Ringi teise poole Mehhiko peatused on nüüdseks läbi. Külastasime nelja paika. Puerto Chiapas oli üsna mahajäänud küla, kus tegeleti kalapüügi, mangokasvatuse ja kanaküpsetamisega. Rannad olid suht normaalsed. Järgmine, Huatulco oli tõeline kuurort, samamoodi ka Zihuatanejo, kuhu me jõudsime kruiisi 27. päeval, 29. veebruaril. Saabudes oli näha vaid mägist maastikku, aga kaldal leidsime ka rahulikuma iseloomuga rattasõidukohti. Kunagisest külakesest oli kiiresti saanud poolemiljoniline linn, seetõttu ei mahtunud kõik enam orgu elama ja ka enamus mäekülgi oli täis ehitatud. Käisime neid piirkondi pildistamas, aga päris slummi siiski ei riskinud minna. Samas tunnetasime siiski, et Mehhiko on oluliselt turvalisem kui hiljuti käidud Lõuna-Ameerika riigid.
Paari tunni vältel nautisime rannamõnusid. Rand oli kena, kuid siiski pakuti veel kenamaid kohti lahe varjatumates kohtades. Samas küsiti 5-minutilise paadisõidu eest 12 dollarit näo pealt.Üleüldse on Mehhiko kuurortpiirkondades hinnad kõrged, odavast ostumaast ei tasu rääkida. Muidugi polnud shopping ka meie eesmärgiks, seega on kõik OK.
Kätte jõudis niimoodi 28. kruiisipäev, märtsikuu esimene päev . Sel päeval oli esimese ringi viimane peatus, mis oli suures sadama- ja tööstuslinnas nimega Manzanillo. Linn ise jälle tavapäraselt üsna põnev, aga meid huvitasid veidi kaugemad kandid. Huvitav oli see, et tohutu suur sadam asub siselahes, mida merega ühendab vaid kitsas sissepääs. Nii ei ole kaduma läinud ka kaunid ulatuslikud rannaalad, mis osalt paiknevad just sadama ja ookeani vahel. Randade viirg ulatus kümnete kilomeetrite taha, palju oli erineva tasemega hotelle, aga rannad paraku inimtühjad. Ju on majanduslangus hotellid üsna tühjaks jätnud. Meie kasutasime ikkagi veemõnusid täiega. On ju järgmise ranna võimalus alles Hawaiis nädala pärast. San Diegos on merevesi ilmselt veel külm.
Peale viimast peatust Mehhikos oleme teist päeva laevaga San Diego poole teel. Enamasti on olnud väga tugev tuul ja ka meis suur laev õõtsub ookeanil tugevasti. Lained segavad mereelu jälgimist. Oleme näinud paari päeva jooksul vaid mõnda delfiini ja eemalt ka vaalasid. Nii jäi üks eelpool kirjeldatud päev Mehhiko rannikul meie esimese kruiisiringi vaatluste tipuks, kui terve päeva vältel aeg-ajalt delfiiniparved meid saatsid. Loodame midagi sama ilusat kogeda polüneesias.
Nüüd natuke statistikat ja spordijuttu . Kruiisi esimese ringiga läbisime ookeanil ligi 15000 km. Laev võib päevas läbida kuni 750 km ja meresõidupäevadel ta seda enamasti ka tegi. Laiuskraad San Diegos oli 32 kraadi ja 43 min N, kaugeimas punktis lõunas Lima linnas 12 kraadi ja 03 min S.
Meie läbisime lisaks laevakilomeetritele veel 675 km jalgratastel, lisaks 250 km trenažööril ja 9 korvpallitrenni. Kokkuvõttes seega hullem kui mõni treeninglaager, aga sellise toitlustamise juures tuleks veelgi enam kaloreid kulutada. Varsti algab ju ka Eestis rannahooaeg ja praegused kehavormid tekitaksid piinlikkust, Ameerika mallide kohaselt oleme siiski veel päris nirud tüübid. Viivile (muuseas tal on täna sünnipäev!) öeldi treeningsaalis, et tal pole vajadust treenida, näeb niigi välja nagu mannekeen.
Üldist suunitlust silmas pidades ei ole laeval korraldatud endiselt ühtegi spordiüritust (olevat lausa keelatud korraldada, sest kui kellegagi midagi juhtuma peaks, on ju Ameerika tavade kohaselt kohe kohtuasjad kukil). Nii olidki kõige sportlikumad üritused mõned mängud nagu meil tavaliselt pulmades korraldatakse. Aga meie tegutsesime oma programmi kohaselt ja olema rahul sellega!
Muuseas, Viivi sünnipäevapidu kujunes kolossaalseks: kruiisi esimese osa viimasel õhtul andis laeva kapten kõik alkohoolsed joogid priiks (rahvas jõi tasuta nagu jaksas), restoranis laulsid kelnerid väga südamliku lahkumislaulu (Indoneesia päritolu laul, kust ka enamus teenindajaid). Viivil oli pisar silmis. Tänasime ka kaptenit ilusa sünnipäevapeo korraldamise eest.
Kaunist algavat kevadet!
Rein ja Viivi Vaikselt ookeanilt
Eelmine jutt oli saadetud San Diegost. Üle korrates võib lisada, et linn on endiselt sümpaatne, eriti park mäe otsas ja merelt paistev kõrghoonete rida. Oleme San Diegos alati jälginud ka lennukite maandumist , mis keset linna paikneva lennujaama tõttu toimub otse majade vahelt läbi lennates ja peaaegu katuseid riivates. Põnev!
San Diegos oli ilm super. Hommikul korralikud inimesed magasid ja tänavatel oli näha vaid kalkareid. Mõnes kohas oli sutsu kõhe nende lähedalt läbi sõita. Keskpäevaks läks elu käima ja siis oli ka palju korralikke inimesi ringi liikumas. Lisaks linna vaatamisele otsisime ka mõnda suuremat kaubanduskeskust, aga neid kesklinna läheduses pole ja nii jäid mõnedki ostud tegemata.
Õhtune väljasõit San Diegost oli kaunim kui eelmine, sest see toimus just videviku saabudes. Nii oli kena jälgida viimaste päikesekiirte mängu kõrghoonete akendel, mägede reljeefi, autotulede askeldamist eemal kiirteedel, pimedusse mattuvat linna siluetti. Õhtu oli kaunis!
Kruiisi päevad nr. 32-35, 5. – 8. märts.
Nende 3 päeva jooksul tundus esimest korda aeg venivat. Sport, ristsõnad, sudokud,saun, söömine ja kontserdid – tavaline päevakava, aga midagi oli justkui puudu. See miski oli taas olemas 8. märtsil, kui saime taas päikese käes mõnuleda ja päikeseloojangu ajal ookeani imetleda.
Nii me oleme sõitnud 4 päevaga üle 3000 km ja maa on meeletult kaugel. Vahepeal tuli küll infot et lähima maani on 5,5 km, aga see asus paraku ookeanisügavuses. Tunnetame omal moel, millise meeletu veemassiga on tegemist. Isegi tuulevaikse ilmaga on see suur vesi pidevas liikumises, seda pikemalt vaatama jäädes tundub, nagu oleks tegemist suure elava organismiga.
Muidugi on San Diegost alates laeva reisijaist ca 80% uues reisikaaslased. On tekkinud mõned huvitavad kontaktid, aga samas võib ka lihtsalt tõdeda, et see issanda loomaed on ikka kirju küll! Võimalik, et kruiisid tõmbavad selliseid inimesi endaligi. Olema saanud näiteks mitmeid kasulikke kogemusi saunas käimise osas (oma arust olles küll juba ennegi kogenud saunalised). Naistesaunas oli üks tädike ennest kogu riietuses lavale sättinud ja siis vajutas hädaabinupule. Kui abilised kohale tormasid, tahtis ta neilt vaid küsida, kaua ta peab laval olema. Kui Viivi hakkas leili viskama, sai ta sealt küll üsna varsti minema. Meestesaunas oli üks Arizona härrasmees ennast leiliruumi pidžaamas sisse seadnud, eelnevalt oma ülejäänud riided ja jalanõud lava erinevatele astmetele laiali laotanud. Huvitav oli see, et leiliruumis luges ta raamatut ja kuna raamat üsna paks oli, siis ei hakanud ma ootama, millal ta lõpetab ja asusin leili võtma. Püüame neist kogemustest kasulikke järeldusi teha.
36. kruiisipäev, 9.märts, Hawaii Suur Saar
Hommikul ärgates oli väljavaade troostitu – madalad pilved, vihm, tuul. Nii jäi päikesetõus sel päeval ära ja lubatud vaalade jälgiminegi oli arvatust kahvatum. Midagi veidi siiski toimus – umbes tund aega enne saabumist Hawaii Suurele Saarele hakkasid eemalt paistma vulkaanid, sekka ilmus mõni päikesekiir ja vees liikus vaalasid. Päikest jätkus hiljem õnneks terveks päevaks.
Meie peatuskoht oli Hilo linn, mis 60.-ndail suurelt jaolt tsunami tõttu hävis. Ega see linn ka praegu erilist muljet ei jäta, palju tühja maad, suured parklad, majad kehvas seisukorras. Hoopis teine oli pilt linnalähedastes elurajoonides. Majad hoopis teised, lilli palju, taimestik üldse haruldaselt lopsakas.
Sõitsime ratastega piki rannikuteed põhja poole linnast välja. Peagi näitas viit ookeanikaldal kulgevale maalilisele marsruudile ja sellest sai päeva parim osa. Tee oli kitsas ja käänuline, vaated kord kaunitele lahtedele, kord võimsa taimestikuga orgudele. Enamuse ajast sõitsime tõelises vihmametsas, kuigi taevas säras päike. Olime tasapisi tõusnud ligi 200 m kõrgusele, tagasitee linna kulges 15 km vältel justkui mootorrattaga.
Kell pool seitse silmi avades paistis läbi kajutiakna võrratult värviline taevas päikesetõusu ootel. Hüppasin välja, sain ilusaid jäädvustusi. Maui saar oli juba kiviviske kaugusel. Juba rannikult algab mäenõlv ja kasvab saare keskel olevateks kõrgeteks vulkaanideks (üle 3000m), mägede tipud on paraku pidevalt pilvedes.
Tänane hommik pakkus häid vaatepilte „vaalaküttidele“. Ma usun, et saime selle reisi parimad salvestused nii video kui ka fotode näol. Olime vahipostil ligi 2 tundi ja see mäng aina jätkus, kuigi juba kaugemal ookeanis.
Just hiljuti toodi meid paadiga kaldale (laev on eemal ankrus). Esimene pilt Lahaina linnast oli hea, kuigi varsti võib liigne turistidele orienteeritus (sh. Hinnad) ära tüüdata. Saadan kirjad teele ja asume siis väikesele ringreisile rannikul.
Järgmise jutu püüame saata 12/13 märtsil, kui on viimane peatus Hawaiil. Siis peaksid ka Hawaii pildid internetti jõudma, praegu pole selleks kahjuks aega.
Parimate tervitustega
Rein ja Viivi Vaikselt ookeanilt
[b]