Vaba Eesti Sõna
Tõe karvane ja vale sile pool
Eestlased USAs 13 Nov 2012  Vaba Eesti Sõna
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2012/11/37936_002_t.jpg


Teisipäev, November 13, 2012
Vello Helk

Artikkel originaalis:
http://www.vabaeestisona.com/i...

Eesti noorem põlvkond on ilma isiklike mälestusteta võõrvõimu ajast. See on nende jaoks kauge ajalugu, mõned muljed pärinevad selle aja inimeste meenutustest. Puudub korralik ajalooline analüüs. Osalt on ajaloolased oma tausta tõttu selle aja köidikutes, pealegi mängivad Eesti poliitikas veel mõjuvat rolli mitmed peidetud ja unustatud punaste parteipiletitega tegelased. Nad ei saa mööda ebameeldivatest faktidest, püüavad leevendada olukorra kirjeldust, tõstes esile positiivseid fakte ja mõjutades unustamisele. Meedia annab meelsasti sõna nii neile kui ka nende soosijatele.

Ei saa siiski sulgeda nende suud, kes olid ”heal” sovetiajal võimudele pinnuks silmas ja elasid üle repressioonid. Nad võivad korraldada kokkutulekuid, ka demonstratsioone, aga vahel jääb mulje, et neis löövad kaasa ka saboteerivad jõud, et puudub ühine eesmärk ja vajalik sihikindlus, on liiga palju negatiivsust. Ei pälvi ka erilist tähelepanu meedia poolt, keda huvitab eriti ebaõnnestumine.

Paljud selle süsteemi ohvrid ei taha oma kannatustest rääkida ega kirjutada. Tulevastele põlvedele mõeldes on mõned siiski kirja pannud oma tihti normaalsetele inimestele uskumatud elamused. Ei tohi aga selliste jubedate kirjeldustega rikkuda inimeste närve! Varem kuulutasid süsteemi psühhiaat-rid sellised hullumaja vääriliseks, nüüd eelistatakse mahavaikimise ravi. Kritiseeritakse ka teema kasutamist kirjanduses. Seda on tunda saanud Sofi Oksanen, kellel on õnnestunud valgustada paljusid Läänes. Pimedad kriitikud rõhutavad, et tema tegelased on ainult fiktiivsed, sellega mitte-eksisteerivad, kelle kaudu ta levitab valemuljeid.

Pärast taasiseseisvumist olid võimuhoobade juurde jäänud tegelased tagasihoidlikud oma mineviku suhtes, aga aja kulgedes on mõnest saanud kas või suurem vabadusvõitleja kui need, keda varem saadeti ümberkasvatusele GULAG’i kõrgkoolis. Nende panuse positiivsest hindamisest on varem juttu olnud. Kui aga kirjutavad oma kogemustest ja elamustest selle kõrgkooli vilistlased, on nende raamatutele tavaliselt vastuseks vaikus, mis asendab sovetiaja erifondi.

Viimaseks näiteks on Priit Silla mälestusraamat ”Tõe karvane pool” (vt.VES 30.08.) Isegi hapukurgihooajal ei pidanud meedia seda mainimisväärseks. Sisukaks tutvustuseks on iseloomustus, mille avaldas võrgus raamatu sissejuhatuse autor Ants Sild koduleheküljel Terve Mõistuse Sündikaat (16.07.). Meedia vaikis ka tema kõnest raamatu tutvustamisel 28. septembril.

Vaikimisealused punarežiimi vastased saavad vahel siiski sõna kohalikes ajalehtedes. Priit Silla ja tema mõttekaaslaste panusest saab ülevaate intervjuus maakonnalehes Sakala (3.05.2008). Pärast metsavendi võtsid võitluse üle ausad noored, kes käitusid oma kohusetunde järgi. 1960. aastail muutus vastupanu avalikuks protestiks punarežiimi vägivalla ja seadusetuse vastu, hakkas kandma rahvusvahelist pitserit. Sellest said hoogu väliseestlased, kellel oli meedia kaudu palju kergem mõjutada rahvusvahelist üldsust aru saama, mida N. Liit tähendab ikestatud rahvastele.

Erimeelsete tegevus päädis Balti apelliga, mille tähtsust pole praeguseni vääriliselt hinnatud.

Intervjuus saab teada Priit Silla elukäigust ja panusest, mida ta üksikasjalikumalt kirjeldab mälestusraamatus. Nagu kirjutab Ants Sild, on selle autoril kahekordne kõrgharidus. Ühe omandas ta okupatsiooni aegses Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogia erialal, teise, aga tunduvalt karmima stuudiumi lõpetas poliitvangina Mordva laagrites 1962-1965. Mõlema „õppeasutuse” kohta on autor andnud suurepäraseid kirjeldusi. Terrorirežiimile vastuhakanute elu GULAG’is on esitatud allegooriat ja pseudonüüme kasutades, kommunistide poolt kõveraks koolutatud alma materis möödunud sajandi 60ndatel aastatel toimunu aga salvestatud ajastutruude olupiltide reana.

Ants Sild küsib: Kas tänane Tartu Ülikool on kas või poole sõnagagi maininud toonaste üliõpilaste vastupanuvõitlust, seda tunnustanud... Eesti ajakirjandus on põhimõttelagedalt hakanud seda aega nimetama „kuldseteks kuuekümnendateks”, kinnistades mitte ainult tobeda termini, vaid kujundades tänaste noorte jaoks ka väärarusaama okupatsooni ühest ajalõigust. Endine EKP Keskkomitee funktsionäär Aare Laanemäe on üllitanud isegi vastava pealkirjaga raamatu, mille sisu on Eesti ajaloolased vaikselt alla neelanud ning sisimas ehk koguni ka heaks kiitnud – GULAG ja kuldsed kuuekümnendad – kõik koos sõbralikus soustis! Priit Silla kirjutab aga iseenda kibedatele kogemustele toetudes sellest, kuidas asjalood toona tegelikult olid. See on vägistatud ja kägistatud tõest kõnelev raamat, mis paneb mõtlema. Eriti praegu, kus mitte üksnes pooltõed, vaid suisa lausvaled tulvamas poliitilise ja majandusliku korruptsiooni sogaste voogudena eestlaste igapäevaellu. Vaatamata kurjade aegade kajastamisele ja karmidele väljaütlemistele õhkub mälestusteraamatu ridadelt aga ka soojust, elurõõmu ning huumorit. Vale ei tohi jääda võimutsema!

Vello Helk
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus