Tõepära ja fantaasia kokteil
Arvamus 21 Apr 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Äsjased ülestõusmispühad teravdasid meedia tähelepanu mitmete vanade ürikute (Juudase ja Toomase evangeeliumid jt), aga ka Dan Browni intrigeeriva teose „Da Vinci kood“ suhtes, mille menu alates selle ilmumisest (2003) ei näita mingeid vaibumise märke. Peatselt on oodata raamatu põhjal tehtud filmi esilinastust.

Põnev sisu — „Da Vinci koodi“ edu pant

Pariisis viibiv Harvardi sümboolikateadlane prof. Robert Langdon saab telefonikõne, millest selgub, et üks Louvre'i muuseumi kuraator on mõrvatud ning tema surnukeha lähedalt leitud mingi kummaline kood. Asunud seda shifrit uurima, avastavad Langdon ja tema kolleeg Sophie Neveu terve hulga Leonardo da Vinci taiestesse peidetud saladuse võtmeid, mis on küll kõigile näha, kuid mida autor on samas osavalt maskeerinud. (Brown valis oma romaanis koodi mudeliks Fibonacci arvu, lihtsa valemi — järgmine arv on kahe eelmise summa). Langdon avastab, et hukkunud kuraator oli seotud mõjuka salaühinguga, mille liikmete hulka olid kuulunud ka sellised kuulsused nagu Isaac Newton, Sandro Botticelli, Victor Hugo ja da Vinci. Langdon hakkab aimama, et ollakse avastamas vapustavat ja ohtlikku ajaloolist saladust.

Muu hulgas leiab raamatus uudse lahenduse Püha Graali saladus. Browni versiooni kohaselt ei ole Graal mitte peeker, millest Jeesus jõi, vaid hoopis inimene – Jeesuse naine Maarja Magdaleena, kellega Kristusel olnud koguni laps, kes pärast isa ristilöömist salaja Prantsusmaale olla toimetatud. Nii väidabki prof. Langdon, et kirik on 1700 aastat varjanud tõde Kristusest ja et tema järglased olevat praegugi elus. Mingid salapärased jõud näivad mõjutavat Langdoni ja Neveu kogu uurimistööd, mis muidugi muudab lugeja jaoks pingsalt areneva süzhee eriti põnevaks.

Selline võiks olla maailmas laineid löönud „Da Vinci koodi“ konspektiivne sisu. Olgu veel lisatud, et autori väljenduslaad on erakordselt hoogne ja dünaamiline, ainult raamatu lõpp vajub kuidagi ära.

Ajaloo ilukirjanduslik versioon

Kõnealusest raamatust on ilmunud ja ilmub jätkuvalt kordustrükke paljudes keeltes, aga ka selles sisalduvaid fakte ümberlükkavaid raamatuid.

Brown on korduvalt kinnitanud, et kõik tema poolt kirjapandu on 100%-line tõde ja mitte fantaasia. Juba osavalt koostatud lühikeses saatesõnas märgib ta, et kõigi teoses esinevate hoonete, kunstiteoste ja salaühingute kirjeldused on autentsed. Raamatus kasutatud teaduslikele väljaannetele omane vorm (viited algallikatele jne) vihjab autori taotlusele anda üllitisele tõepärane ja usaldusväärne ilme.

Raamatut kritiseerivates väljaannetes väidavad aga autorid, et Browni teos kubiseb faktilistest vigadest. Ameerika luterlik kirik on esitanud ametliku hoiatuse, et „Da Vinci kood“ eksitab lugejaid. Paljud teoloogiaprofessorid soovitavad uuringute aluseks võtta mitte Browni ilukirjandusliku fantaasia, vaid autoriteetsed teaduslikud teosed.

Dan Browni raamatu menust on õhutust saanud teisedki autorid, juba on ilmunud põnevaid raamatuid templirüütlite saladustest ja fantaasiaversioone muistsete ajaloosündmuste teemadel.

Ajalookäsitlused on enamasti ikka subjektiivsed ja politiseeritud, aga nüüd on täheldatav alternatiivajaloo esilekerkimine ja levik, kus antakse fantaasiale täiesti vaba voli. Seda nimetatakse ilukirjanduslikuks ajalooks. Kui lugejal puudub vastav teadmiste pagas ja intellektuaalne ettevalmistus, lähebki ta libedale alternatiivajaloo teele, eriti siis, kui seda pakutakse „Da Vinci koodi“ taolises „pakendis“ ja kõlavate fanfaarihelide saatel meedias.

Erakordne huvi müstika vastu

Kahtlemata on aegade hämaruse looridega ümbritsetud müsteeriumide esiletoomine lugejale paeluv. Paljud pseudoajaloo hõnguga teosed on müügiedetabelite tipus. Miks valitseb siis tänases maailmas nii suur nõudlus kahtlaste vandenõuteooriate, salaühingute ja muude müstiliste nähtuste vastu? See näib 21. sajandi asjalikus ja toimekas maailmas olevat täiesti ebaloogiline.

Eesti kirjastuse „Tänapäev“ toimetaja Mihkel Mõisnik ütleb, et „ilukirjanduslik ajalugu on alati pärisajaloost ilusam, romantilisem ja salapärasem“. Just seda otsib kiretus infotehnoloogia maailmas külmetav lugeja kirjandusturult. „Aidake mul karmi reaalsust unustada, pakkuge midagi põnevat!“ hüüab ta. Teaduslikke teoseid ei vaevu mitte kõik lugema. Kui aga ilu- või ulmekirjanduse ja reaalsuse piiril balansseeriv pseudoajaloolane valdab oma kunsti täiuslikult ning oskab teooriaid tõepäraste pähe esitada, saab ta lugeja lemmikuks, kes omakorda jääb autorit rõõmuga uskuma ega suuda raamatut käest panna.

Ent lisaks lugeja rahuldamisele tõuseb sedasorti teostest muudki tulu. Nii on näiteks „Da Vinci koodis“ nimetatud või sellega seotud paigad elavdanud turismi ja toonud kümneid miljoneid dollareid mitte ainult autorile ja kirjastajatele, vaid ka reisifirmadele. Oma silm on ju kuningas, ja nii võib lugeja raamatus mainitud paiku külastades Dan Browni maailmas päriselt ringi uidata, tema teooriatele kinnitust leida või neid isegi edasi arendada.

Suurenenud huvi kristluse vastu

Ehkki kõik selletaolised materjalid peaksid kõigutama kristluse alustugesid, leiavad paljud vaatlejad, et tegelikult on mõju olnud vastupidine — täheldatakse suurenenud huvi kristluse vastu. Üks ABC teleprogrammi juht küsis: „Millest korraga selline teravdatud huvi kristluse vastu? Veel kümme aastat tagasi poleks keegi vaevunud tegelema niisuguste minevikuhõlma vajunud reliikviate ja teooriatega; meedia tituleeris siis kõik selletaolise armutult ja üheselt absurdiks.“

Kahjuks on Kristust ja kristlust ümbritsevad ajaloolised faktid sageli moonutatud kõikvõimalike legendide ja libafaktidega. Nendesse fantaasiavõrkudesse takerdunul on päris raske tõde avastada. Temale olgu meenutatud, et kõigi aegade bestseller #1, Piibel on tänagi kättesaadav oma ehedal ja muutumatul kujul.












 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus