Tõde ja õiglus (4)
Eesti kirikud 05 Nov 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Siin avaldatud artikkel on autori soovil täispikkuses ja muutmata kujul. EEinternet toim.


MIKS MA KIRJUTAN

Võõrsil ja kodumaal tegutsevate luterlike eesti kirikute “nähtava ühtsuse” taastamine lõppes 2010. aasta jaanipäeval, kui E.E.L.K. Konsistoorium teatas, et Välis-Eesti Kirikukogu oli hääletanud kirikute ühinemise poolt selleks nõutud 2/3 häälteenamusega. See ei peatanud aga Põhja-Ameerika eesti ajakirjanduses ja kiriku ringkondades sellel teemal juba mitu aastat kestnud vaidlusi. Neis toetusid ühinemise vastased väidetele, mis on faktiliselt ja juriidiliselt küsitavad ning tihti negatiivsed Eestis tegutseva kiriku ja selle juhtkonna suhtes.

Need väited levisid laialt USA E.E.L.K. koguduste liikmete hulgas, mõjutades nende suhtumist meie kodumaa kirikusse (USA-s hääletas 75% kogudustest ühinemise vastu ja mõned neist püüavad nüüdki ühinenud kirikust eralduda.)

Kuigi need vaidlused vaibusid suve jooksul, on nüüd Välis-Eesti piiskopkonnast lahkumise õhutamine jälle alanud (peamiselt internetis). Seepärast arvan, et tõe ja õigluse huvides on oluline kindlaks määrata koduma ja Välis-Eesti kirikute lahusolemist õigustavate väidete tõele vastavust. Olles uurinud pädevaid dokumente, püüan seda teha jäegnevas kirjutises.


SELGITUSEKS: Kuna kodumaa ja Välis-Eesti luterlikud kirikud on kasutanud oma nimede akronüümidena vaheldumisi nii punktidega kui ka punktidetta versioone (E.E.L.K. ja EELK), kasutan järnevas kirjutises segaduse vältimiseks ainult viimaseid “ nähtava ühtsuse” taastamisele eelnenud vorme: EELK –1917. aastast praeguseni kodumaal tegutsenud kirik ja E.E.L.K.- Välis-Eesti kirik.

MITTEÜHINEMISE PEAPÕHJUSED

Järgmised kirikute ühinemise vastased väited on esinenud kõige sagedamini sellel teemal avaldatud kirjutistes ja sõnavõttudes:

1. E.E.L.K. on 1917. aastal I Kirikukongressil algatatud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku (originaalne EELK) õigusjärglane, kuna praegune EELK on uus, Nõukogude okupatsiooni ajal loodud kirik, millel ei ole järjepidevust eelmisega.

2. E.E.L.K. tegutseb Eesti luterliku kiriku 1935. aasta Põhimääruste kohaselt, kuna EELK töötab talle Nõukogude okupatsiooni ajal peale surutud Põhikirja alusel.

3. EELK nimi (1935. aasta Põhimäärustes “Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirik”) muudeti kodumaal Nõukogude okupatsiooni ajal kommunistliku võimu käsul (nüüd “Eesti Evangeelne Luterlik Kirik”).

Kas need väited vastavad tõele?
Järjepidevus

Väide, et E.E.L.K. on 1917. aastal algatatud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku õigusjärglane, mida kodumaal tegutsev kirik enam ei ole, on olnud kirikute ühinemise ümber käiva vastuolu põhialuseks. See eeldab aga originaalse kiriku, kui juriidilise isiku, lahkumist kodumaalt, mis on “rahvakiriku” juures väga küsitav ja vastuolus EELK 1935. aasta Põhimääruste § 63-ga, mis ütleb:

“Konsistoorium on kiriku kui juriidilise isiku esindaja valitsusasutiste (sic) ees
ning kohtutes. Tema asukoht on Tallinnas.”

Lisaks ei võimalda 1935. aasta Põhimääruste § 1 EELK koguduste loomist välismaal. Tsiteerin:

“Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirik on vaba rahvakirik, kel on
enesekorraldamise ning omavalitsemise õigus. Temasse kuuluvad kõik Eesti
Vabariigi territooriumil olemasolevate Evangeeliumi Luteri usu (sic)
koguduste liikmed.” (Välis-Eesti kiriku Põhimäärustes on sellest paragraafist
välja jäetud “EestiVabariigi territooriumil”).

Kuigi I Kirikukongressil vastu võetud resolutsioon ütleb: “Eesti evangeeliumi - luteriusu kirik on vaba rahvakirik kodumaal ja asundustes”, oli see koostatud ajal, kui Eesti oli veel osa Vene tsaaririigist ja eestlaste asundusi leidus sama riigi piires nii Peipsi järve taga, kui ka Kaukaasias. Eesti iseseisvumisega võeti aga nendele kättesaamatutele asundustele vihjamine Põhikirjast/Põhimäärustest välja.

Püüdes luua kiriku Eestist lahkumisele seaduslik alus, väitsid 1944. aastal Rootsi
põgenenud Eesti luterliku kiriku juhid, et EELK Kirikukogu olevat andnud piiskop Kõpule 1943. aastal volituse, mis seda võimaldas. Tsiteerin järgnevalt raamatust “Jumala abiga edasi”, praost A. Täheväli, et al., Stockholm, 1949, lk. 106:

“Siinjuures olgu tähendatud, et EELK piiskop Dr. J. Kõpp’u kätte on seaduslikul teel koondatud kõik EELK juriidiline, seaduseandlik ja kanooniline võim EELK valitsemisel ja juhtimisel. Selle võimu ja õiguse tagas temale EELK Kirikukogu a. 1943 vastuvõetud otsusega:

‘Otsustatakse volitada EELK piiskoppi juhul, (sic) kui ei ole võimalik kokku tulla EELK Kirikukogul või Konsistooriumil, otsusi tegema EELK Kirikukogu või EELK Konsistooriumi asemel, mis omavad sama maksvuse, nagu oleks neid otsusi teinud EELK Kirikukogu või EELK Konsistoorium.’

See otsus on vastavas korras omandanud seadusliku jõu ja maksvuse.”

Sama volitus on ära toodud ka E.E.L.K. “Kirikuliikme käsiraamatus”, lk.2, (Konrad Veem, Uppsala, 1966) välja arvatud, et kiriku akronüüm on punktidega.

Kuid praost Tähevälja poolt esitatud ja ka “Kirikuliikme käsiraamatus” ära toodud Kirikukogu otsuse tekst ei vasta selle protokollitud versioonile (mul on protokolli fotokoopia). Seda võib vast seletada sellega, et Eestist põgenemisel ei suudetud kaasa võtta EELK Kirikukogu koosolekute protokolle ja sellepärast rekonstrueeriti 1943. aastal piiskopile antud volitus mälust.

Tõeline, 12. mail 1943, Tallinnas, Kiriku tänav 8 peetud EELK korralise 10. Kirikukogu otsuse tekst (agenda 10-nest punktist 8-s) on aga järgmine:

“8. Kirikukohtute koosseisude kinnitamine
…Juhataja konstateeris, et Kirikukogu seega ühel häälel otsustas:
Volitada Piiskoppi sõja olukorra kestuseks Kirikukogu istungite vaheajal
edasilükkamata vajaduse korral kutsuma ametisse Kirikukohtute või teiste
Kirikukogu poolt ametisse kinnitamisele või valimisele kuuluvate üldkiriklike
organite koosseise või nende üksikuid liikmeid, sellest ette kandes järgmisel
Kirikukogu koosolekul.”

Selle otsusega volitas EELK Kirikukogu piiskop Kõppu oma istungite vaheajal vajaduse korral ametisse nimetama puuduvaid Kirikukohtute, Konsistooriumi ja Revisjonikomisjoni liikmeid ja seda ainult sõja ajal. Muid Kirikukogu või Konsistooriumi nimel tegutsemise õigusi (e.g., Põhimääruste muutmine), mida ta oleks vajanud kiriku üleviimiseks välismaale, talle ei antud ja arvan, et ei oleks saadudki anda.

Seega ei oma pärast II Maailmasõda Stockholmis asutatud luterlik Välis–Eesti kirik juriidilist järjepidevust 1917-1919 aastal loodud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikuga, mis muudab oluliselt käimas oleva kirikute ühinemise diskussiooni aluse.

Kas see tähendab, et seaduslikult luterlik Välis-Eesti kirik (E.E.L.K.) ei eksisteeri? Sugugi mitte – ta eksisteerib, kuid mitte originaalse EELK õigusjärglasena, vaid uue, pärast II Maailmasõda kodumaalt põgenenud kiriku juhtkonna poolt EELK 1935. aasta Põhimäärustele sarnanevatele määrustele rajatud kirikuna.

Välis-Eesti luterlikud kogudused, mis hiljem liitusid E.E.L.K.-ks, tekkisid aga spontaanselt kohalike eestlasist põgenike algatusel enne E.E.L.K. piiskopi vastavaid juhiseid (okt. 1953), enamasti uute asukohamaade kirikute abiga ja tihti ka nende koosseisus. Kuigi nende liikmed tulid EELK kogudustest, kaotasid nad välismaal uude kogudusse astudes kodumaa koguduse liikmestaatuse ja seega põliskirikusse kuuluvuse.

Kodumaa luterlik kirik säilitas aga järjepidevuse 1917. aastal algatatud kirikuga, kuna 92% tema liikmetest, tema kogudused ja praostkonnad ning sellega ka Kirikukogu jäid Eestisse. Samale otsusele on jõudnud ka Eesti Vabariigi kohtud, mis kuulutasid praegust luterlikku kirikut kodumaal Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku (1935. aasta Põhimäärustes kasutatud nimi) õigusjärglaseks, taastades talle peaaegu kõik enne II Maailmasõda omatud varad


Põhidokumendid

Esiteks peab mainima, et EELK 1925. aasta Põhikirja alusel loodud 1935. aasta Põhimäärused, mis kinnitati valitsuse poolt Eesti Riigi “vaikiva ajastu” alul, on vastuolus neis esitatud §51 punkt 8-ga, kuna neid ei võtnud vastu Kirikukogu vaid Konsistoorium. (Konrad Veem, “Kirikuliikme käsiraamat”, Uppsala 1966, lk. 2.

Väide, et EELK tegutseb veel praegu Nõukogude aja Põhimääruste alusel, on vale. Uus EELK Põhikiri, mille aluseks olid 1935. aasta Põhimäärused, võeti vastu juba 1991. aastal, kuna praegu maksab 2004. aastal vastu võetud Põhikiri.

Mis puutub väitesse, et Välis-Eesti kiriku Põhimäärused on peaaegu samad kui EELK 1935. aasta omad, kuna kodumaa luterliku kiriku praegune Põhikiri on nendega vastuolus, peab ütlema, et mõnes suhtes on see isegi vastupidi. Kirikukogu kui kiriku kõrgeima seadusandliku organi suhtes on selle Välis-Eesti kiriku Põhimäärustes antud koosseis (esindatud on Konsistoorium ja kogudused) vastuolus EELK 1935. aasta Põhimääruste omaga (esindatud on peamiselt Konsistoorium ja praostkonnad), kuna kodumaa kiriku Põhikiri kirjeldab Kirikukogu koosseisu sarnaselt EELK 1935. aasta Põhimäärustega.

Suur vahe on ka tegutsemises. Kuna EELK 1935. aasta Põhimäärused ja praegune kodumaa kiriku Põhikiri kirjeldavad Kirikukogu kui kokku tulevat arutus- ja hääletuskogu, on seeVälis-Eesti Põhimääruste kohaselt ainult kirjalikult hääletav organ, millel ei ole küsimuste koos arutamise võimalust traditsioonilises demokraatlikus esinduskogus.

Kus aga kodumaal toimiva kiriku Põhikiri erineb EELK 1935. aasta ja Välis-Eesti kiriku Põhimäärustest, on kogudustes pastoritele antud autoriteedis. Nii on Välis-Eesti kirikus koguduse täiskogu ja nõukogu koosolekute kokkukutsujaks ja juhatajaks koguduse esimees, nagu ka ette kirjutatud EELK 1935. aasta Põhimäärustes, kuna kodumaa praeguses kirikus on selleks õpetaja.

Kui ma küsisin EELK peapiiskopilt selle muudatuse aega ja põhjust, ütles ta, et pastorite autoriteedi muutmise otsus tehti küll Nõukogude ajal, aga mitte tollase võimu survel vaid, just vastupidi, et takistada KGB agentide tungimist kogudusi suunavatesse positsioonidesse. Ilmikutena oleks see neil kergem olnud. Pastoriks saamine nõudis aga 4 aastat Usuteaduse Instituudis õppimist ja vanade keelte tundmist, milleks KGB agentidel ei olnud aega ega tahtmist. Taasiseseisvumisel ei muudetud pastorite autoriteeti, kuna oldi sellega juba harjunud.

Kiriku nimi

Kiriku 1935. aasta Põhimäärustes antud nime muutmise kohta kodumaal ütles mulle EELK kantsler Urmas Viilma, et see (“Eesti Evangeelne Luterlik Kirik”) olevat keeleline parandus, mida surusid läbi nooremad pastorid ja mitte Nõukogude võim.

Samuti ütles Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu (sic) Kiriku Ühendamise Nõukogu oma 1994. aasta 11. märtsi deklaratsioonis, millele kirjutasid teiste hulgas alla ka assessor-praost Thomas Vaga ja assessor Tõnu Orav (tollane Toronto Vana Andrese koguduse esimees), järgmist:

Nõukogu… “leiab, et EELK ja E.E.L.K. erinevad nimekujud on tingitud vaid ajaloolisest ja keelelisest arengust. Erineva nimekuju kasutamine erinevates piiskopkondades ei ole takistuseks ühinemisele.”

Siinjuures peab mainima, et EELK nimel on olnud algusest peale mitmeid variante. Näiteks, 1919. aastal vastu võetud Põhikirjas oli see “Eesti Evangeelne Lutheri Usu Kirik”. Ka on sõnad “luteri usu” kirjutatud eri dokumentides nii kokku kui ka lahku ja nii suurte, kui ka väikeste algustähtedega.


TEISED PÕHJUSED

Lisaks eeltoodud põhjustele on kasutatud kirikute ühinemise vastu ka järgmisi argumente:

1. Eesti luterlik kirik oli enne II Maailmasõda “vaba rahvakirik”, kuna praegune kirik kodumaal seda enam ei ole.

2. Meie kirikut välismaal valitsetakse “alt ülesse”, kuna kodumaa kirikut “ülevalt alla”.

3. Kodumaa kirik “tervikuna oli (Nõukogude ajal) okupatsiooni tööriist” ja tema praegune juhtkond “on pärit nõukogude reaalsusest ega oska sellest lahti lasta.”
(Võetud ühe E.E.L.K. USA koguduse 2011. aasta kuukirjast.)

Mis on nende väidete alused?

Vaba rahvakirik

Kuigi Nõujogude okupatsiooni eelne luterlik kirik Eestis oli oma loomult “rahvakirik”, kus enamus elanikest olid ristimise läbi lapsest saadik kiriku liikmed, ei olnud ta aga “vaba kirik” tema iseseisvuse mõttes. Tegelikult oli ta riigi ülemvõimu all, kus Vabariigi president pidi piiskopi valimise tulemusi (Eestis ei olnud siis veel peapiiskoppi) kinnitama, võides teda ja ka teisi vaimulikke omal volil läbi Siseministeeriumi kõrvaldada. Nii tagandaski Siseministeerium 1939. aastal piiskop Hugo Rahamäge ametist, peatades ka EELK Konsistooriumi ja Kirikukogu tegevuse ning määrates kirikule hooldaja. Samuti oli tol ajal kirikumaks sunduslik, mida võis kohtu korras sisse nõuda. Säärast riigivõimu praeguses Eestis ei ole, mille tõttu kirik on nüüd iseseisvam ja ka vabam kui enne II Maailmasõda. Kuid tema liikmeskonna suure kahanemise tõttu ei või praegust kodumaa luterlikku kirikut enam “rahvakirikuks” nimetada. (“Rahvakiriku” mõiste viitab peamiselt kiriku osatähtsusele rahva elus ja vice versa).


Valitsemiskord

Mis puutub laialt levitatud väitesse, et Välis-Eesti kiriku valitsemine on “alt ülesse”, kuna Eestis olevat see “ülevalt alla”, olen leidnud, et see on mitmes suhtes just vastupidi. Näiteks, EELK 1935. aasta ja ka Välis-Eesti kiriku Põhimäärused (mida me alati ei järgi) nõuavad, et Konsistoorium kinnitab koguduse nõukogu valimistulemusi ja koguduse täiskogu ning nõukogu otsusi, enne kui nad jõustuvad. Samuti võib Konsistoorium peatada koguduse juhatuse ja nõukogu juba tehtud otsuseid. Isegi organisti palkamist ja vallandamist peab Konsistoorium kinnitama. Kodumaa praeguses luterlikus kirikus tehakse neid otsusi aga koguduse tasemel. Lisaks sellele võib kodumaal Kirikukogu poolt valitud Kirikukohus peatada peapiiskopi ja Konsistooriumi otsuseid, kuna Välis-Eesti kirikus seda võimalust ei ole.

Okupatsiooniaeg

Väide, et kodumaa kirik oli Nõukogude ajal “tervikuna okupatsiooni tööriist”, on vale. Vaatamata kiriku vastu suunatud eriti rangele repressioonile, oli ta tol ajal ainus ateistliku okupatsioonivõimuga põhimõttelises vastuolus olev avalik organisatsioon. Kuigi ta pidi vahest valitseva võimu surve all painduma, ei kaldunud ta kunagi kõrvale oma põhilisest missioonist. Tsiteerin Dr. Johan Kõpule järgnenud E.E.L.K. peapiiskop Konrad Veemi: “Ka kodumaal muutusid olud. Kuid kirik püüab ka sealsetes rasketes oludes oma ülesannet täita.” (“Kirikuliikme käsiraamat”, lk. 2, Uppsala, 1966).

Samuti ei ole EELK praegune juhtkond, nagu on väidetud, ikka veel Nõukogude mõtteviisi kammitsas, ega ole seda ka olnud. Näitek olgu EELK praegune peapiiskop Andres Põder. Olles töötanud Nõukogude ajal ennastsalgavalt meie esivanemate kiriku ja selle põhimõtteliste väärtuste säilitamisel ja ka meie rahva kultuuri ning kodumaa looduse kaitsel, osales ta “Eesti Kongressi” saadikuna meie rahva iseseisvuse taastamisel. Võiks veel mainida, et juba mõni aasta enne Eesti taasiseseisvumist, oli Andres Põder Eesti Muinsuskaitse Seltsi klubi Portaal ja Eesti Kristlik-Demokraatliku Liidu üks asutajaid, kuuludes 1989-st aastast ERSP ja hiljem ka Rahvaerakond Isamaliit koosseisu.

JÄRELDUSED

1. Meie kodumaal tegutseva luterliku kiriku kohta levitatud negatiivne informatsioon ja halvustavad võrdlused Välis-Eesti ja II Maailmsõja - eelse Eesti kirikuga, ei pea paika.

2. Ainult kodumaa kirikuga ühinedes võivad E.E.L.K. kogudused saada oma “sünnitunnistuse” ehk järjepidevuse 1917. aastal algatatud Eesti luterliku kirikuga, kusjuures kogudused, kes ei ühine, jäävad selleta. (EELK 2004. aasta Põhikiri lubab oma kogudustel asuda ka väljaspool Eesti territooriumi).

3 Ühinenud EELK jätkuvad lammutamise püüded USA-s on asjatud ja võivad kahjustada meie koguduste ning ühiskonna väga vajalikku koostööd.

Fred Ise
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus