Toom Õunapuu: Mõtlemisvaegus on rahva peamine puue DELFI
Arvamus 09 Oct 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Toom Õunapuu, keeledidaktik, www.DELFI.ee

Läksin vana semuga tülli, õigemini tema minuga. Ja üsna tühise asja pärast: söandasin talle süüdimatult öelda, et tegelikult on õige „lõppklass“, mitte „lõpuklass“.

Sõbra leksikas pole vist kunagi esinenud „miksi“. Kasutanuks ta viimast oma emotsionaalse purske asemel, võib-olla õnnestunuks mul talle selgitada, et lõpp = viimane (lõpp-punkt, lõppakord, lõppvaatus, lõpptulemus, lõppjaam jpt), omastavaline liitumine aga tähistab millegi liiki (lauluklass, balletiklass, keeleklass, meistriklass jts).

„Lõpuklass“ või „lõpukursus“, olgugi tegemist marginaalse keelekomistusega, tähendaks siiski põhimõttest kõrvalekaldumist; mis tahes erandeid aga püüab teadupärast vältida või vähendada iga kultuurkeel.

Tegelikult pole see kinnisideede küüsis vaevlev pujäänlik vanapoiss mingi haruldane inimtüüp: enamik ligimesi lähtub igapäevaelus nähtumusest – sellest, mida päevast päeva ise vahetult kuuldakse või nähakse, mitte aga asja või probleemi olemusest, milleni jõudmiseks on tarvis ka natike mõelda.

Mõtlemisvaegus on suure osa rahva peamine puue, mis taandub vormi ja sisu igipõlisele vastasseisule. Kenasti disainitud süldikauss (vorm) tõmbab tähelepanu; kas selles ka maitsev sült (sisu) on, ei tundu enam olulisena. Efektne vorm tõmbab, kuid sageli ka petab, varjates tühist või lausa kõlbmatut sisu.

Vorm kipub prevaleerima sisu üle, instinkt mõistuse üle. Formalistid ahistavad hingestatuid, paljusõnalisus (loe: keerutamine) peidab ebapädevust jne.

Faktid on kõigest millegi väline külg. Inimene loeb ajalehest, et majanduskuritegude pärast karistatud asutavad oma konsultatsioonifirmasid, ja satub lausa paanikasse: kuidas lubab riik sellel sündida?! Aga kui ta natuke mõtleks, aduks ta võib-olla, et seadus ei keela kellelgi oma firmat rajada. Ja kui ainus ala, mida endine süüdimõistetu arvab valdavat ja millega endale elatist teenida, on äri, siis lasku aga käia! Iseasi on see, millist nõu tema firma klientidele jagab. Kui see on seadusvastane, peaksid sekkuma juurdlusorganid ja see oleks juba hoopis uus lugu.

Rahvas loeb ajalehest koolide pingeridu, mis on koostatud riigieksamite tulemuste põhjal, ja teeb varmalt oma järeldused riigi parematest ja halvematest koolidest. Ent kui kellelgi õnnestuks teha rida ka selle järgi, kui palju kohtulikult karistatuid on igast koolist aegade jooksul välja tulnud, võib juhtuda, et see viimane rida ei erinegi eelmistest eriti palju.

Me ei tea seda. Aga oleks igati loogiline arvata, et need, kelle nupp paremini nokib, oskavad välja mõelda ka rohkem petuskeeme, kuidas ausaid lolle alt tõmmata ja niiviisi oma kukruid täita. Mõistagi on see tühipaljas spekulatsioon, kuid elus tuleb ette hullematki.

Vormi ja sisu putravad sageli ära ka firmad, eriti kui mängus on nende kaukahuvid. Näiteks rõhutab turvafirma igal väljastataval arvel, et kodukaitseks paigaldatud seadmed kuuluvad firmale seni, kuni klient on nende eest lõplikult tasunud. Pruugib mõnel tehnilisel lülil enne kella kukkumist rikki minna kliendist sõltumata, nõuab firma, et tarbija maksaks oma taskust kinni selle, mis kuulub ikka veel firmale?! Ei tea, kas turvafirma maksaks siis omakorda kinni kliendi pesumasina, kui see rivist välja langeb?

Ometi ei saa vormi sisule alati ohvriks tuua. Kauaaegne toimetaja jätkab ülimas muretuses tööd, olgugi et meie keelt pole ta professionaalselt selgeks saanud tänini. Reetis ta end Võidupühaga: ei teadnud ta, vaeseke, sedagi, et kõik pühad on alati olnud väiketähelised, mida peab oskama kasutada juba põhikoolilaps. Viimases hädas põhjendas redigeerija enda lollust sellega, et tema armastab oma Eestimaad ja seepärast on riigipüha nimetus tema jaoks alati suurtäheline.

Kui seda musta huumorit edasi arendada, võiksid ju ka kõik vasakpoolse maailmavaatega tegelinskid harrastada meie tänavatel vasakpoolset liiklust või kõik pedofiilid nõuda oma pahe seaduspärastamist, sest nad ju armastavad lapsi.

Meie elu on tuubil täis igasugust reklaami – tühipaljaid vorme, mille tegelik sisu ei jõua tarbijani, või kui jõuabki, siis hilinenult, mil midagi pole enam parata. Reklaamiga üritavad arukad tõmmata haneks arutuid ehk siis mõtlemisvõimetuid tarbijaid.

Reklaamid ei saa üldjuhul läbi sõnadeta. Aga igal sõnal, mille vormiks on teatud tähekombinatsioon, on kindel tähendus ehk sisu; tõsi, osal sõnadest on ka mitu tähendust. Tõesti kurb, kui keelekasutajad oskavad pahatihti lootusetult sassi ajada sõnade vormi ja sisu.

Külateatrite festivalile kutsutakse ka linnateatrid (kui seda tõesti teha tahetakse, tuleks ürituse nimetusest kaotada „küla“). Lesbi või gei – mis vahe neil on, ühed homod mõlemad! Leib või jahu – üks kama kõik, leiba tehakse ju jahust! Kui tegemist pole algeliste mõtlemisvigadega, siis ikkagi millega? Miski on ilmselgelt muutusevaevas.

Inimesed on oma elu kokad – nii igaüks eraldi kui ka kõik üheskoos. Mitu kokka kõrvetavad toidu põhja või korraldavad Paabeli segaduse, kui neil on erinev arusaam vormi ja sisu vahekorrast. Ja hoopistükkis hull lugu on siis, kui vormi tagant sisu ei nähtagi.

Lollushood ja mitmesugused vormimängud tulevad ja lähevad igas riigis, iga rahva seas. Ent mingi mõistuspärane osa peab ometi jääma, muidu suretame end ise välja.

Arutus ja arukus toidavad vastavalt mingit vormi ja sisu: rumalukesed tassivad peolauale terve süldikausi; mõistlikud löövad süldi mõnele alusele välja, olgugi et kauss oma värvikirevuses väga pilkupüüdev on.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus