Ilm on praegu selline, et igal õhtul võib tervelt koju jõudnud inimene õhata – tänu taevale, päev läks korda, konte ei murdnud ja pikali ei kukkunud. Laiemad ja tähtsamad kõnniteed on isegi pealinnas muutunud tasuta liuväljadeks, isegi uiske pole vaja laenutada, muudkui liugle.

„Jääge koju!“ – sellise soovituse andis Tallinna kommunaalamet libedaga kimpus olevatele linlastele. Sellega veeretab linnavõim igasuguse vastutuse tänavate läbitavuse eest üksikisikutele: inimestele, kes ei saa kodus olla, sest peavad minema tööle või kooli. Ja majaomanikele, kes enda krundiäärsel kõnniteel ohutust tagada ei suuda ja keda linnavõim vastutusele ei võta (muide, pealinnas on küllalt ka tänavaid, mille ääres kõnniteed polegi, huvitav, kes seal jalakäija ohutuse eest vastutab?).

Külavaheteed on sellised, et auto rool ja pidur on täiesti tarbeta manused – sõiduriist vajub ja läheb kuhu tahab. Liiga aeglaselt ju ka sõita ei saa, vajud lihtsalt kraavi.
Aga meie saame igal juhul hakkama.

Esimesed päevad euroalas on ka rõõmsasti möödas. Meie külas olid väiksemad poed kaks nädalat, kui mõlemad rahad, eurod ja kroonid maksevahendina käibisid, lihtsalt kinni. Nii oli rahulikum kõigile. Suurtes kaubanduskettides oli kassatädidel vaeva küll, aga tänaseks on kõik möödas. Meie raha on euro. Natuke aega kindlasti võtab, et asjaga harjuda. Numbrid hinnasiltidel on kosmiliselt väikesed. Ja kõik need jutud sellest, et miski on kallimaks läinud, on puhas luulu. Ostsin eile Maxima poest kana, soodushinnaga. Kui veel nädalapäevad tagasi oli see soodushind 29.90 krooni kilost, siis eile oli soodushind 1.99 euri ehk 31.14 krooni. Rehkendage ise ja mõelge juurde ka.


Esimesed nalja-asjad on ka juhtunud. Kuuldavasti olla keegi Tallinnas üritanud maksta 1000-eurosega (aga kõige suurem kupüür on teatavasti 500 euri!). Valeraha on liikvel ja selle eest on kõvasti hoiatatud. Ka esimesed võrdlused Euroopaga on ajakirjanduses ilmunud. Sest nüüd on meil kõigil üks raha ja millegi taha ei saa varjuda. Päevaleht ütleb õigusega, et olukord on enam kui kurb. Näiteks ütleb statistiline rehkendus, et Eestis elab iga viies elanik alla vaesuspiiri. Tshehhis, millega me end sageli võrdleme, aga iga kümnes. Vaesuspiirist allpool elav inimene ei saa endale lubada isegi esmaseid toiduaineid. Nälga ei sure, aga elada ka ei saa. Iga viies inimene Eestis... Aga ikka me eputame, et kõik on hästi.

Veel on kütnud kirgi kellegi tarkuri arvutus, millega parkimistasud pealinnas on mõnel juhul kerkinud suisa 15 korda. Nimelt on olemas seaduseauk, mille järgi nüüd siis arvutatakse parkimisaega 15-minutilise täpsusega, see tähendab, et kui pargid 15,5 minutit, maksad 30 minuti eest. Eestis, kus infotehnoloogia on maailma esirinnas, on see lausa-suisa naljakas, sest mobiiliga parkimisel saab ju aega rehkendada kümnendiksekundites! Nüüd on asjad muutumas. Päevaleht on kaks päeva kirjutanud, kuidas aasta algusest tuleb m-parkimisel maksta 15-minutilise sammuga, kuigi varem arvestati tasu minutilise täpsusega. Linn palub volikogul nüüd veerandtunnine samm kaotada. Tänasel linnavalitsuse pressikonverentsil ütles abilinnapea Taavi Aas, et m-parkimise tasu võeti istungi päevakorda erakorraliselt ja otsustati, et linnavolikogule tehakse ettepanek muuta parkimistasu korda.

Igasuguseid toredaid üllatusi on euroga seoses veel. Aga nendest edaspidi. Nagu ka sellest, et teede ja tänavate ääred on muutunud suurteks pildialbumiteks. Valimised ju tulemas! Keskerakond esineb hüüdlausega „Aitab!“. Mitu päeva ei saanud aru, millest. Nüüd panid nad plakatitele lisalause: nii et aitab siis – madalatest pensionitest, hinnatõusust jne. Sotsiaaldemokraadid on ennast üles riputanud punastes sallides ja lipsudes. Sellestki edaspidi. Asi ju alles algamas ja kired alles leiged.

Aga mis kõige tähtsam. Kui tulevikus mingis TV show’s on noored tantsusaates võis lauluvõistlusel pildi peal, siis peagi näeb neid parteide valimistel nimekirjades esimestena.

Märkmed: