TIINA KIRSS: mõttevabadus on minu rada SAKALA
Arvamus 19 Feb 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Tiina Sarv, reporter SAKALA

Läinud suvel, kui Kanada eestlased pidasid Heimtalis Kotkajärve metsaülikooli päevi, oli sinna esinema kutsutud palju tunnustatud loomeinimesi ja teadlasi.

Tõeline üllatus tuli lõpupäeval, mil kõlas viimane ettekanne. Selle pidas kirjandusteadlane Tiina Kirss. Õbluke kaharate juustega naine suutis lisaks tavakuulajatele ära võluda kirjanduse tippasjatundjad.

«Ma olen kuulanud palju loenguid, aga Tiina Kirss üllatas. See oli niivõrd huvitav, kuidas ta nelja eesti romaani võrdlevalt analüüsis. Kõigepealt luges ta ette kõigi raamatute esimesed laused, näidates, kuidas autor teost sisse juhatab ja mida peab andma raamatu algus. Sealt arenes analüüs edasi. Selle sügavus ja ettekande briljantsus olid enneolematud!» on Eesti tõlkijate grand old lady Valda Raud kuuldust veel aasta hiljem vaimustuses.

Ta nimetab Tiina Kirssi säravaks ja mõttekiireks inimeseks, kes on tema tutvusringkonnas üks paremaid kirjanduse, eriti eesti kirjanduse tundjaid.

Suvede mälestused ja lõhnad

Praegu jagab Tiina Kirss end kahe linna, Toronto ja Tartu vahel, olles õppejõud mõlemas ülikoolis.

Parajasti on tema Tartu-periood. Ta on siin oma kolme lapse, 12-aastase Marika Reeda, 10-aastase Linnea Elisabethi ja seitsmese Alden Marcusega. Lapsed on Eestis hästi kohanenud, sest juba aastaid on nad suviti koos emaga siin käinud, et harjuda Eestimaa looduse, lõhnade ja inimestega ning võtta siinsetest suvedest kaasa mälestusi, mis tagasi kutsuvad.

Tiina Kirsi enda üks ilusamaid ja hellemaid lapsepõlvemälestusi on samuti suvest pärit. «See seostub isaga, kes oli mulle vanematest lähedasem. Kui ma olin pisikene, veetsime suviti kolm nädalat Põhja-Ontarios ema sugulaste suvilas. Õhtuti kõndisin isaga allika juurde puhast vett tooma.» Isegi pärast isa surma tulid talle eredalt silme ette koos veedetud videviku vaikivad hetked.

Kui tüdruk oli seitsmeaastane, müüsid sugulased maja ära ja enam ei olnud neid ilusaid suvesid.

Keemiadoktorist isa ja sõjakeerises arstidiplomist napilt ilma jäänud ema kasvatasid Tiinat ja tema venda eestikeelses keskkonnas. Tütar arvab, et vanemad olid lapsi saades küllalt vanad, et tajuda keele edasiandmise olulisust.

«Inglise keeles mul mingit kõneharjumust ei olnud, nii et kooli läksin umbkeelsena. Olin esimestel kooliaastatel väga vaikne. Ema taipas alles hiljem, et see oli keele omandamise aeg,» meenutab ta.

Tiina Kirss mõistab nüüd, et tema ema kandis kogu elu hinges igatsust saamata jäänud arstidiplomi järele. Ta võttis tütrelt sõna, et too jätkab teed, mis temal pooleli jäi.

«Ma olin alati keeltes tugev. Vanemad sisendasid mulle, et on tulutoovad elukutsed, mis garanteerivad, et orav ikka paneb pähklid pessa, ja on elukutsed, mida võib pühapäeviti viljelda.»

Tiina Kirss asus õppima prantsuse filoloogiat ja bioloogiat, et hiljem jätkata arstiteadusega, aga otsustas ümber. «Mõttevabadus on minu rada. Läksin üle südame valitud eriale: võrdlevale kirjandusteadusele.

Oma tulevast abikaasat Nash Mayfieldi kohtas naine doktorantuuris esimesel kursusel. «Tema oli viisakalt öeldes lausameeriklane, pärit Tennessee osariigist, esimese põlvkonna doktor.»

Tiina Kirsi ja tema abikaasa esimene töökoht oli väikeses linnakeses lõunas Atlanta lähedal. Naine sai koha tütarlaste kolledžisse, kuhu saadeti tütred, keda taheti kaitsta paha ja korrumpeerunud lõunamaa suurülikooli eest. See oli kallis, rahulik, võrdlemisi kõrge tasemega väike ülikool.

«Mind palgati sinna prantsuse ja saksa keelt õpetama, aga väga varakult selgus, et keelte vastu seal erilist akadeemilist huvi ei olnud ja minu hool oli garanteerida, et neiud kerge vaevaga keelenõuetest mööda pääseksid. See ei sobinud mulle ja ma tulin sealt kahe aasta pärast ära. Mul õnnestus minna ülikooli, kus mu abikaasa juba ees oli.»

Ebatraditsioonilised valikud

Esimene laps sündis perre 1992. aastal ja noor ema võttis ta tööle kaasa. Abikaasa aktsepteeris tema otsust, sest mõistis, et lihtsalt niisama kodus istuda naine ei suuda.

«Tagantjärele vaadates tegin ma ikka ebatraditsioonilisi valikuid: otsustasin tööl edasi käia ega jäänud koju. Lapse imetamine avalikus kohas selles Ameerika piirkonnas oli siis täiesti tabu. Seda ma tajusin võrdlemisi kohe ja sellised olukorrad kutsuvad minus esile meeletut trotsi. Ma ei kao vaguralt ära, kui kellelgi on ebameeldiv,» meenutab Tiina Kirss oma sattumist nähtamatute sotsiaalsete barjääride otsa.

Kõikvõimaliku tehnikaga vaenujalal olev naine on tänulik oma vanematele, et nad sundisid teda ära õppima kaks asja: masinakirja ja autojuhtimise.

«Ma poleks lõunas autota töölegi pääsenud. Ühistransporti kasutasid nii tumedanahalised kui madalam klass,» selgitab ta.

Esimest korda sai naine sellest aimu siis, kui ta oma esimesele tööintervjuule minnes küsis, kuidas ta kohale jõuab, kas buss sinna sõidab. «Siis oli teisel pool piinlik vaikus.»

Eestlanna teab oma kogemustest, et lõunaosariikide rassism kestab edasi.

«Minu lähedane kolleeg, vanem naine, on uurinud oma päritolu autorite kirjandust. Tema ise on alles teist põlvkonna kingade kandja. Tema vanavanemad pidid pärast kodusõda tegema puuvillaistandustes teopäevi. Tema perekonna mälus oli niisugune kogemus. Tema oli äärmiselt hea näide inimesest, kes oli ennast harinud ja edasi liikunud. Just tema viis mind oma kontaktide kaudu sellele naistemaailmale lähemale.»

Õigus teha tööd, mida väga armastad

Valda Raud kahtleb, kas sellest sobib rääkida, aga ta võrdleb Tiina Kirssi Lydia Koidulaga. «Koidulal oli raske majapidamisega toime tulla, aga nii kui ta sule võttis, siis kasvasid talle otsekui tiivad ja ta läks, kuhu tahtis.»

Tiina Kirsiga tihedalt kokku puutunud kirjandusteadlane Rutt Hinrikus peab teda väga andekaks, karismaatiliseks ja osavõtlikuks inimeseks. «Minu doktorandist tütar, keda ta on juhendanud, on öelnud, et Tiina Kirss on üks paremaid kirjanduse õppejõude, keda ta on kuulnud. Tal on palju lennukaid ideid, mida on hea edasi arendada. Aga ta võtab liiga palju korraga teha ja tal on väikesed lapsed, nii et mõnikord pole tal ühtegi vaba minutit.»

Hinrikus lisab, et on söönud Tiina Kirsi küpsetatud imehead kringlit ja on näinud teda sõitude või ootepauside ajal sageli, vardad käes, midagi kudumas.

Tiina Kirss ei varja, et ta tunneb puudust ajast, mil sai kogu koormust mehega jagada. Ta tunnistab, et päevadel, mil kahel lapsel lõpeb kool eri ajal ja kolmandal on tulemas näiteks väljasõit, kipub logistika üle pea kasvama.

Koduperenaise roll talle siiski ei istu. «Mind on Eestis nimetatud feministiks. Ma ei ole radikaalne feminist. Minu mõistes tähendab feminism, et naine on ka inimene. Ta tohib olla samal ajal ema, abikaasa ja töötaja, kes teeb midagi, mida ta väga armastab,» selgitab ta.

Tema abielu Nash Mayfieldiga kestis kolmteist aastat. Naine ise arvab, et suurt osa lahkuminekus mängis tema eestlus.

«Minu tegevusvaldkond viis mind Torontosse, kus mul tekkis tihe kontakt eesti seltskonnaga, aga minu partneril ei olnud huvi sellesse siseneda. Ta oli väga salliv ja teda ei häirinud isegi see, et räägiti temale võõras keeles. Ta oli keelte peale küllaltki andekas, oli ära õppinud prantsuse ja saksa keele, aga ta ei olnud vaevaks võtnud astuda seda sammu, et ära õppida eesti keel.»

Üksnes sellepärast ei lähe ükski abielu lõhki, aga ometi hakkasid abikaasad lahku kasvama.

«Meie abielu lõppedes sai ta töökoha New Yorki, kus ta on väga õnnelik. Vaatamata sellele et ta ütles, et ei koli kunagi New Yorki.»

Tiina Kirss tunnistab, et kui teda hakkavad vaevama kahtlused, kas ta ikka toimis õigesti või tegi pöördumatu ja sügava vea, siis annab talle usku see, et lapsed jäid temaga. «Mida tulevik toob, on raske prognoosida, sest nad pole veel teismeliseeaski.»

Tõusmine koos lastega on väga mõnus

Tiina Kirss peab suureks õnneks seda, et ta on leidnud Tartus pere, kel on endal kaks last ja kus ka tema lastel on hea olla, kui ema on tööga hõivatud.

«Nädalavahetustel olen ma nendega. Kui ma seda trotsin ja mul on mingi töökohustus või midagi sellist, siis saavad nad haiget. Ma tajun, et peavad olema mingid piirid.»

Õhtuti Tiina Kirss telefonile ei vasta.

«Hommikud ja õhtud on pühad. Ülestõusmine koos lastega, eriti nädalavahetustel, on väga mõnus. Siis teeme neid asju, mida kodus on vaja teha: koristame, peseme pesu, käime poes ja teeme süüa. Mul on paar head sõbrannat, kel on samuti lapsed. Käime koos kinos või suusatamas. Mitte suured ja kallid asjad, vaid koos olemine on tähtis.»

Uuesti abielluma Tiina Kirss ei kiirusta. «Kui on väga hea inimene, kellega on hea olla, siis küll, aga mitte selle nimel, et perekonda taastada,» ütleb ta ja lisab, et ta ei ole seda võimalust siiski välistanud.

Ta ütleb, et üha enam meeldivad talle mehed, kel on ka südametarkust. «Jõukus ei ole mehisuse mõõt. Vaimsus ja südametarkus on olulisemad.»

Kahe maailma vahel

Tiina Kirss usub, et mingisuguseid loomingulisi kompromisse kahe maailma vahel jääb ta tegema kogu elu. «Praegu on Toronto eesti kogukond eas, kus kõige vanem põlvkond on vanuses 80 pluss. Mul on südamel, et need inimesed ei kaoks, ilma et nende mälestused poleks kirja pandud.»

Ta on koostöös professor Jüri Kivimäe ja Kirjandusmuuseumi teaduri Rutt Hinrikusega kogunud paguluses eluloolist pärimust ning võrrelnud seda nende mälestustega inimestelt, kes jäid Eestisse ja viidi võib-olla Siberisse.

Tiina Kirss tunnistab, et mida aeg edasi, seda selgemaks muutub tema enda vajadus valida. «Ma arvan, et kipun Tartusse rohkem kui Torontosse, vaatamata sellele, et majanduslikud huvid võiksid eeldada vastupidist.»

Oma lastele soovib ta hoida uksed lahti mõlemale poole. Tal on trükivalmis saanud kogumik Siberi elulugudest inglise keeles. Ta loodab seda avaldad ühe Ameerika tuntud ülikooli kirjastuses, kus tal on kontaktid. «On oluline, et eestlaste asumisele saatmine saaks teadvustatud.»

Samuti on tal on käsil ingliskeelne teaduslik monograafia Jaan Krossist. «Ma tahaksin seda ka eesti keeles kirjutada, siis oleks see väga teistsugune raamat. Kunagi ehk teen seda. Olen selle õppeaasta vältel saanud palju kordi Jaan Krossi ja Ellen Niiduga vestelda, olen tunnetanud Elleni soojust Jaani ümber ja austan seda väga. Jaan on oma loomingulisi aspekte ja oma kirjandusteaduslikku mõtlemist mulle valgustanud ja sellega mu tööd hõlbustanud.»

Juulikuus, kui Tartu Ülikoolis on õppeaasta lõppenud ja lapsed suveks isa juurde viidud, surub ta alla igatsuse nende järele, istub arvuti taha ja hakkab kirjutama.

ELULUGU

Tiina Kirss sündis 1957. aastal Niagara kose lähedal Buffalos eesti pagulaste peres. Ta lõpetas Case Western Reserve University Clevelandis bioloogia ja prantsuse keele erialal ja kaitses doktorikraadi võrdlevas keeleteaduses Michigani Ülikoolis. Tiina Kirss on Toronto Ülikooli eesti õppetooli õppejõud ja Tartu Ülikooli külalisprofessor.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus