Toiduhinnad kerkivad maailmas kiires tempos EPLO
Arvamus 09 Sep 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Autor: Krister Paris

Ukrainat tabas tänavu teravilja ikaldus. Põud kahjustas 60 protsenti sealsetest põldudest. Eestigi poodides aastaga ligi viiendiku kallinenud leib kuulutab tarbijale halbu aegu.

Maailmaturgudel sündivat vaadates võib olla üsna kindel, et kui juba praegu võib toiduhindade kasv ärritada, siis edasi läheb üksnes hullemaks. Kõik viitab sellele, et meid ootab ees pikk hinnatõusutsükkel.

Augusti lõpul tabas maailma viljaturge paanika. Chicago börsil tõusis nisu hind kuuga veerandi võrra. Egiptus ning üleöö viljaimportijaks saanud India avastasid, et neil tuleb üleüldise teraviljanappuse taustal oma elanikkond ikkagi toiduainetega kindlustada. Suured tootjad nagu Venemaa, Ukraina, Kasahstan või Indoneesia reageerisid aga teadetega, et kaaluvad viljamüügi kunstlikku piiramist. Seda kõike olukorras, kus maailma teraviljavarud pole olnud nii napid kui praegu viimase veerandsajandi jooksul.

Kui antud juhul võiski olla tegemist juhusliku kõikumisega ning hinnad stabiliseeruvad vastavalt mõnede analüütikute ennustustele paari nädala pärast, pole pikemaajaliste näitajate kohaselt leevendust loota. Üha enam kohtab maailma meedias väljendit “agflatsioon” – ehk siis sõnaühendit agrotööstusest ja inflatsioonist. Põhjused on paraku kestvamad kui tänavu mitmeid viljarikkaid piirkondi tabanud põud ja ikaldused. Ning nisu pole sugugi ainuke, mille väärtus kiirelt tõuseb.

Kõigepealt on ilmunud inimese toidulauale ablas konkurent: neljarattaline sõber auto, mis kulistab fossiilkütuste asemel üha meelsamini biokütust. USA-s läheb juba viiendik kasvatavast maisist helveste või muu söödava asemel bensiinipaaki. “Rohelises” energias valijate heakskiitu nägevad poliitikud soodustavad kütusemaisi kasvatamist niivõrd, et üha enam farmereid loobub selle kasuks näiteks nisust ja sojast. Mõistagi kerkib toiduainete maksumus.

Veelgi enam mõjutab hinda aga seni vaene ja tähelepandamatu Kolmas Maailm. Inimesed on seal saanud jõukamaks ning tahavad süüa mitte ainult rohkem, vaid ka paremini. Eriti hiinlased ning hindud on hakanud pärast elatustaseme tõusu rohkem liha tarbima – ent iga kilo liha kasvatamiseks kulub seitse korda rohkem teravilja, kui piisaks inimese söötmiseks taimetoiduga. Rääkimata sellest, et näljaseid suid on maailmas iga päevaga üha rohkem.

Haritav maa ohus


Kiiret nõudluse kasvu ei aita kompenseerida ka väike tõus ülemaailmses toodangus. Ja mis veelgi hullem: edasiseks kasvuks ei näi olevat suurt lootust. Vastupidi, osa hinnangute järgi võib praegu haritavast põllupinnast olla liigintensiivse kasutuse tõttu juba 15 aasta pärast tervelt kolmandik kasutamiskõlbmatu. Haritava maa pindala on kahanenud juba veerand sajandit.

Küllalt halbadest uudistest? Siiski üks veel: tõusevad ka põlluharimise kulud. Kallimad on nii väetised, seemned kui ka pestitsiidid – neist mõni mullusega võrreldes kuni 40 protsenti. Ja kus mujal nende maksumus ikka peegeldub kui mitte lõpphinnas.

Samal ajal pole jõukal lääne inimesel olnud siiani põhjust väga kurta. Toidu osakaal väljaminekutest moodustab Saksamaal praegu neli korda vähem kui pärast Teist maailmasõda – täpsemalt 12 protsenti (Eestis 25 protsenti). Sissetulekute kasvuga võrreldes on söögi hind olnud siiani pidevas langemises – seda paljuski tänu arengumaade odavale toodangule. Ka praegune hinnatõus ei tohiks meil kedagi nälga jätta. Kuid hindu tahtmatult kruvivad arengumaad saavad – nagu ikka – klobida piitsavarre jämedama otsaga.


Kahanevad piimajõed ja võimäed

•• Üleilmastumine on tabanud viimaks ka seni regionaalsetel alustel tegutsenud piimandussektorit, kirjutas Saksa ajakiri Spiegel.

•• Ühtäkki avastas Euroopa Liit, et on kadunud nii tema tohutud piima- kui ka võiülejäägid ning hinnad maailmaturul ületavad seni siinsetele põllumeestele garanteeritud miinimumtaset.

•• Taas tuleb tõdeda Hiina kasvavat mõjujõudu. Miljardiline muskleid pingutav maailmariik on avastanud piima kasulikud omadused ning tema juhtimisel kasvab selle tarbimine kogu maailmas keskmiselt kolm protsenti aastas.

•• Euroopas tähendab see, et esimest korda pärast 1984. aastat, kui Euroopa Komisjon kehtestas ületootmise piiramiseks piimakvoodid, oleks taas võimalik tootmist suurendada. Ent Spiegeli küsitletud ekspertide hinnangul pole selleks lootust enne 2015. aastat.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus