Texase eestlaste peoks kogunesid üle nelja tosina eestlase oma abikaasade ja sõpradega. Texase ilmad on liiga soojad jaanipäeva ajal, et looduses meie paganaaegset pööripäeva tähistada. Sügisel teeksime seda hilinemisega, aga kuna Houstonis on lahtise tule tegemine keelatud, siis piirab see võimalusi meie kommete kohaselt jaanipäeva pidada. Jäägu siis see kokkusaamine nimeta. Ehk sobiks nimeks vaid Texase eestlaste piknik, mis on saanud üleaastaseks sündmuseks.
Peoks kutsus Houstoni Eesti Seltsi esinaine Helen (Jürlau) Arnold oma abikaasa Van’iga rahva oma avarasse kodusse Houstoni eeslinna. Külalisi ei tulnud mitte ainult Houstoni ümbrusest, vaid ka Dallasest (380 km põhja pool), Austinist (270 km loodes), (San Antoniost 320 km läänes) ja Corpus Christist (320 km lõunas). Võrdluseks meenuta, et Tartust Tallinna on vaid 180 km. Igast ilmakaarest uustulnukatest eestlaste leidmine oli omaette saavutus, sest Texas on ju 15 korda suurem võrreldes Eesti pindalaga. Kohal oli ka Lõuna-USA Eesti aukonsul Richard Drake abikaasa Janetiga. Koguneti, et nautida nii Texase kui ka Eesti stiilis toite: “brisket“ ja rosoljet, ja jooke: “Vana Tallinn” ja Margaritad. Olime ju Texases!
Jutuajamine oli kakskeelne. Kuigi oskame kõik inglise keelt, oli kokkusaamine paljudele ainulaadne võimalus jälle emakeeles vestelda. Üllatas, kui palju noorema generatsiooni eestlasi oli kohal. Kuidas leidis me noor seltsiesinaine neid kõiki? Midagi uut on juhtumas – Facebook! Selles on võimalik leida “EestlasedTexases”. Noortele on raske selgitada, miks nad meie ajalehe paberväljaannet peaks tellima, et eestlastega ühendust pidada. Kõik on ju internetist kättesaadav. Interneti kaudu leitakse ka üksteist.
Mõni aeg tagasi oli kartus, et hallipäistega kaovad Eesti jäljed Houstonis nii, nagu see mitmes kohas ongi juba juhtunud. Kuid siit võib õppida, et nooremal generatsioonil ei ole enam sidet ajaga, mil vanem generatsioon põgenes või kui oli vaja Ameerikas olla valmis plakateid kandma Eesti nimel. Noortel, kes abielu või töövõimaluste tõttu on siia tulnud, on mitte-eestlastest abikaasad ja siin sündinud lapsed. Aga nad hindavad võimalust teiste kohalike eestlastega suhelda, Eesti toite maitsta ja eesti keeles juttu ajada. Nende soovid ja vajadused on muutunud, niisiis Eesti Selts peab rohkemat pakkuma kui vahvaid kõnesid. Meie piknikul asendas seda energiline kaerajaan.
