ees.

See oli iseenesestmõistetav. See samm lihtsalt tuli astuda. Sest eesti rahvas nõudis seda.

Okupatsioonirežiimi all elanud eesti rahvas vajas äratust. Ja nendeks äratajaiks ei olnud ega saanudki olla Eesti NSV võimumehed. Teisitimõtlejate hääled olid aga sunnitud vaikima.

Ometi olid Eestis inimesed need, kes hoidsid kindlana rahva meelt; kes õhutasid meid ühiselt laulma ja oma õigust nõudma.

Need olid inimesed, kes kandsid meilt võetud iseseisvuse ideed ja hoidsid alles meile omaseid väärtushinnanguid. Kirjasõnas ja pildis, teatrilaval ja muusikas ja laulukaare all. Paljuski areldi, varjatult ja ridade vahel. Justkui muudest asjadest jutustades. Aga rahvas sai aru ja sai sellest tuge.

Kuni 1988. aasta aprillis tulid loomingulised liidud kokku ja ütlesid otse. Ütlesid, nagu luuletaja Hando Runnel, et Nõukogude Liit on koloniaalimpeerium. Ütlesid, nagu kunstnik Heinz Valk, et poolikut iseseisvust pole olemas.

Vaimsete juhtide üleskutsele polnud punavõimul enam midagi vastu panna. Peale toore sõjalise jõu, mille viimaste ähvarduste saatel sai Eesti 16 aastat tagasi augustis taas vabaks.


Teie, Eesti kultuuriinimesed, olite elu eeslaval, olite äratajad. Aga, nagu teame, olete te sealt taandunud. Te ei osale häälekalt iseseisvuse «isaduse» tuvastamises. Te ei rõhuta oma keskset, ehk isegi otsustavat rolli meie omariikluse taastamises. Paljudele teie seast oli see lihtsalt senitehtu jätkamine, varasemast aktiivsemal ja nähtavamal viisil.

Aitäh teile selle eest ning jätkugu teil püsivust rahva vaimu värske hoida.

Siit ka minu üleskutse noortele loomeinimestele. Meie vabadus, meie kuulumine Euroopasse ja osalemine maailmakultuuris ei tähenda, et saaksime sulguda vaid iseenda murede, huvide ja mõnude kitsasse torni. Oma kodanikuvabadusi, eriti aga loomingulist sõltumatust tuleb igal hetkel kaitsta. Kombata ja ületada ette antud piire, sest ainult nii on võimalik luua.

Nii nagu loojad aitasid kodanikena ja isiksustena piire tajudes ja neid ületades taastada Eesti riiki. Selle eest sügav kummardus teile ja kõigile, kes sellele kaasa aitasid. Aitäh.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus