Toimetusele saadetud kirjandust
Kultuur 27 Jun 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kultuur ja Elu nr 2 (488) 2007. Soome kirjanik Sofi Oksanen (s. 1977), kes on ema poolt eestlane, kirjutab teemal „Valimiskabiinis olen ma eestlane“. Autor on veendunud, et kunsti väel on võimalik murda vaikimise terror ja kommunismi võluvõim. Ta ei suuda mõista, miks paljudel soomlastel on veel praegugi raske käsitleda kommunismi kuritegusid samal kombel kui Adolf Hitleri Kolmanda Riigi kuritegusid inimkonna vastu. Pahempoolsus pärandub soome kultuuriperedes ja nende lastele esindab see kõike positiivset, hoolimist ja võrdsust.

Majandusteadlane Lembo Tanning vaatleb Teist maailmasõda ja küsib, kas see lõppes kõigile maikuus 1945. Eestis jätkasid metsavennad veel aastaid võitlust okupantide vastu. Nõudmised tõmmata ajaloole joon alla ja need arutelud lõpetada on siiani ebaõnnestunud, sest ühiskonna haavad on selleks liiga suured. Selle Euroopa valusa teema käsitlemine on kohustus meie südametunnistuse ja ajaloolise mälu ees.

Suurbritannia ajakirjanik David Wilkinson, kelle isa Teises maailmasõjas teenis briti kuninglikes õhujõududes, on samuti veendunud, et see sõda ei lõppenud paljude jaoks aastal 1945. Ta ütleb end mäletavat sellest nii mõndagi, millele ta on uhke; ja paljut, millele ta ei ole uhke.

Taanis elav eesti ajaloolane Vello Helk taunib venekeelse meedia rahvusliku vaenu õhutamist, tsiteerides mh vene Delfit: „Sõltumatust ei ole ja ei saa ka kunagi olema niisugusel räpasel lamelõustalisel rahvusel nagu tshuhnaa.“ Helk, kellele Eesti ajakirjandus väidetavasti eriti sõna ei anna, küsib, miks Kapo midagi ette ei võta.

Otseseist ähvardusist venekeelses Delfis eestlaste ja suuresti ka artikli autori vastu toob arvukaid räigeid näiteid Jüri Liim.

Õuduste majadest Tallinnas kirjutavad Eesti Muinsuskaitse Seltsi Tallinna Ühenduse volikogu liige Mare Kask ja Jaan Tamm. Need olid Kawe kelder Pärnu maanteel; selle vastas Pärnu mnt 27, kuhu a. 1941. rajas oma peatuspaiga piirivalve SARK; Roosikrantsi 8, kus asus SARKi tribunal; ja Roosikrantsi 4b, kus piinati ja mõrvati 1941. aastal nõukogulaste poolt inimesi.

Ild Ratas, kes 1941. aasta juuniküüditamise ajal lapsena Siberi viidi, arutleb teemal, kas minevikku saab/tohib unustada. Veel praegu kummitavad teda mineviku varjud: näeb unes, et teda aetakse taga, tahetakse arreteerida jne.

Enn Tarto kirjeldab Eesti Vabariigis valitsevat häbiväärset olukorda riiklikus suhtumises rahvuslipu heiskajatesse ja poliitilist soovimatust probleemi lahendada.

Lihula sõjasuvest kirjutab ulatuslikult ja üksikasjaliselt 1928. a. sündinud Jüri Kindel. Tema päevikumärkmed põhinevad Läänemaal autori karmi nooruspõlve dokumentaalsetel mälestustel ajal, kus ühe inimajaloo hirmsama terroririigi poliitika lõi meile hingekella.

Kodanike Kaitsekoja liige analüütik Holger Kaljulaid käsitleb süüme tähendust eesti poliitikas ja õiguslikus praktikas. Toob nimeliselt esile hulga avaliku elu tegelasi, kes süümevannet andes ei ole rääkinud tõtt.

Legendaarsest Võrumaa metsavennast Jaan Rootsist kirjutab tema 80. sünnipäeva puhul aate- ja võitluskaaslane Kalju Aarop. 1927. aastal sündinud talupoiss üritas 1944. aasta sügisel põgeneda läände, kuid jäi hiljaks. Võru Keskkooli õpilasena pidas sidet metsavendadega, hiljem arreteerimisest pääsnuna liitus nendega. Tabati ja värvati KGB agendiks, kuid liitus varsti uuesti metsavendadega ja tegutses ühe salga juhina kuni 1952. a. suveni, kus Räpina Metsamajandi kontorihoone juures võitluses KGBga langes.

Rohkem kui kahesaja Eesti sõjaväelase küüditamist ja arreteerimist 1941. aasta Värska õppelaagris meenutab asjaosaline Hermann Tõnisson, kes ise hiljem sattus sakslaste kätte sõjavangi, võitles saksa sõjaväes ja seda fakti varjates lõpetas 1948. a. Tartu Ülikooli.

Torontolasest skautmaster Jaan Lepp kirjutab oma isa kol-ltn Jaan Lepa saatusest. Seda artiklit on Eesti Elu veergudel varem käsitletud.

Jüri Liimi kogutud materjalid kajastavad Türi kaksikmõrva (praost Harald Meri ja tema koduabiline) ja Johannes Vares-Barbaruse väidetavat enesetappu, mis toimus kuklalasuga.

1945. a. sündinud vene matemaatikaprofessor Anatoli Fomenko on avaldanud impeeriumimeelse veidra ajalookäsituse, mis on üldsuse jaoks seljatamas ajalooprofessionaalide ajalugu. Tema tõekspidamini analüüsib Enn Haabsaar.

Sõjaajalooklubi Front Line koondab sõjaajaloo huvilisi-entusiaste, kelle motoks on: meie ei soovi ajalugu muuta, vaid teada, näha ja tunda, kuidas ajalugu muutus. Elav ajalugu ongi meie hobi.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus