Toimetaja: Erik Rand Autor: Tõnis Lukas, haridus- ja teadusminister

Eesti keele staatust Eesti ainsa riigikeelena tuleb võtta loomulikuna ja kõik, kes meie juures pikemalt peatuvad, peavad selle selgeks saama, rääkis minister Tõnis Lukas täna rahvusraamatukogus peetud rahvuskaaslaste programmi konverentsil.

Iga rahvas tahab olla suur – see ei tähendagi üksnes arvukust, vaid pigem korralikku ja võrdväärset jälge maailma kultuuride peres.

Meie, eestlased, saamegi oma jälge mõõta mitte niivõrd rahvaarvuga, kuivõrd oma kultuuri elujõulisusega. See elujõud tuleb peamiselt keelest – seepärast kaitseme me eesti keele staatust eesti ainsa riigikeelena ja peame loomulikuks, et kõik, kes meie juures pikemalt peatuvad, ka meie keelt oskaksid!


Samas – kuigi oleme harjunud teadmisega, et meist on arvu poolest suuremaid, ei ole eestlaste koguarv meile ükskõik. Kui oleme juba praegu piiri peal, millest allapoole ei ole ka maailmas täiemõõdulisi edukaid kontinentaalseid ühiskondi ette näidata. Iseäranis selle kuldse miljardi hulgas – kuhu meil on õnn kuuluda.



Demograafiline trend on kahjuks rahvastiku kahanemine Eestis. Olukord lausa nõuab, et peale siinsete elanike peaks eesti keel jääma tähtsaks ka neile rahvuskaaslastele, kes saatuse, tahte või südamesunnil elavad mujal. Lisaks võiks meil kõikjal olla ka sõpru, kes omandavad eesti keele, et meid paremini tundma õppida.


Aeg läheb ja tuleb seada uusi sihte. Ei piisa enam Jakob Hurda juhtmõtte – kui me ei saa suureks arvult, saagem suureks vaimult – ühekülgsest korrutamisest. See on hakanud kõlama juba vabandusena, et oleme niikuinii väiksed ja väetid, nii ei ole justkui rahvaarv ja eesti keele kõnelejate hulk meile olulinegi.


Et oleks vaimlejaid – peab olema ka võimlejaid! Kultuurisuurused tõusevad enim esile ikka suurema valiku hulgast.


Kõike seda arvestades teen ettepaneku võtta uueks eestluse eesmärgiks – jõuda 1,5 miljoni eesti keelt kõneleva inimeseni maailmas. Arvestades demograafilist trendi Eestis, ei saa me selleni jõuda kohe – eesmärgiks tuleks võtta selle taseme saavutamine ülejärgmisel kümnendil.


Rahvuskaaslaste programm on osa selle idee skeletist. Tagatiseks on, et võõrsil elavad eestlased oma juuri ei unustaks –oma keelt ja kultuuri ikka edasi kannaksid. Vaid nemad saavad olla meie vastu huvi äratavateks saadikuteks teiste rahvaste juures.


Samas ei ole Rahvuskaaslaste programm (RP) mõeldud mitte ainult eestluse toetamiseks välismaal, vaid ka Eestis. Siin olijatele on väline partnerlus ka väga innustav ja julgustav. Kui meil niikuinii rahvast napib, oleks ka kõige loomulikum, et võõraste sissekutsumise asemel kutsume kõigepealt omasid. Samas ei peaks RP olema mõeldud ainult lihtviisil nn. kadunud poegade ja tütarde kojukutsumiseks. Kõik ju niikuinii tagasi ei tule. Aga tulijaile tuleb tõestada, et neid tõesti oodatud on. Neile on tarvis sotsiaalprogramme (osa Abhaasiast tulnuid on hädas, mõni saabunu on Ülem-Suetukki tagasi läinud jne).


Kes aga veel pole tulnud – neile tuleb suunata infot ja kontakte tänapäevases vormis (Meie Stockholmi suursaadiku soovitus oli: tehke keelepäev kuskil vabamas vormis ja publikut tuleb 2 korda rohkem ja see on kolm korda noorem).


Mitmekihiline kogukond


Pealegi on Lääne poole vaadates tegemist kahe erineva kihistusega – seega oodatakse meilt ka kahte erinevat sõnumit. Üks neile, kes on juba põlvkondi ära olnud ja kellele Eestisse tulek on suur muudatus. Teine neile, kel on vaid mõned aastad ära oldud ja kes võivad veel otsustada – peale õpinguid tagasi pöördumise kasuks ja alles mõtlevad, kus pere luua – kui armastus aga lihtsalt peale tuleb ja muud ei jää üle, kui lihtsalt peab sakslasele või jaapanlasele mehele minema – no tooge nad siis endaga kaasa ja kasvatage lapsed siin üles.


Senine rahvuskaaslastega tegelemise rutiin on olnud suunatud neile esimestele – kelle huvi on suur, aga kes on tegelikult ikkagi välismaal juurdunud ja kõige suurema tõenäosusega ka sinna jäävad. Suurem osa neist, kes on Eestisse tagasi tulnud, on juba tulnud ja põlvkonniti eemal olnute alaliselt Eestisse ümber asumisel pole tarvis teha suuri plaane. Suur tänu Teile, kes te ka siin saalis esindate Lääne eestlaste püsikogukondi, selle eest, mis olete teinud eestluse hoidmiseks! Nagu ka selle eest, et tegite iseseisvuse taastamise oma kaasaaitamisega oluliselt kergemaks, kui see oleks olnud ilma Teieta.


Viimastel aastatel on aga tekkinud kaunis massiivne ja kohati senistest keskustest erinevalt koondunud noorte väliskogukond, ehk mitte niivõrd ühtehoidev kogukond – kui hoopis palju üksikult läände suundunud indiviide. Nende hoidmine rahvuslikus inforuumis on praegu võtmeküsimus.


Kas nad on meile siiski kaduma läinud?! Tuhanded elujõus noored, peamiselt noored naised Saksamaal, väga paljud esialgu vaid tööjõuna siit ära liikunud paljudes riikides, tuhandeid töötegijaid, nende hulgas sadu praegu veel eestikeelseid perekondi Soomes.


Kui minnakse vabatahtlikult – ei ole keele säilitamine enam nii olemuslik võrreldes nendega, kes läksid sõjajalust – seetõttu peame me nüüd tegutsema kiiresti – meil on eestluse uuele rändelainele aega reageerida vaid kümmekond aastat – siis ollakse juba lõplikult juurdunud.

Peaksime püüdma neid noori naisi kuidagi Eestiga siduda nii, et neil säiliks huvi vähemalt oma lastele eesti keelt ja võib-olla ka muusikat õpetada.


Kas me suudame viimastel aastatel läinuid ka tagasi tuua – neid, kel isamaalist pisikut pole – kindlasti mitte. Sidemete säilitamise vastu oleks huvi suurem, kui ehk rahvuslike püsiväärtuste kaasaandmine oleks globaliseerumise tingel-tangeliga suutnud sammu pidada. Kes on kasvanud ükskõikseteks, neid meie plaanid ei huvita. Kuid lootust annab uus rahvusluse tõus meie koolinoorte hulgas, nende hulgas, kelle kogu teadlik elu on seotud Eesti Vabariigiga, kes peavad Eesti iseseisvust loomulikuks ja ei oska teisiti mõeldagi.


Kui keegi on läinud mitte hea elu pärast, vaid töötingimuste pärast – siis sarnaste tingimuste loomine võib anda motivatsiooni tagasipöördumiseks. Selliseks grupiks on noored teadlased – neid on võimalik meie teaduskeskustesse tagasi tuua neile seal tingimusi luues.


Asutagem RP –ga seotult fond Eestist läinud teadlaste tagasitoomiseks (kogemus geenitehnoloogidel olemas).


See kuipalju noori teistesse riikidesse õppima siirdub – sõltub siinsest õppe kvaliteedist. Sõltub sellest, kas suudame edasi arendada eestikeelset kõrgharidust. Seda muidugi rahvusvahelisel tasemel ja hea teiste keelte oskusega, kuid ikkagi eestikeelset mõistesõnavara säilitades, eesti keele kaasaegset konkurentsivõimet arendades.


Kui noored asuvad kõigepealt õppima mõnda eesti ülikooli – siis võivad nad vahetuse korras ka hiljem mõne semestri mujal õppida, kuid tõenäosus, et nad ülejäänud elu Eestiga seovad – on suur.


Kui suudame senisest rohkematele noortele endi juures tasuta kvaliteetset kõrgharidust pakkuda – ei lähe nad ka umbes ja sildu põletades minema!

Kui lähiaastatel hakkab gümnaasiumilõpetajate arv praegusega võrreldes oluliselt langema, peame suutma kõigile võimaldama tasuta eestikeelset kõrgharidust. See oleks lisaargument paljudele noortele, miks jääda õppima Eestisse.


Selles asjas on meil Tallinna Ülikooli rektori Rein Rauaga sarnased vaated. Kuid ma ei pea õigeks seda, kui täna otsustab Tallinna Ülikool luua täiesti venekeelsete õppekavadega nn. Katariina kolledži, et pakkuda kosutust siinsete venekeelsete noorte identiteedile, võttes neilt niiviisi vajaduse õppida juba põhikoolis ja gümnaasiumis korralikult eesti keelt. Kui venekeelsetel inimestel aidatakse Eestis jätkata oma isoleeritud keskkonnas – ahendab see oluliselt ka eesti keele väljavaateid, seega on takistuseks eestluse arendamisele üldisemalt.


Ega see, et meid kogu aeg ka jätkuvalt Eestist lahkub, ei ole iseenesest ju ainult paha – maailm on ju avatud ja selles avatuses peitub võimalus ka meile.

Igal korralikul riigil on oma kolonn(id) mujal. Miks mitte meilgi – soome-ugri iseloomule vastavalt ei oleks me asukohamaa suhtes agressiivsed, vaid demokraatlikult selgitavad, vrdl Venemaad (keele, kultuuri ja teoloogia levitamine ametliku doktriinina). RP raames tuleks planeerida raha ja hoida oma esindajatega kontakte.



ESTOd Eestisse! ESTOd, millel iseseisvuse taastamisel oli oluline osa, ei ole enam nii kandvad, kui olid, sest huvi võib nõrgeneda koos ühe palju teinud põlvkonna kadumisega. Järgmisele ESTOle tuleks anda tugev signaal, et Eesti on valmis võtma teatepulka üle ja tagama nende korraldamise püsivalt Eestis. See on loogiline nii sisuliselt kui rahaliselt. Lisaks on Eesti ainus koht, kus ida- ja läänediasporaasid võiks mingil määral ühendada. Austraallased ju krimmi-eestlastega niisama juhuslikult kokku ei saa.


Eestlus on protsess, millel on ajalugu. RP peab tegelema selle talletamisega (arhiivid!). Praegu hävib ajalugu meie silme all. Säilitada ja kohati taastada tuleb hauamonumente (ühel hinnangul eestlusele tähtsaid maailmas umbes 200). Saavutusi: Reid kodumaale, Andrus Saareste hauakivi Uppsalas, mälestusmärke Venemaal jne). Soovime endise haridusministri Jaan Lattiku ümbermatmist kodumaa mulda. Atraktiivne: teha korda Petseri luterlik kalmistu (ülematmiste takistamine).


Väga praktiline tegevus: eestlaste käsutuses olnud kinnisvara välisriikides (eesti majad – olukorras, kus Helsingisse tahetakse uut, libisevad senised mujal käest) – RP kaudu võiks kaardistada olukorra ja teha ettepanekuid nende majade tähenduse säilitamiseks.


RP üks tegevusvaldkond peaks pöörduma nn kodueestlaste poole: selgitama nn. väliseestlaste rolli - eestlus on ju üks.

Tegelikult seda ei ole õnneks enamusele enam vaja selgitada. Kel silmad, see on juba näinud – kui palju tugevaid tegijaid oleme oma ühiskonnale toeks Läänest saanud – Toomas Hendrik Ilvest teavad kõik! Aga neid on veel palju – palju.


Muidugi on grupike endisi nõukogude nomenklatuuri liikmeid, kes ahvib võõrsil üles-kasvanud eestlaste aktsenti ja ei pea neid omaks, kuid nüüdseks on hoopis nende kaasarääkimisvõime Eestis hakanud kahanema, mujalt tulnud eestlaste osa aga oluliselt tõusnud.


Me peame kuidagi kokku lappima oma hinge - kokku koguma oma rahva – ja siis uhkelt edasi minema. Kaasaeg annab kõike nivelleerides teisalt ikkagi ka võimalusi väiksel rahval endaks jääda – infovõrgustik. Kõigil eestlastel peaks potsatama pidevalt siduvat infot postkasti!


Just Eesti Vabariigi 90.aastapäeva pühitsemise aasta ja uus – strateegilisi eesmärke seadev Rahvuskaaslaste programm annavad ülemaailmse eestluse kui püsiva võrgustiku loomiseks suure võimaluse!

Märkmed: