TÕE KARVANE POOL
Arvamus 27 Nov 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     

ANTS SILD

( Kõne raamatuesitlusel Okupatsioonide Muuseumis 28.septembril)



Õiguskantsler on hiljuti kirjutanud, et Eesti poliitilist kultuuri tuleb väetada tõesõnumiga. Väga õige tähelepanek ja mõistlik mõte. Eriti viimasel ajal rahva ja tema poolt valitud esindajate suhetele vaadates. Täna siin toimuvale raamatuesitlusele keskendudes tahaksin aga küsida: kas tõesõnumit mitte ennast ei tuleks väetada? Sest miks muidu on sellele toetuv ja sellest toituv tõe taim meie vaimse elu põllul nõnda kiduraks jäänud, et teda enam märgatagi pole. Kõnelemata siis juba tema tõusmisest või tugevnemisest, nagu sellest kunagi ammu unistasid meie rahvusromantilised tegelased.
Väetamise kujundliku mõttega tahan tervitada Priit Silla eestluse elujõust jutustava raamatu TÕE KARVANE POOL ilmumist. Olgu kohe alguses öeldud, et autor ongi andnud väge juurde vabadusvõitluse kustumatule ideele ning mis veelgi olulisem - kallanud tubli portsu rammusat väetist tõe taime kõige olulisemale osale – nimelt juurele. On näha, et ta usub selle taime tulevasse elujõusse ja kasvu eeldustesse. Raamat on kui märgutuli ristmikul, kus tuleb valida edasine liikumissuund. Sest ajaloolisel ristteel me Eestis tõepoolest seisame – seda kinnitab nii vaist kui elukogemus. Ja loomulikult kõnelevad sellest aja märgid. Ka siinne hetk võib olla üks nendest...

Eesti inimesed kahel pool tõe ja vale eraldusjoont. Ühed, kes valet omaks võtta iialgi ei saa ja teised, kes seda siiski suutsid ja praegugi suudavad. Tõe tunnismeestest tuleb kõnelda, sest tõest peab kõnelema kuni kestab inimsugu. Nii nagu ei saa ka vaikides mööda minna vanu haavu lahti rebivast tõe karvasest poolest. Seesuguse, tõlgendusvõimalusi pakkuva terminiga on autor märgistanud justkui tõe teispoolsust, mis elas oma salaelu totalitaarse riigi kehas ja mis nüüd , otsekui surnud mammuti luukerest väljununa meie ees on, valitud uue raja kõrval seisab, oma olemasolust valusalt märku annab, ikka ja jälle kummitamas käib.

Tõe eest võitlemine ja vastupanu vägivallale on eestlaskonnas olnud au sees alati.
Raamatust TÕE KARVANE POOL saame näiteks teada, et autori ema veetis poliitvangina kaheksa aastat Karaganda laagrites.Naasnuna isamaale andis ta vastupanuvõitluse teatepulga üle pojale. Niisugune oligi ühtede valik – vastuhakk reziimile igal juhul, vastuhakk isegi siis, kui tead, et kannatused ei aita hetkel kedagi vaid tabavad bumerangina veel su enda lastki ja selle kõrval teiste valik – elu on üürike , ei hakka seda võitlemisele raiskama, astun parteisse, teen karjääri: hakkan repressivorganite koosseisus rahvuskaaslasi jälitama, neid üles andma, kinni püüdma, süüdi mõistma, vangi panema...! Meie viimase poolsajandi Eesti elu, kõigile teada lugu, uut ei ole selles midagi ...!
Teada on ka see, et meie rahva hulgast oli reziimi lagunemise ajaks end kommunistliku parteiga sidunud viiskümmend üks tuhat inimest. Rahvuse alaväärtuslik osa – hindas olukorda hiljuti manalateele lahkunud metsavennast vabadusvõitleja.
Sõna jäi mällu kummitama. Kust alaväärtuslikkus pärineb? Jah muidugi pärineb see sajanditega meisse sisendatud alaväärsustundest, millest analüüsivalt, põhjalikult ja targalt on kirjutanud Eerik - Niiles Kross. Alaväärsus pärineb sellest samast orjamentaliteedist, mille purustamise katse oli Vabadussõda ja mis toona osaliselt hästi ka õnnestus. Ometi jäi talurahva sajandite ajupesus moonutatud hinge küsimus – kas ikka oleme täisväärtuslikud, kas ikka sobime peremeesteks ja eurooplasteks? See näriv mõte elab meis edasi ka nüüd, kus iseseisvuse taastamisest on möödas kakskümmend kaks aastat! See on üks põhjusi, miks saab ja võib kollaborantlik inimpraht* ennast nii vabalt tunda, teha kõikmõeldavaid manipulatsioone rahva ausaks jäänud osaga, kaasata oma inetutesse tegudesse poolkeelseid ja poolmeelseid, eestluse seisukohalt juurtetuid tegelasi, et nende varjus ja najal püsida võimukoridorides või vähemalt nende koridoride eeskodadeski...
Eelöeldul on mitte kaudne vaid otsene seos Priit Silla raamatuga TÕE KARVANE POOL. Tõe ja armastusega on see lugu, et nad mõlemad ei näita ennast avalikult kuid seda enam on nad otsustavatel hetkedel valmis ohvri toomiseks. Praeguse amoraalse olukorra kiuste on alles too osa isamaalistest tõearmastajatest, kes ennast ohverdasid ent ohvri oreooliga oma pead ei pärja vaid kinnitavad – olime ja oleme võitlejad! Kusjuures tõestavad seda mitte sõnade vaid tegudega. Tegusid tehakse nendes olulistes valdkondades, mis teiste poolt kahe silma vahele jäetud aga rahvuse edasikestmise seisukohast ülimat tähendust omavad. Priit Silla raamatus nagu ta eluski on olnud tähenduse kandjaks isamaaline kasvatus. See avaldus ka täna siin tema poolt esitatud küsimuses: kas meie koolides õpetatakse lapsi vabadusvõitlust austusega meenutama, kas tutvustatakse neile rahvuskangelastest kõnelevat kirjandust ja kujundatakse sellesuunalisi hoiakuid noorsoos endis? Aus vastus oleks: mõnel üksikul juhul ja mõne üksiku õpetaja või isegi üksiku ametniku puhul kindlasti, aga valdavalt mitte, riiklikult laial foonil mitte, hariduspoliitiliselt kindlasihiliselt ja süstemaatiliselt mitte! Raamatu autor annab kokkuvõtvalt kibeda hinnangu meie isamakasvatusele, mis kõlab nii: sellest tohib kõnelda, aga seda ei tohi olla! Rängalt, kuid ausalt öeldud! Järeldusi siit on igaühel võimalik ise teha...
Mõni aasta tagasi korraldas siinkõneleja koos Priit Sillaga Valgas Isamaalise Kasvatuse Konverentsi.Teatele reageerisid kolm võtmeministeeriumi, kohale tulid ka asekantslerite tasemel isikud. Oli olulisi sõnavõtte ja huvitavaid arutelusid isamaalise kasvatustöö teemal, aga kui hiljem vastavasisulise tagasihoidliku tegevuskava esitasime ei tulnud ühestki ministeeriumist mitte ühtki vastust! Kas oli see kinnitus autori poolt nüüd ka raamatusse raiutud tõdemusele...? Küllap vist! Kõnekas oli ka fakt, et Isamaalise Kasvatuse Konverentsi vastu ei tundnud huvi ei peavoolu trükiajakirjandus ega ükski telekanal, kuigi nad olid eelteate saanud. Neid, kellel meie ajakirjanduse taustsüsteemidest ja seal valitsevatest hoovustest rohkem teadmisi, ei pane see muidugi imestama...

Eesti ajakirjanduse müügilettidelt vaatab vastu sadu värvilisi väljaandeid tütarlastele, neidudele ja erinevas eas naistele ent ei ainsatki üldhariva sisuga väljaannet, mis oleks poistele või noortele meestele suunatud!Koos tehnikaajakirjanik Margus Kuusega tegime taotluse poiste internetisaidi asutamiseks, mille kulud kokku olid ülimalt marginaalsed, kümneid kordi väiksemad paberkandjal ajakirja omast, aga vastus ametnike poolt oli - täielik vaikus! See teema ei huvitanud, ei olnud aktuaalne. Samas oli võimalik anda mustkunstikule, kes sõitis kaugele ookeani taha laatadele esinema, reisirahaks kaasa mitusada tuhat eurot! Kui lõpuks leidus väljaanne, kes esitas küsimuse niisuguste jaburate rahaeralduste otstarbekuse kohta, siis vahetati ettevõtluse arendamise asutusejuht kiiresti välja ja teema kadus leheveergudelt!


Eesti televisiooni operaator hoiab pingsalt kaadris tütarlapse sõrmekesi, mis seavad kuulipildujalinti õigesse asendisse, teisal näeme habrast patsidega politseivormis plikakest panemas kurjategija karme kämblaid käeraudadesse ... ning mõlema tegevuse juures on juhendajarollis ja pealtvaatajaiks mehed! Kas see siis ongi nüüd sugudevaheline võrdsus tegelikkuses, mida nii kangesti propageerima on hakatud ja mille kaugem eesmärk paistab olevat eesti mehe kõrvaletõrjumine perekonna, kodu, avaliku korra ja riigikaitsja ning vastutaja rollist?

Teise ilmasõja käigus kaotas Eesti agressorriikide poolt meile pealesurutud lahingutes 100 000 meessoost inimühikut. Niisugune arv mehi on rahvuskehast siiani puudu. Praegu on meil meessoo hulgas teistlaadi inimkaotusi. Juba põhikoolides kaob poisse ei tea kuhu, gümnaasiumiklassides on neid vähe , kõrgkoolidesse jõuab veelgi vähem, kusjuures väljalangevus on suur igal pool. Meie gümnaasiumid ja kõrgemad õppeasutused meenutavadki juba rohkem omaaegseid aadlipreilite koole, nad on feminiseerunud viimse astmeni ja see tendents jätkub, negatiivse märgiga demograafilised protsessid kiirenevad, kusjuures meessoo osas on need dramaatilised. Eesti rahvast ja riiklust kandev maskuliinne telg on murdumas. See teadmine ei ole aga võimulolijaid eriti häirinud, nad ei ole sellisele hävinguprotsessile energiliselt vastu astunud!
Võtame eelneva kokku ja loeme - kellele lohutuseks ja kellele ahastuseks - kirjakoha täna kõnes oleva raamatu TÕE KARVANE POOL leheküljelt.

„Meid lohutagu see, et eestlased on oma ajaloo kestel üle elanud rahva hukkumise kahe kolmandiku ulatuses, kuid säilitanud keele ja taastunud. Samuti on üle elatud mõnikümmend maailmalõpuähvardust, kuid talupoja mõistus on jäänud pähe alles. Nüüd ähvardab kõigele lisaks veel meeste muutumine naiselikeks olenditeks, kel ei passi oma maa sõjaväes aega teenida, vaid kanda kõrvarõngaid ja karelda laval.”

Piirduks asi kõrvarõngastega, võiks selle veel väljagi kannatada. Kui aga president õnnistab aurahaga ministrit, samal ajal kui politsei mööda metsi tolle väeteenistusest kõrvalehoidvaid poegi taga ajab, siis paneb see küll mõtlema, kui lõhkilöödud on selle rahva maailmapilt ja kui kahepalgeline on olnud meie viimase viiekümne aasta ajalugu, mis oma halva vaimu teatud persoonide näol ka iseseisvuse taastanud Eesti riiki kaasa on vedanud. Jah, midagi pole teha – ikka ja jälle on eesti inimesed siin ja sealpool tõe ja vale eraldusjoont, täpselt nii nagu kirjeldatud Priit Silla raamatus, ehkki võiksime ja kindlasti ka peaksime olema koos ja ühelpool. Sest nõnda on õige ja julgeolekupoliitiliselt kõigile kasulik

Raamatuesitluse kui sündmuse taustal tuleb silme ette Tartu Riikliku Ülikooli aula täpselt viiskümmend aastat tagasi. Vana aula, mis polnud veel tunda saanud dramaatilise põlengu tukivingu ja hävingu õudust. Ja too pahaendeline, tinane vaikus ning salapära, mille ülikooli partei- ja komsomoliaktiiv oli endaga aulasse kaasa toonud. Paigalekamandatud Ajaloo- Keeleteaduskonna tudengitest lasti jäine pilk üle käia, et seejärel kuulutada sõnumit, mis põlved võnkuma võtab ja vastuhakumõtted nõukogude reziimile igaühe peast igaveseks minema pühib. Seda näisid nende ilmed ütlevat. Priit Silla, üks, kelle pärast koosolek kokku kutsuti oli siis juba Patarei vanglas, et alustada teekonda teise kõrgkooli – GULAG-i. Täna on ta siin ja siin on täna ka mitmed tema kaasvõitlejad. Kahjuks ei näe ma siin aga toonaseid ülikooli komsomoli- ja parteitegelasi. Võibolla vabandavad nende siinviibimatust pakilised tööülesanded kõrgetes Eesti Vabariigi riigiametites või ametkondades, kus tuleb ju palehigis eesti asja ajada? Ning muidugi ka leivapalukest teenida...! Ei ole siin näha kuulsat ajalooõppejõudu , kes armastas omal ajal Venemaa eestlasest naisprodekaani saatel kummalisevõitu õhtusi kontrollreide meesüliõpilaste ühiselamutesse korraldada ning kes äärepealt oleks Eesti Vabariigis veel Tartu aukodanikukski valitud! Õnneks said sellele viimasel hetkel käe ette panna inimesed, kellel au mõistest teistsugune arusaam on ja nii jäi pseudoajaloolast tema juubelil suure pildiga tunnustama vaid üks ajaleht, kes enda sõnul justkui Eesti maa ja rahva nimel võitleb. Võibolla ta aegajalt teebki seda. Ent tõe karvase poole olemasolu ei tee see olematuks, püüdku kõlbelisuse minetanud ajakirjandus silmamoondust teha palju tahes. Ja just seetõttu tulebki meil ikka ning jälle kogeda seismist kahel pool tõe ning vale eraldusjoont. Vastasseis jääb kestma senikaua, kuni ühed oma ränki ajaloolisi eksimusi,eriti aga kõlbelisuse kategooria igavikulise tähenduse hülgamist avalikkuse ees on tunnistanud andes teistele sellega võimaluse nendele suuremeelselt andestada...

Oma ülesastumise, mille käigus ma asja olemusest – see tähendab esitlusel olevast raamatust ega selle autorist suuremat ei rääkinudki, tahaksin lõpetada tagasivaatega Eesti ühiskonda 1920 aastatel. Nii nagu õiguskantsler oma manitsuskirjutises üldsusele ja poliitilisele eliidile nüüd, nõnda püüdis sedasama omal ajal, kuid luulevormis ja emotsionaalselt teha terase silmavaatega August Kitzberg. Need read on õpetliku sisuga ning haakuvad tänase ürituse meelelaadiga. Ka vormiliselt. Sest mulgi keel on ilus keel ning rahva keeles öeldud tõe sõna jääb kuulajate kõrvu kauaks kumisema. Mis ongi esitluse juhtmotiiv ning ka selle isamaaliselt tulevikku vaatava raamatu põhiidee.


LUULETUS
Küll jooseva ja sõidava na ringi
ja kulutava rahva raha, suud nink kingi
ja egäüts püünd puru silmä aia,
et muku esi jälle pukki saia.

Kõik kitvä endid, laitva teisi vahvast
ei kiäki hooli oma maast ja rahvast
kas minku krooni kurss vai nulli pääle
kui muku annassime neile oma ääle.

Mis kasu om nüit kiäki tollest saanu,
et na om rahva vastastikku aanu?
et üits om sots ja tõine enämline
ja kolmas, kuri tiid, mis nimeline.

Kes rahva kasust kõnelema tükvä
ja esi muku valitsema rühkvä,
kae, noo oss vaja asjast eemal aia,
siss võiss vast asjast asi kah viil saia.





---------------------------------------------------------------------------------------------------------
*inimprahi mõistet kasutas omal ajal vene kirjanik Viktor Astafjev Baikal-Amuuri raudteele ja teiste taoliste komsomoli löökehituste juurde kokkujooksnud,ükskõik milliseid „tõdesid” tunnustava, ennast igal pool ja igal ajal eesrindlastena esitlevate hulkurite iseloomustamiseks





Ants Sild

 
    Trüki   E-post   FB     
18 Aug 2017 16:43
EELK peapiiskop Urmas Viilma kõneles 13. Metsaülikoolis religioonist ja hirmudest. (1)
18 Aug 2017 12:55
Saksamaal hukkus pussitamises üks inimene
18 Aug 2017 12:47
OTSEBLOGI JA FOTOD SÜNDMUSKOHALT | Soomes Turus pussitati vähemalt 8 inimest, kellest 2 on surnud. Kurjategija on võetud vahi alla (1)
18 Aug 2017 02:36
Oleks nagu tehtud kõik, ent tühivastused käibivad nii nagu ennegi. -Ametikirjavahetuse meelespea.
17 Aug 2017 18:37
Eerik-Niiles Kross: metsavendade sõda kestab edasi (2)
17 Aug 2017 15:51
Terrorirünnak Hispaanias PM
17 Aug 2017 15:44
Maailmapilt: MAAILMAPILT. Fred Kraav ERR Arhiiv
17 Aug 2017 15:15
Ottawa - Black Ribbon Day 2017
17 Aug 2017 10:01
Trump: monumentide eemaldamine on rumalus (2)
17 Aug 2017 09:34
Stockholmi politsei keeldub 11 päeva kestnud afgaani noorte meeleavaldust laiali löömast (6)
17 Aug 2017 07:46
Niinistö: Kui Eesti ja Venemaa vahel algab sõda, puhkeb maailmasõda (1)
17 Aug 2017 07:42
David Vseviov 13. Metsaülikooli avaloengus: suurim nauding on võim, sest ühegi muu naudingu nimel pole külvatud nii palju hirmu (2)
17 Aug 2017 07:39
Eesti President Kaljulaid Metsaülikoolis: kui piisavalt hästi valmistume, siis see hoiab riskid ka tegelikult madalamana
16 Aug 2017 12:05
Toit, mida Briti kuningapere väljas süües tellida ei tohi PM
16 Aug 2017 11:57
Trad. Attack! Wednesday, August 16, 2017 8:30 PM
16 Aug 2017 09:45
Uus pusletükk? Franklini Arktika-ekspeditsiooni hukule leiti veel üks võimalik põhjus DELFI
16 Aug 2017 08:18
Galerii ja video: USA ründelennukid maandusid esmakordselt Kuressaare lennuväljal PM
15 Aug 2017 18:59
Eestlanna võitleb USAs raske haigusega
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus