Ei tahakski täna rääkida (pisi)hädadest ja õnnetusest, mida ikka ju juhtub ja sellistest uudistest pole vaba ükski leht. Rahvaliit üritab suvele vaatamata „pildil“ olla ja küllap ta paariks päevaks ongi, sest juhiks pakutakse nüüd endist riigikogulast ja kultuuritegelast Juhan Aaret. Kui see nii oleks, polekski paha variant. Aga sellest ma ju ei tahtnud rääkida.

Üks iseäraline tung
Üks iseäraline tung paneb meie rahva aeg-ajalt kogunema ühisteks laulmisteks. Või siis tantsimisteks. Tihti endassetõmbunud ja omaette hoidev eestlane avaldab nendel pidudel haruldaselt suurt ühismeelt. Sajad ja tuhanded inimesed tulevad kokku, et lihtsalt laulda ja hõisata.
Möödunud nädalavahetusel oli selliseid ühiskogunemisi isegi kaks. Üks pidu oli vägev ja maskuliinne meeste tantsupidu Rakveres, teine vaimulik laulupidu Tartus.

Tuulisele ilmale vaatamata oli Tartusse peolisi kogunenud rohkesti. Kui vaimuliku laulupeo rongkäigu saba oli veel Toomemäel, kus oli läidetud peotuletõrvik, ulatus pea juba Jaani kirikuni. 3300 lauljat ja lisaks neile puhkpillimängijad suundusid lauluväljakule. Lauluväljakule suunduvate kodumaiste kirikukooride kõrval oli ka soomlasi ja sakslasi. Ja kuigi lauluväljakul puhus vist veelgi valjem tuul, süttis peotuli Tartu praosti Joel Luhametsa käes tõrvikust suure leegiga. Ühendkoori esituses kõlas peo nimilaul, Kadri Hundi seatud ja dirigeeritud rahvakoraal «Mu mano tulge, latse».

Oma tervituskõnes ütles meie president Toomas Hendrik Ilves muuhulgas: „Oleme Euroopas tuntud kui üks sekulaarsemaid ühiskondi. See on fakt. Samas võivad erilised puhud, nagu tänanegi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku korraldatud kirikupäev, tuua kokku suured rahvahulgad. Selles on erakordsust. Kuidas on need erakordsed juhtumised võimalikud? Võib-olla on siin peidus sügavamad ühisjooned laulu ja palve vahel, mida me esmapilgul ei näe. Ilmselt õigusega on luterliku taustaga eestlase kohta öeldud, et ta tunneb paremini laulusalme kui piiblisalme. Kuid samas tähistab eesti sõna «lauluraamat» eeskätt just kirikulaulude kogumikku. Aga võib-olla on ka nii, et laul ongi eestlase palve ja pühendumus, meie eneseväljendus rohkem kui muudes kultuurides. Olgu kuidas on, selge on see, et tänane vaimulik laulupidu läheb korda paljudele – lauljatele, koorijuhtidele, heliloojatele; aga ka kuulajatele. Ja Tartu on selleks peoks just sobiv paik. Siin on meie laulupidude traditsiooni sünnikoht. Teisalt: Tartu on linn, mille siluetti ilmestab õige mitu kirikutorni, ja siin pole põlatud tööd, et taastada hävitatud pühakodasid. Nii võivad üksteise järel tornitipud üle linna kerkida. Jaani kiriku taaspühitsemisest möödub neil päevil viis aastat. Linna siluett ootab pikisilmi Maarja kirikutorni ülesehitamist, mis loodetavasti lähiajal ka juhtub. Siin on hea ja kindel laulda täna uusi laule ning ka sedasama püha laulu, mis kõlas siin juba esimesel üldlaulupeol 141 aastat tagasi, ja paluda isamaa eest: «Su üle Jumal valvaku».“

Nii nagu laulupidu ikka, oli see suures osas lauljate pidu, kes nautisid ühist laulmist ja kokkusaamist. Paljud koorilauljad ütlesid, et lisaks ühislaulmise rõõmule oli laulupeol ka kahtlemata tähtis koht ristiusu sõnumi nähtavaks tegemisel. See ei olnud mingisugune kinnine „oma klubi“ sõprade pidu. Eelarvamusliku suhtumisega eestlane ja tartlane nägid-kuulsid rõõmsaid ja armastavaid inimesi ning imeilusat laulu.

Meeste mängud murul

Rakvere pidu oli teist masti, aga igatpidi ka vahva. Teist korda toimuv suurpidu kandis pealkirja „Elementaalne“. Sümboolsete vastavuste süsteem oli kord määratud nelja algelemendiga: ÕHK, VESI, TULI ja MAA. Õhku ja tuld mõisteti aktiivsete ja mehelike, vett ja maad passiivsete ja naiselike elementidena. Tähemärgidki jagunevad elementide kaupa. Elementaarne oli ka sellest tulenevalt meeste tantsupeo nimi, mis ühendab endas ülemise ja alumise, maa ja taeva, mehe ja naise allikaenergiad, sest kõik on siin ilmas koosluses. Miks mehed? Miks tants? Traditsiooniliselt tantsisid Eesti mehed enamasti tüdrukute pilkamiseks ja nende tagasihoidlikkuse naeruvääristamiseks. Mõnes Eesti paikkonnas on üldist tantsuvara kandnud poisid, kuna tüdrukutele on peetud tantsimist sobimatuks. Vanarahvas ütles, et kui meesterahvas hakkab tantsima, siis naisterahvas läheb nurka. Esimene Eesti Meeste Tantsupidu sai üle kogu Eesti suure tähelepanu ja menu osaliseks. Peo kavas olid folkloorsed meestetantsud, tuntud autoritantsud ja spetsiaalselt meestepeole loodud tantsud. Pole siis ime, et esimene pidu nõudis järge.

Pühapäevane tantsimine toimus naiste jaoks ja naiste silme all ning kuigi ilm oli kõlekülm (publik istus lausa talvejopedes!), arvasid mehepojad, et pidu sai vahva ja läks igati korda. Kuuldavasti naistele meeldis ka väga.

Leidke tee suveetendustele

Eestimaine suvi on ülirikas kõikvõimalikest muusika- ja teatrisündmustest. Päris kindlasti ei jõua ega jaksa neist paljudel käia. Aga igaühel on oma huvi ja valida saab klassika- või rokk-kontserdi vahel, tõsise või naljaka teatritüki vahel. Üks koht, kuhu kindlasti soovitan kultuurihuvilisel põigata, on Viinistu. 12. juunil seal esietendatud inglise näitemängu aines on suures osas dokumentaalne, loo aluseks on võetud kaevuritest Ashingtoni kunstnikegrupp, kes tõepoolest Suurbritannia kunstimaailmas möödunud sajandi kolmekümnendatel ja neljakümnendatel aastatel laineid lõi. Seega on ka tegelased päriselust pärit. Draamateatri näitlejad mängivadki oma tegelasi viisil, et ei jää mingit kahtlust – laval on rahvas, muhe ja oma krutskites naljakas. Ja oma taotlustes tõsiselt-võetav, isegi väljapaistev. Sest anne ja parimad püüdlused on ikka tähelepanuväärsed ja eeskujuks toomist väärt. Lee Halli näitemäng „Kaevuritest kunstnikud“ on võrreldav Shaw „Pygmalioniga”, selle vahega, et lihtrahva seast pärit Tuhkatriinusid on siin tervelt viis tükki. Ja need Tuhkatriinud on karakteritena kõik rahvalikult eredad. Väga hea näitemäng.

Tallinnas avaneb publikule uus etendustekoht: sajandivanune allveelaevatöökoda.
„Eesti meeste laulud” elustavad Noblessneri valukoja etenduspaigana. Uhketeks visuaalseteks lahendusteks on ruumi laialt ja publikut saab hoonesse panna eri asetuses. „Eesti meeste lauludele” jaoks ehitatakse vaatesaal ligi 900 vaatajale. Ja kui muidu on teatrid publikupuuduse üle kurtnud ning on üsna ettevaatlikud, siis suveetendustele on pileteid üsna raske saada.
Kui keegi üleookeani eestlastest plaanib sel suvel isamaal aega veeta, siis kindlasti peaks paar sõõmu kultuurisuve õhku sisse hingama!

Märkmed: