„Terve vaim, terve rahvas“ - kokkuvõte Kotkajärvelt 2014
Eestlased Kanadas 18 Aug 2014 Sirje KiinEWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2014/08/42879_001.jpg
Selle vaimutervisliku pealkirja all tuli tänavu augustis 47. korda kokku Kotkajärve Metsaülikool Kanadas, Muskokas, kaunil metsa- ja kaljumaastikul, mis meenutab Eesti metsi ja Soome kaljurandasid. Enam kui sada eestlast üle ilma, peamiselt Kanadast, USAst ja Eestist, aga ka Prantsusmaalt ja Uus-Meremaalt arutasid nädal aega Eesti elu küsimusi, kuulasid mitmekesiseid loenguid, osalesid huviringides, laulsid, õppisid rahvatantse, kanuutasid, ujusid ja saunatasid. Osalesin Kotkajärvel neljandat aastat järjest ja võin kinnitada, et Kotkajärve kuulus vaim oli ikka kohal, ehkki ilm oli sel korral erakordselt külm ja vihmane.

Milles seisneb Kotkajärve fenomen, mis on toonud üleilmselt eestlasi kokku juba ligi pool sajandit? Eks ikka armastus Eesti vastu, soov suhelda emakeeles ja saada teada, mis on uut eesti kultuuris ja poliitikas. Aga ka mure ning südamevalu Eesti julgeoleku ja eestlaste sotsiaalse toimetuleku pärast, soov aidata kaasa ja teha midagi ära selleks, et Eesti rahvas oleks tervem ja Eesti riik tugevam.

Põhirõhk oli tänavu USA ja Kanada eestlastest psühholoogide ja psühhiaatrite sõnal: Lõuna-Connecticuti Osariigi Ülikooli psühhiaatriaprofessor Jaak Rakfeldt, New Haveni Clifford Beersi Kliiniku psühholoog Ragne Pajo ja Oakville-Trafalgar Memoriali haigla kognitiivse käitumise terapeut Leena Tiismann kõnelesid traumajärgsest stressihäirest, käitumisteraapiatest ja tervise edendamise strateegiatest, pidades silmas eesti rahva kollektiivseid ajaloolisi traumasid ja neid viise, kuidas saaksime neist üle ja tervemalt edasi elada. Et tänavu möödub 70 aastat suurest paadipõgenemise lainest, mis puudutas ühel või teisel viisil dramaatiliselt kogu meie rahvast, nii neid, kes põgenesid, kui neid, kes jäid, kõik me kannatasime, sest eesti rahvas kisti sellega vägivaldselt lõhki ja lahku - kõigil on oma perekondlikud lood ja traumad, mida mäletatakse ja kantakse edasi järgmistele põlvkondadele. Näiteks üks lektoritest jutustas, et näeb lapsepõlvest saadik põgenemisest õudusunenägusid, kuigi mitte tema ei põgenenud, vaid seda tegi tema vanaema, aga vanaema oli valinud välja just oma lapselapse, kellele oma dramaatilisest kogemusest jutustada. Teraapias on oluline nii rääkimine kui kuulamise oskus, seepärast mõjus ka Kotkajärvel räägitu osalejaile teraapiliselt. Me peame oma rahva iga liikme lood kirja panema või südamelt ära rääkima, see on parim viis traumastressist vabaneda. Kuna agressori vabandamist ei jõua me ilmselt kunagi ära oodata, peame ise oma traumadega hakkama saama, aga vaikimine on siin vale, nii ütleb isegi ju laulusalm.
Mulle läks südamesse Leena Tiismani jutustatud lugu sellest, kuidas ühes teraapiagrupis raviti Afganistani sõjaveteranidest noormehi traumajärgsest depressioonist, aga grupis oli ka üks 80-aastane eesti mees, kes nuttis kogu aeg teisi kuulates, ilma et oleks ise midagi rääkinud. Ta oli kandnud oma sõja- ja põgenemisjärgset stressi kogu elu, 60 aastat, ilma et keegi oleks teda osanud või tahtnud ravida või sellele seisundile isegi nime anda. Arutlesime palju selle üle, kuidas eestlased on harjunud tõrjuma oma valusaid mälestusi, vaikima ja valu alla neelama, aga mida see kõik on teinud aastakümnete jooksul meie psüühikale? Miks on meil nii palju enesetappe? Miks surevad eesti mehed nii vara, kümme aastat varem kui teised euroopa rahvaste mehed? Oma osa on siin kindlasti mitme põlvkonna jooksul ravimata – väljarääkimata jäänud ajaloolistel traumadel, mis ei ole leidnud meie meeles ja vaimus lahendust. Ometi on tänapäeval olemas suurepärased kognitiivsed ja dialektilised käitumisteraapiad, nagu selgus professor Jaak Rakfeldti suurepärasest loengust; Jaak on ise pikki aastaid inimesi ravinud uurimistöö kõrval ning ta õpetas ka kotkajärvelastele mõned kasulikud hingamis- ja meditatsioonivõtted, kuidas enda stressitaset alandada, paremini keskenduda ja kahjulikest sõltuvusharjumustest vabaneda.

Kirjanik Elin Toona, kellel ilmus hiljuti autobiograafiline ingliskeelne teos „Into Exile“, jutustas oma pere Inglismaale põgenemise loo taustal, kes me, eestlased, oleme, kust me tulime ja kuhu me läheme: tema sõnumiks oli tõdemus, et ka kõige raskemast olukorrast on võimalik välja tulla, kui vaim ja tahe on tugev. Elin sattus Inglismaa sõjajärgse jäiga klassiühiskonna julmade rataste vahele, aga suutis ometi endale välja võidelda teatrikooli hariduse ja hakkas kirjutama eesti keeles raamatuid, ehkki pole päevagi eestikeelses koolis saanud õppida. Tema autobiograafilised raamatud vanaisast, luuletaja Ernst Ennost ja eriti vanaemast Ella Ennost on haruldaselt hästi kirjutatud ja kaasahaaravad.

Muusik, ajakirjanik ja kirjanik Mihkel Raud oli Kotkajärvel esmakordselt, ta tunnistas, et seal viibimine avardas tunduvalt tema arusaama eestlusest. Tema loeng ei olnud tavapärane akadeemiline esinemine, vaid pigem omaelulooline pihtimus, kuidas temast sai juba 16-aastaselt rokkansambli Singer Vinger liige ja kuidas see tõi kaasa alkoholisõltuvuse, millest ta on nüüd suutnud olla 20 aastat vaba. Õpetlik ellujäämislugu haaras kaasa eriti nooremat kuulajaskonda. Ta valgustas ka oma skandaalse menuteose „Musta pori näkku“ sünni tagamaid, teose kirjutamine oli tema jaoks samuti omalaadne teraapia, vabanemine minevikupaineist. Kuna Mihkel liitus hiljuti Sotsiaaldemokraatliku erakonnaga ning kandideerib järgmistel parlamendivalimistel, siis oli tema keele- ja aruteluringides palju juttu Eesti tänasest poliitikast ja tulevikust.

Minu tänavuste loengu- ja huviringide teemaks oli „Armatus ja seks eesti luules“, alustades regilauludest, Kristjan Jaak Petersonist, Lydia Koidulast, Anna Haavast, Henrik Visnapuust, Marie Underist jt ning lõpetades elavate suurte armastusluuletajate Doris Kareva, Indrek Hirve ning Kristiina Ehinaga. Püüdsin tõestada, et eesti rahvas on üks armastajarahvas, sest meie kirjanduses, eriti luules on nii palju armastust ja nii palju loomulikke, erinevaid viise armastada. Iseküsimus on, kas suudame armastada-hoida ka elus, nagu armastusluuletaja Jyrgen Rooste hiljuti kurvalt tunnistas, et seda viimast tema ei oska.

Indiana ülikooli ajalooprofessor Toivo Raun valgustas Eesti esmakordse iseseisvumise tagapõhja ning lisas hiljutiste uuringute tulemusena sinna uusi perspektiive. Tema põhitees oli, et ilma tähtsate siseteguriteta ei oleks meie riigi teke 1918 olnud võimalik. Need tegurid olid: sotsiaalmajanduslik moderniseerimine, hariduse massiline levik, rahvusliku ja poliitilise teadvuse küpsemine, 1905.a. revolutsiooni mõju ja eriti Esimese maailmasõja kogemus.

Eesti kaitseväe reservohvitser, meteoroloog Markus Alliksaar võttis oma loenguga kuulajad kõige tõsisemaks, kui ta analüüsis kriitiliselt praeguseid ohte Eesti Vabariigile ja pakkus omalt poolt välja terve rea lahendusi. Ta rõhutas, et kõneles Kotkajärvel eraisikuna, mitte kaitseväe esindajana, aga kõik tema ettepanekud tundusid meile küll rakendamist väärivatena: tavasõja asemel tõhusam sissisõjaks valmistumine, ajateenistusse kutsumine kaheks aastaks; reservväelaste regulaarsem õppustele kutsumine; mobilisatsiooni treenimine, mitte ainult kordusõppused; sisekaitse rügemendi loomine; kaitsekulutuste ajutine suurendamine kuni nelja protsendini riigieelarvest ja Ida-Euroopa kiirreageerimisjõu loomine NATO raames, et tõhustada meie reaalset kaitsevõimet iga kell ja igal aastaajal, mitte ainult kord aastas, Kevadtormi nimelise õppuse ajal.

Mõned Kotkajärvel peetud ettekanded ei puudutanud küll näiliselt üldse rahva vaimse tervise teemat, kuid olid kaudselt siiski sellega seotud: Michigani Riigiülikooli professor Indrek Vichman uurib NASA projektis, kuidas toimub kosmoses materjalide põlemine kui gravitatsioon puudub. Kui tahame turvaliselt kosmoselaevas elada ja lennata, peame neid nähtusi tundma ja õppima toime tulema tulekahjuga kosmoselaevas. Põlemisest rääkis ka Yorki ülikooli geograafiaprofessor Tarmo Remmel, kes uurib Ontarios nn loomulikke metsapõlenguid: miks jääb osa metsa tulekahju puhul põlemata ja kuidas saame metsade nn mustrianalüüsi kaudu modelleerida metsaraie tehnoloogiat. Eestlased on metsarahvas ja metsateadmised on meile olnud eluliselt tähtsad aastatuhandeid.

Noorim ja NB! samuti tubli eestikeelne lektor oli juba neljanda põlve Kanada eestlane, bioloog Kaia Tombak, kes uurib haikalade migratsiooni ning töötab selle liigi kaitse ja säilitamise nimel. Ökoturism, ökoloogiline mõtlemine, loodushoid – need põhimõtted on lähedased eesti vaimsusele.

Muusikalist vaimu tõid tänavu Kotkajärvele kontsert- ja džässpianist, muusikapedagoog Armas Maiste, kes ühendas ettekandes oma kaks kirge: muusika ja lennunduse. Talle sekundeeris laulja ja luuletaja Ingel Undusk, kes mitte ainult ei esinenud oma väelauludega, vaid pani ka kuulajad laulma ning luuletama. Lõpuõhtul laulsime koos Hamiltonis töötava tarkvarainseneri Olavi Kelle eeslaulmisel eesti regilaule ja kui juba Mihkel Raud kohal oli, ei puudunud repertuaarist ka rokkansambel Singer Vinger tuntuimad menulaulud.

Ja kui nüüd ameeriklaste kombel küsida, mida me kõigest sellest õppisime, vastaksin: tegime vastastikku globaalse eestluse intensiivset kollektiivteraapiat, et Eesti oleks tervem ja vastupanuvõime tugevam, elame kodu- või välismaal, tulgu tulevikus mis tuleb, eesti vaim olgu valmis ja saagu täiesti terveks. Tänu tegijaile!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus