Priit Pallum, EV suursaadik BudapestisTeadupärast püüavad Eesti välisesindused võimaldada kodumaalt eemal elavatel eestlastel osaleda riigikogu valimistel kahel viisil: eelvalimistel ja siis ka elektroonilise hääletuse päevadel, mis eelnevatest veidi edasi, sinna päris valimiste poole on seatud. Täpsed kuupäevad võib igaüks välisministeeriumi kodulehelt üles leida. Saatkonnaruumid on selleks sisustatud, inimesed välja õpetatud, tehnika valmis ja rahvastikuregistrist ka vastavas välisriigis elavate Eesti kodanike nimekiri kohale saabunud.
Me oleme e-riik, ise arvame nii ja tõesti püüame nii sõnades kui tegudes seda ka väljamaal välja näidata. Aga kas alati tuleb välja?
Asukohariikide kohalik press on enamjaolt seni üsna vastuvõtlik olnud kutsetele tulla kajastama seda hetke, kui Eesti kodanik saatkonnas oma ID-kaardi välja võtab, selle lugejasse suskab ja siis paari hiire- ja klahviliigutusega oma kodanikukohuse täidab. Loodetavasti saab selle liigutusega Eestile maailmas kuulsust koguda seni, kuni e-hääletus globaalseks normiks ei muutu.
Eks need kaameramehed, reporterid ja kirjutavad ajakirjanikud tuleb kohale kutsuda ikka saatkonnal endal, diplomaatidel siis. Ja kui valimised läbi, on saatkonnad, ehk siis jälle diplomaadid need, kes edastavad maailmale selle teabe, mitu protsenti Eesti hääleõiguslikest kodanikest tänavu valis e-hääletuse teel, ning kuidas on see protsent viimaste aastate jooksul ja läbi erinevate valimiste tõusujoonel olnud.
Kõik ilus ja kena ja nii ongi. Ainuke "auk" kogu süsteemis on see, et eelhääletus, mis toimub vanade tavade kohaselt - sedelid, numbrid ja ümbrikud vanasse heasse valimiskasti -, on ajaliselt sätitud enne elektroonilise hääletamise kuupäevi. Põhjus selles, et jõuaks need täidetud ja rahva esindajate tahet sisaldavad ümbrikud valimiste enda kokkuvõtete tegemise ajaks Tallinna saata. Selleks kasutatakse erinevaid teid, aga kindlasti mitte elektroonilist, et skannime valimissedelid arvutisse ja saadame valimiskomisjonile.
Ja nüüd tulebki mängu see osa, et diplomaat on kah inimene. Ta tahab valida ja selleks on tal õigus. Ja kuna eelhääletus on kogu protseduuri ajaliselt kõige varem toimuv osa, siis miks ka mitte - saab kiiresti kodanikukohuse täidetud. Heal juhul saab mõni kolleeg ka selle sammuga kodumaisesse Terevisiooni, sest meie telekanalitel on mõned korrespondendid väljaspool kodumaad ja neile ikka meeldib välismaalt telemajja uudiseid saata. See õigupoolest ongi nende töö.
Nõnda, diplomaat täitis oma valimissedeli, pani selle ümbrikku ja lasi valimiskasti. Kodanikukohus täidetud. Õhetaval ilmel antud ka vastav intervjuu kodumaisele televisioonile. Samuti peamajja raporteeritud, et saatkonnas käis eelhääletusel valimas nii-ja-naa-mitu kodanikku, sealhulgas n saatkonna töötajat. Nüüd võib rahuliku südamega minna ja üle helistada asukohariigi meedia esindajad, kes mõne päeva pärast peaks tulema saatkonda, siis kui toimub elektrooniline hääletus.
OIH! Aga...kes siis sel päeval hääletab, ma ju hääletasin ära? Ja mis saab siis, kui kohaliku televisooni korrespondent küsib minult, miks SINA, Eesti diplomaat, ISE elektroonilise hääletamise võimalust ei kasutanud?...Järgneb üsna pikk hetk vaikust, mis sisustatud sisemise mina aruteluga teemadel "sõnade ja tegude kokkulangevus" ning "isiklik eeskuju". Reporteri tähelepanu tuleb juhtida uuele teemale!
Loodetavasti tuleb tänavu see number suurem, mis näitab, mitu protsenti valimistel oma hääle andmiseks ID-kaarti, kaardilugejat ja arvutit kasutas. Tuleb seda muule maailmale teatada, Eesti on e-riik.
On jälle, mida järgmiste valimiste ajaks kõrva taha panna. Õpime kogu elu.
Priit Pallum,
EV suursaadik Budapestis
(
http://estonianmfa.blogspot.co... 22.II.2011 )
