Eesti Elu
Tiina kirjutab Eestist: Jalgratturitest pantvangid õnnelikult kodus
Eestlased Eestis 22 Jul 2011 Tiina NõlvakEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Otse loomulikult oleme me siin kodu-Eestis kogu nädalavahetuse ja ka selle nädala alguse elanud rõõmus, et meie ratturid on elusalt ja tervelt tagasi. Meedias on muidugi ka muid uudiseid (nagu näiteks Leedu-Austria kriis), kuid emotsionaalselt on jalgratturite kojujõudmine kindlasti tähtsaim.

Kui eelmisel korral oli juttu sellest, et ametnikud nagu ei teeks oma tööd nii, et me sellega rahule jääksime, siis just ratturite tagasitoomine tõestas vastupidist. Eesti Välisministeerium, kapo ja selle ametnikud ning veel rida Eesti ametkondi töötasid koos hiilgavalt. Üks röövitutest ütles teleküsitluses välja, et välisminister Urmas Paet oli nende kamba kaheksas liige. Nii suurt toetust tundsid nad.

Eile õhtul oli TV kanalil Kanal2 ühe röövituga, Madis Paluojaga pikem intervjuu. Mees kirjeldas enda ja kaaslaste üleelamisi vangistuses ja oli ise üllatavalt rahulik. „Õudusunenägusid ma ei näe,“ ütles ta. Loomulikult oli kitsastes oludes ja ikkagi vangis olles ka väga kriitilisi hetki. Üks oli Paluoja öeldu põhjal hommik, kus röövijate arvates oli meeste seas neli juuti. Oli üsna raske tõestada, et nad on ikkagi eestlased ja mitte juudid.Eks neid kurbi või õudseid momente oli teisigi. Kui algul öeldi meedias, et ratturite kallal vägivalda ei tarvitatud, siis nüüd tuli välja, et korra ikka anti peksa.
Röövijad olla siiski hoidnud tahtmatult meeste lootust üleval, sest vabastamist lubati üsna pea. Ja vabastamine ühel ööl toimuski. Mehed viidi inimtühja kohta ja anti telefon numbriga ning lubati päikesetõusu ajal helistada. Number kuulus ühele kapo töötajale. Ühtäkki oldigi vabad.

„Me seisime seal, igaühel oli oma tunne,” meenutas Paluoja, et tegemist oli ühe etapi lõpuga ning nad polnud veel turvaliselt koju saanud. “Ma ei jõua ära imetleda kapo töötajate võimekust, müts maha nende ees,” tänas ta Eesti-poolseid vabastamisega tegelejaid. „Ma tean, et Eesti riik tegi kõik selleks, et meid sealt kätte saada. Minu tasu Eesti riigile on see, et ta sai tagasi veel parema kodaniku kui see, kes siit läks neli kuud tagasi ära.” Sama päeva õhtul saadeti neile järele Estonian Airi erilend ning 15. juuli varahommikuks olid nad tagasi Eestis.

Seitsme Eesti ratturi röövijatega kontakti loonud info saamisest kulus vabastamiseni umbes kuu. Pöördelise tähendusega informatsiooni vahendasid Saksamaa vastavad teenistused. Meie meedias ongi palju tänusõnu öeldud nii sakslastele kui prantslastele. Prantsuse ajakirja Le Point riigikaitseteemade ajakirjanik Jean Guisnel kirjutas, et Liibanonis röövitud eestlaste vabastamine on Prantsuse välisluureteenistuse DGSE järjekordne töövõit. Lausa vapustav, kuidas ka erinevad riigid nii üksmeelselt tegutsesid.



Kuidas täpselt nägi välja seitsme pantvangi operatsiooniks ristitud vabastamine, avalikkusele detailselt ei ole selgitatud. Kuid näiteks ka välisminister Urmas Paeti sõnadest võis välja lugeda, et tegemist polnud kaugeltki mitte ootamatult pantvangide asukoha kohta saadud info toel tehtud pealelennuga, vaid varem kokku lepitud tingimustel vabastatud pantvangide n-ö vastuvõtmisega. Juba on spekuleeritud ka teemal, kui palju siis ikka röövlitele maksti ja kes maksis. Eks aeg annab arutust. Mis puutub lunaraha maksmise tõenäosusse, siis juhtumid, kus lunaraha ei maksta, moodustavad kõigist õnneliku lõpuga pantvangivõtmistest mitte rohkem kui 20-25%.
Igatahes on meie mehed nüüd kodus. Elus ja õnnelikud. Üks röövitutest arvas, et näiteks taanlasi poleks ilmselt ellu jäetud.

Kriminaaluurimine kestab edasi. Liibanon on jätkuvalt huvitatud eestlaste pantvangikriisi uurimisest, seda ka isiklikel põhjustel, sest juhtumi käigus sai surma üks Liibanoni julgeolekuohvitser, rääkis välisminister Urmas Paet 20. juulil ERRi raadiouudistele.

Pääsenud räägivad, et röövihetk ise jääb meelde kui moment filmist. Jaan Jagomägi meenutas: „ August Tillo jalgade ette tulistati üks kuul, sest Tillo ei tahtnud kohe maha viskuda, vaid üritas röövijatega rääkida. „[Küsisin] kas nad on kindlad, et nad meid tahavad röövida? See tundus nii uskumatu. Filmis oled seda näinud, ent elu lõpuni ma näen seda momenti kui filmi.“
Nii mõnigi asi on veel segane ja kindlasti ka avalikkusele teadmata. Üks on aga kindel – maailm pole siiski nii turvaline, nagu meile siit ilusalt ja rahulikult maalt paistab. Päris kindlasti tuleks endale selgeks teha enne igasugusele reisile minekut kõik võimalikud ohutegurid.
Ratturite seitsmik on lubanud oma üle-ja läbielamistest kirjutada ise ka pikemalt. Äkki kogunisti raamatu.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus