Eesti Elu
Toist, laulupidudest ja eestlusest
Kultuur 18 Dec 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Age Raa, kultuuriajakirjanik Tallinnas

(Algus Eesti Elus # 49)

Uskumatuna tundub aga lugeda, et osa väliseestlastest sellest aru ei tahtnud saada ja tümitasid neid kaaskondlasi, kes oma sugulastega isamaalt ühendust pidasid, rääkimata sellest, et nende arvates oli siinne: „...okupatsiooniaegne looming ... kõik punane propaganda“ (lk. 195). Hinge kriibib see, et teadmatuses pandi nende „punaste propagandistide“ rivvi ka meie Laulutaat, Gustav Ernesaks.

Sel aastal möödus 65 aastat päevast, mil Ernesaks kirjutas laulu „Mu isamaa on minu arm“, mille kõlades hardusest tarduvad lehedki puudel. Selle laulu sünniloost kirjutab Gustav Ernesaks oma raamatu „Laine tõuseb“ (kirjastus Eesti Raamat, Tallinn 1983) 36. leheküljel nii: „Pärast pikemat haiglaperioodi, mis järgnes Jaroslavli pommitamisele (13.VI 1943), elasin stipendiaadina Moskva lähistel. Vahetevahel käisin Moskvas meie esinduses Sobinovski 5. Seal said kirja pandud segakoorilaulud „Mu isamaa on minu arm“ (4. III 1944) ja „Puhtad pihud“. Leidsin luuletused „Rahva Häälest“, kus need olid avaldatud Koidula 100. sünniaastapäeva puhul.“

Gustav Ernesaks ise on ühes raadiosaates, mida talletatakse Eesti Rahvusringhäälingu Eesti Raadio arhiivis, öelnud: „Seda muidugi ei teadnud, et see laul niisugused mõõdud võtab, sellest polnud mul aimugi, kuigi püüan iga lauluga emotsionaalselt põhjani jõuda, et oma südamelt ära öelda kõik.“

Laulu „Mu isamaa on minu arm“ esiettekanne toimus 21. juulil 1944 Leningradis ENSV Kunstiansamblite meeskoori esituses. Juhatas Jüri Variste. Eestis kõlas see laul esmakordselt sama aasta 26. oktoobril Tallinna Draamateatris. 6. märtsil 1945 laulis seda esmakordselt Gustav Ernesaksa vastloodud meeskoor autori juhatusel. Kui 1946. a. toodi Lydia Koidula põrm Kroonlinnast Tallinna Metsakalmistule, kõlas laul nii kalmul kui ka õhtul „Estonia“ kontserdisaalis. Kohtusid Koidula põrm ja Ernesaksa südamevalu. Üldlaulupeol kõlas laul esmakordselt 1947. a. segakooride ettekandes, juhatas Tuudur Vettik. Seekord lauldi seda nagu igat teist laulupeol kõlanud laulu. Tema tähendus rahva jaoks kasvas alles koos ajaloolise paratamatusega kaasnenud valuga. 1950., 1955. ja 1960. aasta üldlaulupeol seda laulu enam laulda ei lubatud. Koorijuht prof. Kuno Areng, kes on ise laulnud RAM-is teist tenorit, on meenutanud selle laulu käekäiku: „Gustav Ernesaks pani selle laulu alati kontserdi lisapalaks. Alguses rahvas, mõistes sõnade sügavat sisu, tõusis laulu ajaks püsti. Mõte süüvis kõigil südamesse nii, et varsti enam ka ei plaksutatud pärast laulu. Kõnekas vaikus saatis laulu. Ühel RAM-i kontserdil Riias Ernesaks juhatas seda lisapalana. Rahvas seisis saalis püsti. Maestro juhatas ja nuttis. Mina laulda ei saanud. Mina ka nutsin!“ 1965. a. üldlaulupeost alates on see laul olnud kõikidel meie suurpidudel lõpulauluks. Eesti üldlaulupidude traditsiooni 100. aastale pühendatud üldlaulupeol 1969. a. kuulas publik selle laulu esitust ühise väena seistes. Sealt alates tõusebki eestlane alati püsti kuulamaks Gustav Ernesaksa laulu „Mu isamaa on minu arm“. See lõik oli selgituseks neile, kes ikka veel usuvad, et meie kõik siin olime läbi ja lõhki „punaste“ poolt. Ei olnud. See oli samasugune pealesunnitud olukord nagu teile pagulus. See oli lõiv, ellujäämise hind.

Aga nüüd tagasi Roman Toi raamatu „Kaunimad laulud pühendan Sull....“ juurde. Praegu, mil päevavalgust napib ja toahubasuses kipud rohkem end tugitooli või diivanile sättima, on mõnus võtta raamaturiiulilt mõni uus või miks ka mitte kord juba loetud raamat. Mina leidsin oma raamaturiiulilt esinduslikult kujundatud, sisutiheda ja mõnusalt kirjutatud raamatu, mille ilmumisest möödus sel suvel juba kaks aastat. Ehk seepärast pakkusidki mulle huvi ribakesed, mis ulatusid järjehoidjatena raamatu ülaäärest välja. Miks need märgitud leheküljed minu jaoks nii olulised on? Kõigepealt toovad nad mõttemaailmas taas esile tõdemuse, et need, kes maast madalast harjunud midagi tegema, teevad edasi – pole oluline kus ja millal. Ellujäämise ja elu edasiviimise nimel ollakse nõus paljustki loobuma ja pooleli jäänud tegemisi edasi tegema. Näiteks leheküljelt 173 saab lugeda, mida 1949. a. Geislingeni kohalikus lehes kirjutas kohalik muusikakriitik Fred Hall: „101 kontserti on natukene rohkem kui kolm aastat. Selle kaine konstateeringu taga peitub määratu hulk tööd, suur armastus muusika ja koorilaulu vastu ning tubli portsjon idealismi. Selles lehes on juba korduvalt märgitud, mida Roman Toi oma meeskooriga on saavutanud. Mitte millestki lõi ta koori ja koolitas seda virga harjutustööga, kuni ta oli selle vorminud kõlarikkaks instrumendiks ja viinud kõrgele tasemele. Nüüd juhatas Roman Toi viimast korda oma koori avalikul kontserdil Geislingenis. (----) Ühes võidakse aga kindel olla – kus ka Roman Toi tegutseks, seal harrastatakse eesti koorilaulu ja säilitatakse seeläbi armastus ja igatsus oma kodumaa järele.“ Neid ridu lugedes tuli meelde, kuidas Gustav Ernesaks omal ajal tagalas RAM-i asutas. Väga palju on neis eesti koorikultuuri kahes suurmehes ühist.

Järgmiseks avan lehekülje 185, kus Roman Toi kirjutab, kuidas ta esimest korda kohtus Montreali eesti naiskooriga: “... olin õnnelik lauljate häälematerjali üle. Ilmselt rõõmustas ka koor, et neil on tüürimees, kes oma asja tunneb.“ Siinkohal meenub üks aastakümnete tagune intervjuu Gustav Ernesaksaga, milles maestro meenutas, kuidas ta asutas Tallinna Haridustöötajate Naiskoori, mis pikki aastakümneid hiljemgi teiste koorijuhtide käe all rõõmustas siinset publikut.

Huvitav on lugeda, kuidas Ernesaks ja Toi kohtusid esmakordselt 1980. a. USA-s ja 10 aastat hiljem Tallinnas (lk. 234, 320). See kõik on meeliköitev ajalugu, milles paljud on ise olnud kaasategijad või pealtvaatajad. Roman Toi raamat aitab taasäratada mäletustemosaiiki, millel pole õigust jääda kaduvikuteedele ekslema. Kuniks on veel neid, kes on olnud ise kaasosalised ja teavad lisa pajatada, seniks tuleb need allikad ära kasutada ja kõnealuse raamatu abil järeltulijaile meie, eestlaste, olemise lugusid pajatada. Peatükk peatüki haaval rulluvad raamatu lugeja teadvuses lahti Toronto eesti kooride lood, sealsed laulupäevad ja ESTO-d, paljude eesti soost muusikute käekäigud ja Eestimaa ukse praotamised, välis-eesti kooride osalemine siinsetel üldlaulupidudel, taaskohtumised tagaigatsetud isamaaga. Kõike seda ja veel palju muudki huvitavat pakub see rohkete piltidega kirjatud raamat – hea kaaslane pimedateks õhtuteks ning miks mitte ka täitma jõuluvana kingikotti.
•••
Panen neid mõtteid kirja, sest Eesti Elu võrgulehe pideva lugejana, olen sageli leidnud uudiseid sellest, kuidas Roman Toi on osalenud ühel või teisel Toronto eestlaste koosolemisel Eesti Majas või kirikuteenistusel. Särava isiksusena on ta siinsetel koorijuhtidel ja koorimuusika austajatel ühtepuhku kõneaineks. Ikka küsitakse, kas keegi teab, kuidas Romani käsi käib. On see ju märk, et ta on meile „külge jäänud“. Ei saa teda oma mõtteist välja. Ja miks siis mitte advendi ajal talle avalikult tänu avaldada ja öelda, kui vajalik tema raamat „Kaunimad laulud pühendan Sull...“ siinmail on. Aitäh ja kauneid hetki selle raamatuga teilegi!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus