Tehkem olulisele ruumi
Arvamus 15 Jun 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2007/16650_1_t.jpg
ÕP. MAREK ROOTS

Juunikuu kalendris on eestlaste jaoks mitu tähtsat ja tähendusrikast sündmust. 4. juunil tähistame Eesti lipu päeva ja meenutame selle õnnistamist Otepää kirikus 1884. aastal. 14. juunil süütame leinaküünlad ja mälestame neid tuhandeid rahvuskaaslasi, kes viidi Siberi vangilaagritesse. 23. juunil tähistame Võidupüha, eesti ja läti vägede võitu Landeswehr’i üle Võnnu lahingus. 24. juunil on jaanipäev, paljudel Maarjamaa kalmistutel surnuaiapüha ning kirikukalendri järgi Ristija Johannese sünnipäev.

Mis võiks neid erinevaid tähtpäevi ühendada? Esimesed kolm kuuluvad pikemata kokku kui Eesti riigi ajaloo ühed kaalukamad sündmused, olgu siis ülevas või traagilises mõttes. Jaanipäev läheb tagasi meie esivanemate iidsesse aega ning ühendub eelmiste sündmustega just läbi maa ja rahva, mis on vanemad kui riiklik iseseisvus või rahvussümboolika. Ka surnuaia- ehk kalmistupüha toob esile seoseid meie eel käinud meeste ja naistega, vanemate ja vana-vanemate ning teiste lähedastega. Kõige eraldiseisvamana tundub Ristija Johannese sünnipäev, mis on ühelt poolt Piibli ja teisalt hilisema kirikutraditsiooni osa. Ometi võiks kõigile neile juunikuu kalendrisündmustele anda ühiseks nimetajaks: mäletamine. Oskus vaadata eilsesse päeva ning leida sealt sõnum tänaseks ja homseks – seda võimet pole inimesel kunagi üleliia palju.

Etnograafid väidavad, et eesti rahvakalendri kaks kõige tähtsamat püha on jõulud ja jaanipäev. Mõlemad tähistavad pööripäeva, olulist muutust ja murrangut looduse rütmis. Võiks öelda, et nii jõulud kui jaanipäev on valguse püha. Esimesega hakkavad päevad pikenema ja valgus kasvama, teise puhul aga kahanema. Näeme siin üht kummalist paradoksi: kõige suuremale pimedusele järgneb valgus ja kõige heledama valgussähvatuse kannul käib pimedus. Kas sarnane seaduspärasus kehtib ka inimkonna vaimuloos? Jeesus Kristus igatahes tõdeb: „Me peame tegema selle tegusid, kes minu on saatnud, niikaua kui on päev. Tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha.“ (Jh 9:4).

Mäletan üht hilist novembriõhtut oma vanemate kodus Tartumaal Urboja talus. Vaatasin aknast õue ega näinud peaaegu midagi, sest pimedus oli nii tihe. Tekkis kuidagi väga rusuv tunne. Ühtäkki aga tuli kusagilt järgmine mõte: kui väljaspool mind valitseb pimedus ja midagi pole näha, siis tuleb pöörata pilk sissepoole – ning otsida sealt valguskuma. Tõepoolest, sisemine valgus on kandnud terveid rahvaid suure pimeduse aegadel ja on hea, kui leidub kohti, kust inimene võib pimeduse kiuste ometi leida valgust. See moodustab meis nagu vastusurve pealetungivatele jõududele.

Võidupüha võiks mõista samasuguse seesmise vastusurve lõpliku lahvatusena eesti rahva seas. President Lennart Meri ütles 1994. aastal Tartus peetud Võidupühal: „Tänane päev ei ole ülistus relvadele. Tänane päev on ülistus aadetele, mis on tugevamad mis tahes relvadest.“ Vaimuväega on alati suudetud korda saata suuremat ja püsivamat, kui lihtsalt toorel jõul seisva üleolekuga. Ristija Johannes, kelle isik tema kasinuses, karmuses ja kareduses meenutab sõdurit, liigutas kuulajate hinge paigast sõnaga. Oma usulise ja moraalse sirgjoonelisusega tõstis ta inimeste „sisemise lati“ kõrgele ning valmistas seeläbi ette uue ajastu tulekut.

Pööripäevadel tuleb esile kasvamise ja kahanemise teema. See puudutab otseselt ka Ristija Johannest, kes – kõneledes Jeesusest Kristusest – tunnistas: „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.“ (Jh 3:30). See sõnum inimese kohta on nüüdisaja kontekstis mõnevõrra harjumuspäratu. Kui keegi astub meie eest kõrvale ja loovutab oma koha, siis tunneme sellest heameelt. Olla aga ise see, kes astub kõrvale, on praeguse ajastu ideoloogiaga sageli teravas vastuolus. Meile ju püütakse sisendada risti vastupidist: sa pead end elust läbi murdma, püüdma teiste rivaalide seast esile tungida ja end kõhklematult välja pakkuma. Energia suunatakse just koha täitmisele, selle kindlustamisele, kuid mitte selle vabastamisele kellegi teise heaks.

Kummatigi peab Ristija Johannes silmas hoopis midagi muud. „Kahanemine“ ei tähenda tema puhul mitte kängumist või kuivetumist, mandumist või peitu pugemist. See tähendab ruumi tegemist Tõelisele ja Täiuslikule. Tähendab tarkust ja äratundmist. Tuleb tõdeda, et paljud inimkonna ja ühiskonna hädad kõige laiemas mõttes tulenevad sellest, et meie keskel vohab ja laiutab ebaoluline, võlts ja näiline. Olulisele ja tõelisele kas ei osata või taheta ruumi teha. Tagajärjeks on võltsväärtuste ja pooltõdede tungimine ühiskonna neisse paikadesse, kust tahaks oodata midagi väärtuslikku – olgu siis kultuuri-, poliitika- või ka usuelus.

Johannese kohta ütles Jeesus: „Naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest...“ (Mt 11:11). Ta oli mees, kes mõistis olulisele ruumi teha – ja see tegi ta suureks Jumala silmis. Juunikuu tähtpäevad – lipu päevast jaanipäevani – annavad meile piisavalt ainet, et mõelda ebaolulise ja olulise vahele. Püüda neid eristada ja vastavalt sellele elada. Jaanitule valgusel on hea meenutada ja hea mõelda homsele. Tuli puhastab ja muudab tuhaks võltsväärtused ja pooltõed. Saagu siis see puhastav tuli meie enestegi hinges valguseks, millesse on pimeduse ajal hea vaadata ning mis muudab meie sisemuse avaraks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus