Tõnis Lukas: Kesk valmistub kodusõjaks

Eelmise nädala neljapäeval toodi ühe Lasnamäe maja trepikojast Toompea „konnatiiki” ajaleht, mille nimi oli „Pravo i Pravda” ning mille esi- ja tagalehel ilutsesid Keskerakonna sümbolid ja temaga seotud nimed. Selge — valimisvõitlus on käimas ja potentsiaalseid valijaid tuleb informeerida.

Kuid millest? See ajaleht annab teada, et Eestis marsivad sirgetes rivides jälle natsid. Ta paneb uusnatsidega ühte patta Ansipi, Laari, Velliste. Muidugi annab leht ka teada, et ainult Keskerakond võib Eestis ära hoida kodusõja. Selle lehe paistel tundub küll, et jutt käib kodusõjast, mida Keskerakond ise kõiki vahendeid kasutades õhutab.

Kui arvestada, millised elanike rühmad on niisugusele sümbolitest tiine propaganda suhtes väga vastuvõtlikud ja millised ehk vähem, siis on selge, et kodusõja kujundi praktikasse viimine tähendaks lahinguid eestlaste ja venelaste vahel. Kas see ongi osa Keskerakonnaga liitunud inimeste eesmärk? Või suudetakse peatuda enne verevalamist ja rahulduda „ainult” naudinguga valimistel saadud häältest?


Ma ei taha kaaskondseid hirmutada, kuid sellised mängud on ohtlikud. Just seetõttu, et neisse suhtutakse pealiskaudselt, nagu süütusse mängu, millel ei pruugi olla reaalseid tagajärgi. Kuid vahel on ka.


Propagandalehe välja andnud Keskerakonna esimehe lodev suhtumine ärritusse, mille niisuguse lehe ilmumine paljudes Eesti inimestes põhjustas, näitab selgelt tema suhtumist poliitikasse kui mängu. Muidugi ka seda, kui südamelähedane on talle manipuleerimine. Püüe tõsist asja farsiks pöörata teadaandega, et Keskerakonnal pole nimetatud lehega mingit pistmist ja selle väljaandmine on üksnes Isamaaliidu provokatsioon, näitab väljatöötatud käitumisjoonist: räägi avalikkusele ükskõik mida, aga räägi võimalikult ülbelt. Kui „pohhuism” on Eesti valitsuse suurima erakonna esimehe juhtmõte, siis on see ka valijate tellimus.

Eesti natsiriigiks tembeldamine on kindlasti tellimustöö. Kui see tellimus tuli väljastpoolt riiki, on see meie riigi siseasjadesse sekkumine. Kui „isake” istub aga meil siin juba kohapeal — siis on asi naljast kaugel. Viies kolonn on tegelikult ju valitsuses.

Hiljem Keskerakond küll distantseeris ennast ajalehest, mille andis välja ühe Keskerakonna juhtfiguuri korteris registreeritud sihtasutus ning mille kirjutas ja kujundas hiljuti Keskerakonna omandusse läinud ajalehe keskerakondlasest peatoimetaja, kellel lastakse loomulikult ametis jätkata. Sellest on ilusasti näha, et plaanis on osa vene meediast veel rohkem Eesti üldisest meediaruumist eraldada — koos lehelugejatega muidugi!

Materjal, mida sellises lehes kasutatakse, asub täpselt samas retoorilises ruumis, millega oleme tuttavad Venemaa äärmuslikemate poliitikute ja muude „analüütikute“ kaudu, kelle puhul ei ole Eesti riikluse sisuline austamine „sugugi kindel“.

Niisiis, lehe eest saab peatoimetaja Tšaplõgin oma ülemustelt tõenäoliselt rohkem kiita — „aga sa neile panid!“ — kui laita. Teiseks oli see ju täpne töö — suunatud just sellisesse ruumi, kus seda oodati. Tšaplõgin ei varjanud oma uhkust tehtu üle ka televaataja ees. Ta käitus nagu vabadusvõitleja, keda tuhandete toetajate käed püüavad haarata, et teda päästa, kuid kes on valmis oma ideaalide eest kartmatult „surma minema”, huulil põlgus.

Kahtlemata lõhub selline venekeelse publiku erutamine ja pidevalt Eesti-vaenulikus õhus hoidmine Eesti ühiskonda, mille eri osapoolte integratsioonist oleme palju rääkinud. Venemaa kardakski sellist integratsiooni nagu tuld, sest siis ei oleks enam viiendat kolonni naaberriigi sees, pole kellelegi panust teha. Pole ju enam rahvuspindset šovinistlikku valijat. Ja kui pole valijat, pole ka enam otseselt Venemaa huve esindavaid poliitikuid siin.

Ajalehe kolmandast leheküljest on vähe räägitud. Seal on propagandistlikult kombineeritud sõnumeid Suur-Vene lehtedest — kaasa arvatud pealkiri Izvestjast — Eesti valmistub sõjaks Venemaaga. Samal leheküljel on ka Hitleri pilt ja veel mõndagi, mis aitab illustreerida Eesti juhtide väiklust ja agressiivsust. Kuna meie venelased asuvad Venemaa infoväljas ja selle mõju all, siis on üks selline Lasnamäe korterite uste taha viidud leht ju pandudki taastootma sedasama välja — et siinsed elanikud mingi hinna eest ei sattuks eestlastega ühte vaimsesse ruumi. See aga on selgelt Eesti riigi vaenulik tegevus. Selle ülimaks eesmärgiks on ju see, et meie iseseisvat riiki tulevikus enam ei oleks.

Seetõttu pean peaministri üleskutset peita nüüd jälle pea kollektiivselt liiva alla ja lasta asjaga tegeleda vaid „asjaomastel” organitel päevapoliitiliseks lodevuseks. Selline moraalne tolerants riigivastaste suhtes on mõtlematu, sest oht ju tegelikult järjest suureneb. Suureneb iga päevaga, kui Eesti riigi valitsuskoalitsiooni suurimaks osapooleks on erakond, kes ei kasuta oma mõju venekeelsele elanikkonnale mitte Eesti ühiskonna terviklikkuse tutvustamiseks ja populariseerimiseks, vaid selle suhtes vaenuliku hoiaku sisendamiseks. Koos vene riigimajanduse osakaalu suurendamisega siin kujuneb valitsuse tegevussuundadest häiriv üldpilt.

Kui peaminister ühel päeval olukorda tõsiselt suhtuma hakkab, siis võib Eestile vaenulike jõudude osakaal meie asjade sisulises otsustamises olla juba liiga suur.

Märkmed: