TIINA NÕLVAK

Esimesest juulist läks kogu Eesti televisioon üle digilevile. See tähendab, et pea kõik televiisoriomanikud pidid ostma endale ühe masina, mille nimi on digiboks või uuemat sorti televiisori, kus see digividin juba sisse ehitatud. Meie peres seda muret pole, sest oleme digitaliseerunud juba mitu aastat tagasi, aga paljude jaoks on see tõsiseks probleemiks.

Kui arvestada sellega, et need vanemad televiisorid on reeglina vanema ja vaesema elanikkonna omanduses, siis on nii raadios kui telesaadetes olnud viimastel päevadel üsna kurje ja tigedaid noote. Miskipärast kukub meil siin Eestis paljudel puhkudel välja nii, et enne tehakse, siis mõeldakse. Nüüd tuleb välja, et mõnikord ainult digiboksist ei piisa. Tuleb osta ka uus antenn. Ja kuskil, kus antenn on välja vahetatud ja digiboks ostetud, pilti ikka ei näe. Kogu selle diginduse eest vastutava ametniku Jüri Piheli päevad on tööd täis ja lihtsalt rahva rahustamisest on vähe abi, sest kui ikka ei näe, siis ei näe. Nii pidigi ta eile ausalt tunnistama, et on jah selliseid kohti, kus ikka televiisorile pilti ette ei tule. Piheli selgitusel taandub 90—95% televaatajate probleemidest viletsatele pistikutele, kaablitele või antennidele. See on lihtsalt konstanteering ja pilti ette ei too. Arvata võib, et see ei rõõmusta eriti inimesi. Kuigi sellest, kuidas ja millal digilevile üle minnakse, on viimased kaks aastat ajakirjanduses teavet antud, ei ole mõni inimene midagi kuulnud ega näinud.

Võibolla siis kuulatakse praegu raadiot rohkem ja minnakse õue ilusat suveilma nautima, sest tõeline ja soe suvi on käes. Ühes uurimuses öeldakse, et eestlane Eestis vaatab keskmiselt 4 tundi päevas telesaateid, vene keelt kõnelejad koguni 6 tundi. Äkki ongi seda liiga palju. Aga praegu käib ju jalgpalli MM!

Jaani- ja võidupäeva järelkajasid on ka veel lehtedes ja raadiouudistes. Seegi jaanipäev ei möödunud liikluses inimohvriteta ja nagu jaani paiku tavaliselt, siis süüdlaseks on alkohol. Üks meie n-ö rahvauudiste reporter ei suutnud kuidagi ära imestada, et kuidas on võimalik, et see tubli eesti mees, kes võidupäeval pea püsti ja rind rõõmus marsib uhkelt Viljandi tänaval (just seal oli sel aastal võiduparaad) ning on valmis oma kodumaad kaitsma viimse veretilgani, istub järgmisel ööl purjus peaga autorooli ja sõidab surnuks enda ja veel paar sõpra!

Fakt on see, et joobes autojuhte on meie teedel liiga palju. Ja kuna jaanipäeva aegu on kontrolle teedel rohkem, siis püütakse neid ka ohtrasti kinni. Tavapäevadel on vahelejääjate protsent väiksem.

Õllejoomist soosib kindlasti ka kuum ilm. Rõõmu, et suvi nüüd lõpuks käes, on saanud natuke liiga palju. Kuumalaine on ka Eestis päral. Sooja on päeval 30 kraadi ringis ja järgmisel nädalal lubatakse rekordeid. Ja kui arvestada sellega, et õhujahutuse aparaate on Eestis ainult mõnes kodus, suurtes kaubanduskeskustes ja mitte igas kontoriruumis, siis higi voolab ojadena. Niiske on ka veel. Väikesed vihmavalingud toovad vaid hetkelist leevendust. Aga rannad on see-eest puupüsti rahvast täis, vesi on soe ja UV-kiirgus küpsetab kreemitatud ihusid.

Eestlased on ikka ka rahvusvahelistes uudisklippides. Möödunud nädalal lõpetas neli Eesti õhuväe kopteripilooti Saksa maaväe kopterikoolis esimese astme koolitusprogrammist, mis võimaldab neil juhtida koptereid sõjalistel operatsioonidel. Eesti kopteripiloodid hakkavad teenima Afganistanis. Suure tõenäosusega saavad esimesed Eesti kopteripiloodid Afganistanis lahinguristsed paari aasta pärast.

Eestlanna, kes kadus Sydney rannal jäljetult, on tänaseks juba üles leitud, elus ja terve.
On veel üks tore rahvusvaheline uudis. Et suveuudised liiga tõsiseks ei läheks.

Eestis on väga populaarsed raamatukesed pealkirjaga „Ksenofoobi käsiraamat“ (ksenofoobia on seletamatu võõrastekartus), mis juurdlevad erinevate rahvuste tavade, kommete, arusaamade ja tõekspidamiste üle ning urgitsevad nende hellades külgedes. Eesti keeles on ilmunud raamatukesed „Sellised nad on... (poolakad, sakslased,venelased, ameeriklased, prantslased jne)“.

Nüüd nägi Londonis ilmavalgust ka raamat eestlastest (The Xenophobe’s Guide to the Estonians), autoriteks Hilary Bird, Lembit Öpik, end. Inglise parlamendisaadik, ja Ulvi Mustmaa.
Mõned näited raamatust.

Üle kõige hindab eestlane vabadust. Priiuse teema on paljude eesti laulude, luuletuste, romaanide, näidendite ja filmide ivaks. Eestlane räägib külalistele visalt ja ikka ja jälle oma iseseisvusest – umbes nii, nagu vanainimene ei väsi kordamast, et tal on suus kõik omaenda hambad.
Eestlane on nii kinnine, et kergem on ajada arvuti nutma, kui panna eestlane jagama oma sisimaid tundeid.
Pole mõistlik külla minna, kui televiisorist jookseb mingi kodumaine seep, nagu „Õnne 13“ või „Kodu keset linna“. Sõnakidur vestlus kuivab siis täiesti kokku seniks, kuni ekraanilt kaob viimane tiiter.
Teod on Eestis hirmkallis toiduaine, sest ainult mõni üksik eestlane on nii kiire, et suudab neid püüda.

Lõpetuseks: tere tulemast koju, sest meil on siin nii ilus suvi!

Märkmed: