Toomas Hendrik Ilves: jäägem näljasteks! (3)
20 aastat 20 Oct 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
ERR Webilt - pics/2012/10/37705_001.jpg
ERR Webilt
President Ilvese sõnavõtt täna Tallinnas korraldatud konverentsil "20 aastat Laari esimesest valitsusest".

Rohi ei olnud rohelisem, selles veendumiseks piisab vanade kaadrite vaatamisest. Oli külm, oldi vaesed, vene sõdurid tolknesid ja tuigerdasid tänavatel. Talongidest oli möödas pool aastat, Eesti kroon ja põhiseadus olid kolm kuud vanad. Vaatamata meie enda usule mittetunnustamispoliitikasse olime kõikjal läänes ikka endine Nõukogude Liidu liiduvabariik.

Pea ainus, mida saame tollest ajast positiivseks pidada, on see, et olime nooremad ja kaalusime vähem.

Võrreldes tolleaegset olukorda tänasega tooksin esile järgmisi tõiku.

Esiteks, kui vastupidavad on olnud nende esialgsed reformid: olgu siis tegemist proportsionaalse tulumaksu, kodakondsuspoliitika või (mis on vähem mainitud, aga olulise tähtsusega) 1995. aasta valitsuse seadusega, millega oleme oluliselt erinenud paljudest meie saatusekaaslastest, ja mille mõju riigi ülesehitamisel on võimatu üle hinnata.

Need julged, sageli hulljulged visionäärlikud uuendused võimaldasid Eestil asuda kiiremale arengurajale, n-ö fast track'ile, mis 1997. aastal sundis Euroopa Liitu hülgama senise ettekujutuse, et Ida-Euroopa lõimumisega tuleb alustada Võšegradist, siis Balkanist ja alles kauges tulevikus võetaks ette nood endised NSVL-i liiduvabariigid Baltikumis. Need reformid võimaldasid Eestil jõuda eelistatud Võšegradi tasemele, mil enam ei olnud võimalik öelda, et tuleb oodata.

Õnneks ei ole meil vaja enam nende suurte küsimuste pärast muretseda. Vene väed on väljas, oleme Euroopa Liidus ja NATOs, samuti on meil kvaliteedimärk OECD ja endiselt kvaliteeti märkiv euro.

Aga on ka peenemaid ja huvitavamaid vahesid toonase ja praeguse vahel, mille üle võiks mõtiskleda. Esiteks tuleks meeles pidada, et suurte eesmärkide saavutamisel valitses arusaam, et need eeldavad konsensust. Tänapäeval tasub meelde tuletada, kui lai oli Mart Laari valitsuse poliitiline spekter ja mida suudeti selle kiuste saavutada. Näiteks lõi Euroopa laiaulatuslikuma omanditagastamise ja postkommunistlike riikide edukaima ja läbipaistvaima erastamise seadusandliku baasi sotsiaaldemokraat. Ida-Euroopa tolleaegsetes tingimustes vastupidavaima ja läänelikuima ravikindlustuse ja peretoetussüsteemi lõi samuti sotsiaaldemokraat.

Minu eesmärk ei ole parteipoliitiline, vaid tahan juhtida tähelepanu unustatud kogemusele, et kui riigis tahetakse teha suuri asju, siis suudetakse seda teha vaid laia maailmavaatelise konsensuse toel. Ja kui seda konsensust ei suudeta leida või otsidagi, siis on suuri asju raske saavutada. Mis lubab meil muide ka järeldada, et ideoloogiliste, poliitiliste tõekspidamiste kiuste on võimalik saavutada imesid, kui saavutatakse kokkulepe ajada suuri asju.

Kõiki põhimõttelisi, radikaalseid reforme - olgu majanduses, rahanduses, riigivalitsemises või sotsiaalpoliitikas - tehti selle kiuste, et korterid olid külmad ja Vene väed olid sees. Või oli see hoopis just sellepärast? Et kui olukord on raske, siis ollakse valmis rohkem pingutama, et leida ühist keelt ja meelt? Et me vajame väga rasket seisu, et minna edasi?

Ma siiski kahtlen selles, kui vaatan teisi riike, mille olukord polnud teps parem kui meil. Võinuks ju teha seda, mida tehti paljudes nendes riikides, mille kohta arvati, et neist saavad edukaimad Ida-Euroopa riigid: takerduti kaevikutesse, võitjad kaaperdasid enda kätte riigi, kus uus valitsus tähendas, et vahetati välja terveid ministeeriumeid koristajateni välja.

Mäletame ju hästi 80ndate lõpust ja 90ndate algusest, et lootustandvaima postkommunistliku riigi tiitlile konkureerisid meist varem vabanenud ja kommunismi leebema vormi all kannatanud riigid. Nagu juba mainisin, polnud tollal Eesti (vaatamata meie enda usule mittetunnustamispoliitikasse) kõikjal läänes ikka muud endine Nõukogude Liidu liiduvabariik. Minsk, Pinsk, Omsk, Tomsk, Tallinn, Stalin, mis vahet seal on? Võtab kokku 20 aasta taguseid hoiakud, isegi meile üsna lähedastes riikides.

See kõik - kui vaatame, kus oleme meie täna ja kus on teised täna (mitte ainult Ida-, vaid ka Lääne-Euroopas) - lubab meil liialdamata nimetada Eestit edukaimaks postkommunistlikuks riigiks.

Aga ärgem puhakem loorberitel. Pööraksin teie pilgud saavutatu õppetundidele.

Üht ma juba mainisin - mida saab saavutada, kui lepitakse kokku suurtes asjades. Vale järeldus aga oleks, et kui ei suudeta suurtes asjades kokku leppida, siis põhjus on selles, et suuri asju enam pole. Et EL, NATO on üks asi, aga praegu oleme küpsed ja enam pole vaja suurte asjade üle päid murda või häda sunnil omavahel kokku leppida.

Piisab ringivaatamisest, et veenduda, et nii see ei ole. Aga kuna mul on teatud takistusi teiste riikide praeguse olukorra teieni toomises, siis tooks ühe näite 20. sajandi kogemustest. See on Iirimaa, mis saavutas iseseisvuse peaaegu samaaegselt meiega, kuid ei pidanud pärast 20 aastat iseseisvust kannatama 50 aasta pikkuse okupatsiooni all.

Iirimaal algas pärast 20 aastat iseseisvust hoopis pikk paigalseis, mis hakkas lõppema alles EL-iga liitumisega 1973. aastal. Põhjus ei olnud muu kui endaga rahulolek, õigustatud arusaam, et nad olid saavutanud ime, mis aga kestis kaua ja hakkas muutuma alles siis, kui iseseisvuse toonud kunagised noored eest ära läksid.

Ärge saage minust valesti aru - see pole üleskutse teha plats vabaks noorematele, vaid pigem kutse (tsiteerides Steve Jobsi kõnet noortele Stanfordi lõpetajale): "Jääge näljaseks!" Ehk siis kutse mitte lubada rahulolekut tehtu üle, vaid pürgida edasi ja edasi. Mis sest, et seni tehtu on edukaim - ikka saab veel teha! Eriti kuna Eesti oma suurte saavutustega on ka ise muutunud.

Jah, oleme saavutanud noid suuri eesmärke: väed on lahkunud, oleme WTOs, OECDs, esimesel kohal internetivabaduses. Rääkimata NATOst, Euroopa Liidust või euroalast.

Aga on ka muid saavutusi: okupatsiooni ajal kommunistide poolt suuresti hävitatud avalik kodanikuühiskond on jõuliselt taastunud. Kaasamine, millele suurte reformide käigus eriti palju mõelda ei tulnud, on tänapäeval selge väljakutse. Kui põlvkond tagasi vaatas eestlane Soome poole lootes, et saab endale kunagi lubada võimalust viisavabalt Euroopas ringi reisida, siis tänapäeval loodab ta hoopis, et temagi kaasatakse diskussioonidesse.

Ja mitte ainult ei kaasata, vaid ka kuulatakse ja arutletakse. Mitte palganumbrite ja toetuste üle - need on tehingud, mitte lepinguteemad. Ikka suurte asjade üle: kuidas me riiki haldame, mis meist saab. Mis meist saab, kui inimene kasutab vabaduse tingimustes, ilma kommunistliku sunnismaisuseta oma vabadust kolida maalt linna, Eestist välismaale. Mis meist saab, kui kolhoosipiire järgiv haldusjaotus enam ei tööta, kuigi hetkel tundub ta väga mugav olevat? Siia võib lisada pika loetelu, olgu need haridus ja tervishoid või laiemad teemad, nagu euroala ja Euroopa Liidu tulevik.

Mööngem, et oleme üle ootuste edukad olnud, mööngem samas, et rahulolematus ei kao selle tõsiasja kordamisest. Inimene tahab ikka paremat ega rahuldu, kuulates vanade veteranide lugusid sellest, kui halb oli omal ajal.

Eesti riik ei ole valmis, ega saa ka kunagi. Keskendugem siis olulisele, keskendugem olulise ja ebaolulise eristamisele. Võtkem kuulda, mida ütlevad teised. Ja kriitikud võiks mõelda ka sellele, et iga inimene muutub kurdiks, kui tema peale piisavalt kõvasti ja pikalt karjuda.

Täna 20. sünnipäeva pühitsev Mart Laari valitsus saavutas ütlemata palju. Õppigem siis, kuidas see võimalik oli.

ERRi uudisteportaal avaldab presidendi sõnavõtu lühendatud kujul.

Toimetas Rain Kooli
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus