Eesti Elu
Tehes rahu minevikuga – südamelt ära
Inimesed 22 May 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Täiendavaid pintslitõmbeid kunagisele portreele

13. novembril 2003 ilmus meie lehes Nädala portree rubriigis lugu kunstnik Hilda Kauber Truuperest. Nüüd soovib Hilda omaaegse portree mosaiiki mõningaid südamesopis ikka veel kriipivaid mälestuskilde lisada, mida ta tollal ei tahtnud või ei pidanud vajalikuks avaldada.

Võib arvata, et enamus siinseid eestlasi tunneb ja teab ekstravagantset, sõbralikku ja alati kübarat kandvat Hildat. Kuulu järgi olevat tal koguni sadu kübaraid. Aga vaadake, kui hästi ta oskab neid oma ülejäänud garderoobi ja ehetega sobitada!

Ülalmainitud artiklis oli juttu Hilda lapsepõlvest – sellest, kuidas ema teda kasvatas helluses ja armastuses, vaesusest ja vallasema staatusest hoolimata.

Et majanduslik olukord oli kitsas, läks ema Valga linna tööle. Hilda jäi vanaema hooleks. Samas katusekambris elasid veel Hilda tädi ja tädipoeg Verner. Isegi lambale tallega, põrsale ja kanadele leidus seal talvel külmaga ruumi. Hilda õppis loomi armastama, kuid pettus samal ajal inimestes. Ta on seda fakti kaua saladuses hoidnud ja tahab nüüd selle minevikukambrist esile tuua.

Mälestustest koorub välja, et Hilda polnud just tavaline laps. „No mis sel latsel küll viga om?“ küsinud vanaema ühtelugu. Küllap tal siis midagi viga oli. Jah, paraku viivad kõik inimese teed tagasi lapsepõlve, nagu tähendas elutargalt kunagi Antoine de Saint-Exupéry loomingu eredaim kuju – väike prints. Sedasama arvab ka Hilda. Kui enamusele meist samastub lapsepõlv sinitaeva, päikese ja muretusega, siis Hilda puhul see nii just polnud. Tädipoeg Verner rikkus ta ilusa lapsepõlve seksuaalse ahistamisega, mis kestis 5 aastat. See algas, kui Hilda oli vaid 4-aastane. Ähvardused ja kohutavad kogemused sundisid teda sellest vaikima kuni siiani.

Õnneks vabanes üle tee asuv kauplus ja ema, keda Hilda nimetab hellitavalt memmeks, tuli Valgast tagasi. Sellega lõppesid ka Hilda kannatused, ehkki lapsepõlves kogetud valu annab end luupainajana ikka ja jälle tunda. Elu paranes, temast sai Poe Hilda, kellel oli palju sõpru. Ajad muutusid aga taas, tulid venelased ja võtsid memmelt poe, siis tulid sakslased. Ema soovitusel sõitis Hilda 1943. a. Saksamaale tööteenistusse. „Õpid keelt ja näed maailma!“ ütles memme.

Hilda paigutati musterlaagrisse. Nimetus tulenes ilmselt sellest, et laagris oli palju kõrgete tegelaste tütreid. Töötati kahekaupa. Hilda paariliseks sattus Leipzigi ülemlinnapea Freibergi tütar Bärbel, kellega ta sai heaks sõbraks ning veetis nädalalõppe ja puhkusi Bärbeli vanemate ajutises elupaigas – Gundorfi lossis, kus ta kohtas tähtsaid riigitegelasi, Rüütliristi kandjaid jt. Kord oli seal külas isegi Hanna Reitz – kuulus V-lennuki katselendur, kes oli Hilda üllatuseks väike, tagasihoidlik naine.

See kõik oli noorele neiule hea kogemus – range kord, vormirõivastus, teiste rahvuste esindajatega kokkupuutumine ja töö. Aga laagris oli palju muudki kasulikku – majapidamise teemalised loengud, laulukoor, tantsuharjutused, käsitöö ja kalligraafia tunnid. Kõigest sellest on Hildal edaspidises elus kasu olnud. Saksamaal veedetud aeg avardas ta silmaringi ja rikastas mõttemaailma. Ta jäi sinna sõja lõpuni. Hilda oli ka hea sportlane. Nii saavutas ta seal ühel spordivõistlusel 10-võistluses pronksmedali.

Kui algas paaniline põgenemine läände, läks Hildagi. Ta varandus oli tagasihoidlik – laagrist saadud suur punane sulekott, seljakott ja jalgratas. Ta sõitis kolm päeva ja kaks ööd rongikatusel.

Ameerika tsoonis oli juba alustatud DP-laagrite asutamisega. Ühe laagri juht oli Hilda rõõmuks eestlane, kuid see rõõm oli üürike. Laagri ülem nimetas Hildat sõjakurjategijaks ja keeldus teda vastu võtmast. Hämmeldunud Hildal, tõelisel sõjapõgenikul, tuli lahkuda. Ta asus teele Prantsusmaale – Metzi poole. Seal sai ta DP-laagri läbikäigulaagri ohvitseride sööklasse tööle. Hildal oli kahju seal töötanud sõjavangidest ja ta püüdis neile suuremad portsud tõsta. Tuntud ajakirjanik ja kirjanik Ilmar Külvet meenutas neid hiljem tänulikult. Miks mitte – see oli ju ameeriklaste toit!

Samas tuli tal aga kogeda taas midagi väga ebameeldivat. Temaga koos köögis töötanud juuditar pidas Hildat Ilse Kochiks, Buchenwaldi koonduslaagri ülema Karl Kochi julmustega hiilanud abikaasaks! Hilda ei teadnud sellest naisest midagi, polnud temast kuulnudki. Laagris oli Hilda ka võikate stseenide tunnistajateks, kui prantslased piinasid öösiti SS-mehi.

Aga ka Prantsusmaal polnud Hildal asu. Ta käis politseiülema juures mitmeid kordi elamisluba taotlemas, kuni see lõpuks Hildast tüdines ja teatas, talle on pakutud soodsat vahetuskaupa – lennukiga Venemaale viidava Hilda eest annavad venelased viis prantslast. Seepeale läks Hilda sõbraliku ja kompetentse laagri komandandi, USA ohvitseri käest nõu küsima.

Ohvitserist sai Hilda elupäästja, kes aitas tal põgeneda tagasi Saksamaale. Seal avastas ta, et koti põhjast olid kadunud fotod, päevik jm. mälestusesemed Leipzigist. „Kas ma näen neid veel kunagi?“ küsib Hilda. Raskustest hoolimata hakkas elu tasapisi laabuma – Stolzenau laagris elades käis ta leeris ja lõpetas gümnaasiumi.

Hilda saatus viis teda seejärel 7-ks aastaks Inglismaale ja lõpuks Kanadasse, kuhu ta on siiani pidama jäänud. Tema elu suurim armastus – abikaasa Paul – aitas Hildal üle saada mineviku ränkadest elamustest.

See on siis Hilda lugu, milles on veel palju teisigi pisiasju ja mälestusi. Kahjuks puudub selle kõige kirjeldamiseks leheruum.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Feb 25 2018 - igas kodus
Kooslaulmine EV100
Feb 25 2018 - Üle ilma Eesti kodudes
Kooslaulmine EV100
Mar 14 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus