Toomas Alatalu: Venemaa ootab Savisaare võitu DELFI
Eestlased Eestis 17 Sep 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Toomas Alatalu, ajaloolane, analüütik, www.DELFI.ee

Tegelikult on asi lihtsam kui arvatakse. Kuna Moskva tähistab oma päeva septembris, siis on loomulik, et just selleks päevaks sõidavad sinna ka sõpruslinnade linnapead. Mõistagi mitte igal aastal, vaid ikka siis, kui on pakiline vajadus. Vajadus valimiste eel silma paista on kindlasti pakiline.

Nii on olnud varasematelgi aastatel. Savisaar ja tema Keskerakond on nõukogude-vene vähemusega piiririigis piisavalt huvitavad fenomenid, ärgitamaks tudengeid kirjutama magistritööd sellest, kuidas Savisaare konkurendid neid sõite poliitikas ja meedias eri aastatel kajastanud on. Nii rahuliku arengu, poliitilise kriisi kui masu päevil.

Keskerakond kehtestas Tallinnas juba neli aastat tagasi ainuvalitsemise. Nüüd võib see kas jätkuda või mureneda, viimane võimalus annaks ka teistele erakondadele uuesti võimaluse linna asjades kaasa rääkida. Keskerakonna senine valimiskampaania annab märku, et tahetakse veelgi võimsamat valimisvõitu ja – mis teha, me ei ela kotis – Savisaare suurvõiduks on valmis ka Keskerakonna Venemaa partner Jedinaja Rossija. Tegelikult kogu Venemaa juhtkond, millest Moskvas selgelt kogu maailmale märku anti.

Moskva arust peaks asjad Euroopas käima teisiti kui NATO ja EL tipus ning Eesti valitsuses arvatakse. Üleilmne kriis on sobiv hetk üritamaks mingisugustki pööret seni vanas maailmas toimunus. Seega on Savisaare seekordsel Moskva käigul mõne varasema väisanguga võrreldes teatud uued perspektiivid ning järelikult on põhjust süüvida visiidi käiku ja jagatud sõnumitesse.

Unustamata seejuures, et me käsitleme seisu väikeriik vs suuriik, milles viimase võimalused on ka propagandat tehes tohutult suuremad. Etteruttavalt – Kremli kõrged esindajad poleks Savisaarega kohtunud, kui neil polnuks muule maailmale ja Venemaa kodanikele midagi oma poliitilistest huvidest teatada. Aga oli ja mõistagi tehti seda Moskvale omases stiilis.

Kremli avalik mehkeldamine neile meelepäraste poliitjõududega (aga see aspekt leiab alati rõhutamist!) Baltikumis tekitas sel sajandil esimest korda suuremat poleemikat septembris 2002, kui president Putin võttis Läti parlamendivalimiste künnisel (need toimuvad oktoobri algul) vastu Läti üksmeele partei toonase juhi Janis Jurkansi (tema üks järglastest Nils Usakovs sai 8. juunil 2009 selge võidu Riia volikogu valimistel ning temast sai esimene venelasest Riia linnapea). Lisagem kohe – see oli enne Läti liitumist NATO ja Euroopa Liiduga.

Keskerakonna ja Jedinaja Rossija koostööleping sõlmiti aga detsembris 2004 ehk siis pärast teatud põhimõttelise joone ületamist Euroopa arengus. Samas oli Venemaa võimupartei (mille n-ö euroopalik kuvand vormistati alles 2008. aastal) enne ja pärast seda sõlminud koostööleppeid vaid valitsevate parteidega (Keskerakonnast järgmine oli Mongoolia kompartei), Keskerakond oli aga opositsioonijõud ja säärasena avalikult vastustanud Eesti liitumist Euroopa Liiduga.

Tasub meenutada sedagi, et Savisaare väiteil oldi sundseisus, sest Jedinaja Rossija olnud valmis sõlmima koostöölepingut hoopis võimul olnud Res Publicaga!? Igal juhul tähistas väikeriigi opositsioonipartei ja suurriigi võimupartei koostöölepingu allkirjastamine ja selleks valitud aeg ennekõike arusaamatut riskeerimist. Pole juhus, et grupp nimekaid keskerakondlasi lahkus selle peale parteist. Järeljäänutel tuli aga ette arvestada sellega, et naid said kaela n-ö igavese teema, mida ikka ja jälle hakatakse nina alla hõõruma.

Eesti demokraatia küpsemine on olnud pigem ebaloomulik kui loomulik - Eesti Komitee ja Rahvarinde aastate tagune rivaliteet on asendunud vaid Keskerakonna permanentse ignoreerimisega või sunnitud kooseluga (Kallase ja Ansipi 1. valitsused), kuniks jälle ilma Edgarita hakkama saab. Arusaadavalt ei meeldi säärane seis Venemaa võimukoridorides, kus ollakse harjutud kõike lahendama jõu ja massi positsioonilt – kord tehtud panus peab end õigustama.

Sellest ka Keskerakonna eriline tahe ülivõimsaks muutuda ja naeruväärsed kassi-hiire mängud (ootamatud koridorikohtumised ja poliitikute ärakadumised) Moskvas ja Tallinnas. Need peavad varjama suhete tegelikku seisu kahe riigi poliitikute vahel.

Oma osa kujunenud suhtlusseisus kuulub ka Eesti välisministeeriumi korporatiivsusele, sest seal on tööl vaid mõnede erakondade esindajad. Usaldust ei saagi tekkida, kui kõik algab vaid enda targakspidamisest ja teiste mitteusaldamisest. Samas on naeruväärne iga kord kilgata, et näete, Savisaar ei võtnud jälle välisministeeriumi esindajat kaasa. Kui oled ise vea põhjustanud, on targem seda mitte kogu maailmale kuulutada. Pigem oleks mõtet treenida Savisaar õigel ajal väliskomisjoni tulema.

Etteheiteid on aga Savisaarele ja teda saatnud tegelastele võimalik teha küll. Võtkem või Kagu- ja Kirde-Eesti elanike huvide eest väljaastumine. Keskerakonna valimiskampaania seisukohalt arusaadav jutt, ent välispoliitika on ju ikka kahepoolne protsess. Kas teispool piiri olevatel isikutel, muu hulgas EV kodanikel, polegi probleeme?

Kas tunti näiteks huvi, millal Venemaa hakkab täitma oma lubadusi piiriülesest koostööst, lööb korra maja veokite piiriületuses jne. Kui ikka minnakse suurele kohtumisele, mis igaühel ei õnnestu, peab avalikkusele näidatav tulemus olema kahepoolselt mõistetav.

Nagu teada, olid Savisaarel seekord vastas Jedinaja Rossija juhtidena esinenud, kuid ikkagi ka oma põhitöökohta maininud Riigiduuma esimees Boriss Grõzlov ja duuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kosatšov. Suur tähelepanu väikeriigi suurima opositsioonipartei juhile!

Eesti-Venemaa suhete viimase suurkriisi päevil aprillis 2007, kui Kreml järsult välistas valitsused kriisi lahendamises (kuigi see olnuks ju loogiline, sest Eesti valitsus langetas otsuse monumendi äraviimise kohta), oli just Grõzlov see mees, kes telefonikõnes pr. Ene Ergmaga leppis kokku riigiduuma delegatsiooni sõiduks Tallinna.

Selle telefonikõne teadaandes (28. aprillil 2007) kõlas mõni aeg varem Putini enda esituses kõlanud mõte: „Me loodame, et konstruktiivsed jõud, kes on esindatud parlamendis ja Eesti kohalikes võimuorganites, suudavad olukorda mõjutada.” Riigiduuma esindus jõudis enne Moskvast väljumist ja seejärel ka mitu korda Tallinnas teatada, et Eesti valitus peaks ametist lahkuma. Eestis endas aga tehti ponnistusi neid konstruktiivseid jõude juurde sünnitada ja kasutada.

Kahe aasta taguseid sündmusi arvestades on raske uskuda, et sedapuhku „konstruktiivsetest jõududest“ ei räägitudki.

Eesti ajakirjanike tähelepanu pälvis aga hoopiski II maailmasõja ajaloo ümberkirjutamise hukkamõist, mille puhul tasub meeles pidada, et poliitikud räägivad üht, aga sekretäridel on tihti juba enne paberile pandud midagi muud ning mõnda teemat ei puudutata jutuajamise käigus tegelikult üldse. Sestap olgu reegliks ikkagi poliitiku enda sõnade või tema poolt allakirjutatud teksti kasutamine, mitte jutuajamise partneriks olnud tegelase sõnade kasutamine.

Kõlab banaalselt, aga poliitika seletamise tase Eestis on säärane, et sõna saades peab seda reeglit ikka ja jälle mainima. Rääkimata sellest, et euroopalikus piiririigis ei saa suurt poliitikat teha vallavanema mõtlemisega mehed (see võrdlus on laen president Lennart Merilt).
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus