Tommyt mälestades
In Memoriam 01 Sep 2006 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Evald Tomson 1924 – 2006

Olgu pealegi see nimi ka kirja pandud, millega ema teda kunagi kutsus. Sõpradele oli ta ikka Tommy ja jäi selleks kuni lahkumiseni. Talle ei sobinudki ükski teine nimi. Ei, mitte sellele Tommyle, keda meie kohalik ühiskond aastakümneid on tundnud.

Ma ei tea tema päritolu ega ole iial tundnud ta lapsepõlve mängumaid. Tommy ei kõnelnud sellest. Sõprade jaoks sai tema isik elavaks alles sõja-aastatest, mil formeeriti Eesti Leegion, kuhu Tommy kuulus. Meerapalu lahingust võttis ta osa õhutõrje-kahuril, hiljem suunati ta ohvitseride kooli Neveklausse praeguse Tshehhimaa pinnal, mille ta ka edukalt lõpetas. Kui ta Neuhammerisse Eesti Diviisi koosseisu jõudis, olid tema kui rühmaülema alluvuses kunagised kolmanda eskadrilli lendurid, kel „tiibu kärbitud“. Kaljo Alaküla kirjutab oma mälestustes muheda huumoriga seigast, kus nad toidulisa hankimise eesmärgil ühiselt illegaalset kitsejahti pidasid. Sellest tuli pahandus, kus rühmaülem galantselt kogu süü endale võttis ja mistõttu talle kuidagi leitnandipaguneid kätte anda ei tahetud. Tõenäoliselt sai ta need hiljem ikkagi.

Pärast sõja lõppu oli Tommy Nürnbergi vahikompaniis. Olgu saksa välihall või amide must munder, deviis oli — sõdur surmani! Oli mehi, kelle jaoks sõda ei lõppenud, vähemalt mitte soovitud ega oodatud lahendusega. Ka Kanadasse ümber asununa oskas Tommy korraldada oma elu nii, et seda ei tarvitsenud seada vabrikuvile järgi. Ikka oskas ta leida viise, kuidas leiba saada leivaisata. Osteti käest lastud majalobudik, milles elati, kuni see oli korralikuks kõpitsetud, müüdi viisaka vahekasuga maha ja otsiti uus lobudik. Peret ei olnud, kes leivale võid oleks nõudnud. Ei, eksin! Tommyl oli oma truu Matilda. Seda nimetust kandis elamuks kohandatud veok, ikka enda kätetöö. Kui jahikirg muutus vastupandamatuks või tuli tuju muidu nipernaaditseda, pakkis Tommy oma seitse asja ja läks, ikka oma Matilda seltsis.

Sokku sihtis Tommy tulirelvaga, inimest kaameraga. Viimane oli ta lahutamatu kaaslane. Kes meist ei oleks tema fotoläätse eest läbi käinud, selliselt jäädvustatuna ajalehte või perealbumisse sattunud. Kui polnud kaamerat, oli suupill, millega sõpru lõbustati.

Sõduripõli lõppes, kuid kamraadlikkus jäi. Igaveseks. Kunagistele lennuväe abiteenistuslastele, kes noorimatena sõjakeerisesse kisti, oli Tommy ustav sõber. Oli ta ju „flakipoisina“ üht jalga pidi meie kolleeg. Ei suuda unustada õhtut aastakümnete eest, kui kadunud kamraad Taivo Säägi oli oma keldrisauna tuliseks kütnud ja kutsus sõbrad leililahingusse. Istusime ülevas meeleolus laval ja üürgasime õhku ahmides vana rivilaulu, mis hääbus üldisesse naerulaginasse, sest Tommy rinnalihased lõid laulule takti. Selsamal saunaõhtul silmasin Tommy ihul kollakaid märke ja küsisin nöökavalt, kas ta tõbi on nakkav. „Oh, ei,“ vastas Tommy hooletult, „need on Praha suveniirid. Tshehhi kommunistid kustutasid seal oma põlevaid sigarette. Mu ihul on vähe kohti, kuhu nad oma jälgi pole jätnud.“ Üks valuline mälestus sõja lõpust, millest meid, noori, õnneks säästeti.

Ma ei saa lahti tundest, et Tommy puhkab, kiiver peas. Head sõduriund, sõber!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus