Tegelikkusest seoses Litvinenko mõrvaga
Arvamus 30 Jan 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Režissöör Andrei Nekrassov F: EPLO - pics/2007/15281_1.jpg
Režissöör Andrei Nekrassov F: EPLO
Autor: Andris Feldmanis

Eelmisel nädalal esitles režissöör Andrei Nekrassov Helsingis oma veel mitte päris valmis dokfilmi “Minu sõber Saša”, mis kõneleb spioon Aleksandr Litvinenkost.

Vene lavastaja Andrei Nekrassov on oma karjääri jooksul töötanud koos Andrei Tarkovskiga (“Ohverdus”, 1986) ja teinud ka ise väga edukaid mängu- ja dokumentaalfilme. Viimasel ajal on ta tähelepanu äratanud just dokfilmidega, mille teemadeks on olnud Venemaa jaoks väga valulised küsimused. “Tšetšeenia laste lugu” portreteeris võika sõja jalgu jäänud lapsi ning tema film “Usaldamatus”, mida on näidatud ka Eesti Televisioonis, räägib 1999. aasta 9. septembril toimunud kortermajade õhkulaskmisest Moskvas, mille riigivõimud kiirelt tšetšeeni terroristide arvele kirjutasid. Tema film tegeleb aga võimalusega, et pommitamiste taga võis olla hoopiski Vene eriteenistus.

Sama teemat käsitles oma raamatutes ka eelmise aasta 23. novembril mürgitamise tagajärjel surnud Aleksandr Litvinenko. Filmi tehes saigi alguse Nekrassovi sõprus toona juba Londonis elanud Litvinenkoga. Pärast tema mürgitamist otsustas Nekrassov temast teha filmi “Minu sõber Saša”. Filmis, mille televisiooniversiooni näidati hiljuti BBC-s, räägivad Anna Politkovskaja, Litvinenko abikaasa ning kolleegid FSB-st (kellest nüüdseks on mõned juba vangis) ja Londonisse elama läinud oligarh Boris Berezovski. Helsingis Docpointi filmifestivaliga samal ajal, kuid mitte selle raames toimunud kinnisel seansil näidati filmi lõpetamata kinoversiooni. Venemaal toimuvale heidab see linateos üpris tumedaid varje.


Millal viimati Venemaal käisite?


Ma läksin Litvinenkot haiglasse vaatama Venemaalt. Nädal enne tema surma.

Millalgi pean ma sinna tagasi minema, kuna mu arved tulevad sinna ja mu elukoht on ikkagi seal.


Mis tundega tagasi lähete?


Ma usun, et kõik läheb hästi. Üks asi on n-ö objektiivne reaalsus – ma ei ole ainsana sellises seisus. Venemaal on palju inimesi, kes ennast ebamugavalt tunnevad, aga kõiki neid nad tappa ei saa. Subjektiivsest seisukohast on olukord muidugi veidi rahutukstegev, sest tundub, et Litvinenko tapmine tekitas isegi suurema reaktsiooni kui Politkovskaja mõrv. Litvinenko mõrv tabas väga tugevalt mingit närvi ning paratamatult tekib ka tunne, et ma olen nüüd väga mõjukate inimeste tähelepaneliku pilgu all.


On see seepärast, et Litvinenko tapeti välismaal?


Jah, osaliselt sellepärast, aga ka seetõttu, et nii tugevat reaktsiooni lihtsalt ei oodatud. Moskvast tuleb tihti igasugust poliitilist propagandat, näiteks “Eesti provotseerib meid piiriküsimustes” või muud sellist, mida Kremlis tegelikult tõsiselt ei võeta, kuid mis peaks tekitama “patriootilisi tundeid”. Aga seekord oldi siiralt üllatunud, miks ühe inimese surm niivõrd suurt kära tekitab, mis omakorda näitab Moskva mentaliteeti, et ühe inimese elu ei tähenda suurt midagi.


Kuidas Litvinenkoga tutvusite?


Ma läksin 2002. aastal Londonisse temaga kohtuma, kui tegin oma filmi “Usaldamatus” jaoks uurimistööd. Tahtsin teda intervjueerida seoses pommitamistega Moskvas, kuna tema väitis, et nende taga on föderaalne julgeolekuteenistus. Seda intervjuud ma toona oma filmis ei kasutanud, sest Litvinenko juhatas mind teiste inimesteni, kes olid nõus rääkima ning kes elasid ise Moskvas ja olid filmi jaoks seetõttu huvitavamad.


Kuivõrd on olukord Venemaal viimaste aastate jooksul muutunud?


Olukord on muutunud dramaatiliselt. Filmi tšetšeenia lastest näidati veel NTV-st. See oli 2000. aasta lõpus jõulude ajal. See oli üks viimaseid vabu saateid, kuna seejärel võeti kanal Vladimir Gusinski käest ära. Toona oli stuudios veel diskussioon, kas Vene sõjavägi käitub valesti. Näidati kõiki neid kohutavaid sõjakaadreid. Midagi sellist poleks praegu enam võimalik.


Kui sa praegu üritaksid sellist filmi televisioonile esitada, siis milline oleks vastus?


Mingit vastust polekski. Muidugi on inimesi, keda tunned isiklikult ja kes sulle eraviisiliselt midagi ütlevad. Tuleb muidugi ütelda, et näiteks NTV tegi minu Litvinenko-filmist põhiuudise, kui see välja tuli. Nad tegid minuga ka lühikese intervjuu ning näitasid seda parimal eetriajal. Seega ei ole praegu siiski tegu Stalini-ajaga, mil kõik oli keelatud. Ning suuremates lehtedes ilmus väike nupp, kus filmi valmimise-näitamise fakt oli ära mainitud. Lisaks on veel internet, seega info levib.


Aga ametlik vastukaja?


Ei, seda pole veel olnud, aga küll see tuleb. Ma tahaksin tegelikult seda filmi Venemaal näidata, korraldada esilinastuse.


On see võimalik?


Kõik on võimalik. Ma olen üldiselt optimist, ma usun, et Gorbatšovi glasnost ja Jeltsini algusaastad ei ole kadunud jälgi jätmata. Mõned inimesed, kes neil aastail üles kasvasid ning on nüüd osa aktiivsest elanikkonnast, kindlasti kardavad, kuid teised mitte. Nad on igati normaalsed inimesed. Hirmu teema on siinkohal väga oluline ja see läheb üha hullemaks. Enamik venelasi on aga lihtsalt küünilised, nad tahavad lihtsalt oma elu elada ja karjääri teha ning oma karjääri tõttu nad jätavad mõnikord valitsusevastased avaldused tegemata. Aga kui see ei puuduta otseselt nende karjääri, siis nad võivad aidata. Näiteks minu filmi “Usaldamatus” lasi videolevisse üks tavaline kommertsfirma.


Rääkides meediast, siis kuidas tuleks suhtuda nendesse uudistesse, mis räägivad meile Eesti-vastastest meeleavaldustest. Ühest küljest ei ole ju 2000 inimesega meeleavaldus üheksa miljoni elanikuga linnas suurem asi.


Teate ise, kuidas asjad meedias töötavad. Saab aidata teatud lugudel esile pääseda ning manipuleerida infovooga. Saab panna loole teatud rõhke. Vabas keskkonnas oleks see muidugi ka uudis olnud, aga see oleks pidanud võistlema vabalt teiste uudistega. Muidugi on Vene televisioon ning trükimeedia teadlikud, et Kreml tahab just selliseid lugusid meediasse lükata. Küsimus on tegelikult selles, miks Kreml tahab selliseid lugusid. Need, kes meediaga manipuleerivad, ei mõtle eriti surnud sõduritele või mälestusmärkidele, nende eesmärk on tekitada avalikkuses rahvuslikke tundeid, et juhtida tähelepanu eemale sisepoliitilistelt vajakajäämistelt – sotsiaalselt ebavõrdsuselt, korruptsioonilt, ebaõigluselt. Kui inimesed näevad eestlasi “natsidena”, siis nad ei mõtle nii palju näiteks oligarhidele.


Kuidas Eesti neile vastama peaks?


Minu arvates võiks Eesti teatud piirini üritada rahulikuks jääda – olla põhimõtteline selliste sümbolitega nagu pronkssõdur tegeledes, kuid mitte hakata ise provotseerima. Ideoloogiliselt tuleks hakata Vene natsionalismile vastu, rääkides praegu Venemaal valitseva korra ebaõiglusest, seadusetusest ning sotsiaalsest ebavõrdsusest. Usun, et suudate seda teha. Minu filmi “Usaldamatus” näidati Eestis juba enne Litvinenko surma, samal ajal kui soomlaste YLE oli selles osas veidi “häbelikum” ning film jõudis teleekraanile alles pärast Politkovskaja ja Litvinenko surma, mil avalikus nõudis rohkem infot Venemaal toimuva kohta.

Rohkem peaks andma sõna sõltumatutele venelastele ning edastama sõltumatut informatsiooni.


Millisena näete vene vähemuse küsimust Eestis?


Eesti huvides on olla võimalikult õiglane vene elanikonna suhtes, näidata kannatlikkust keeleprobleemi osas ning mitte panna neid tundma teisejärguliste kodanikena. Mul pole mingit alust kahelda, et Eesti riik just seda teha üritab. Kui see ka õnnestub, siis mõistab suurema osa neist inimestest, milline eelis on elada jõukas ning õiglases Euroopa riigis. Nad mõistavad, et siin on neil isiklik turvatunne, õigusriik ning inimväärikus. Iroonia on selles, et Venemaal võivad need vasakpoolsusse kalduvad Eesti venelased sellisest sotsiaalsest õiglusest, mida nad siin nõuavad, ainult unistada.


Tulles tagasi korraks Litvinenko ja Politkovskaja mõrvade juurde, siis kuivõrd teie arvates oli Putin nendega seotud või kas ta vähemalt teadis nende kavandamisest?


Politovskaja puhul ma ei usu, et Putin sellest teadis, Litvinenkoga on asi segasem. Nimelt Putin väitis, et tegu polnud üldsegi mõrva vaid hoopis mingi haigusega. Tundus nagu tal oleks see vastus juba valmis olnud. See ja mõned muud asjad, nagu kuidas kahtlusaluseid brittide eest kaitstakse, ei ole muidugi tõendid, vaid lihtsalt heidavad varju Putini süütusele, kuid see tekitab Lääne avalikkuses tema vastaseid meeleolusid ning ta ei ürita neid eriti rahustada.


Kui üritada väga lühidalt võtta kokku praegust poliitilist seisu Venemaal, siis milline see oleks?


Olukord on üpris ebastabiilne, kuna inimesed ei ole kindlad, kui tõsiseltvõetavad on Putini väited, et ta ei kandideeri enam. Kuigi suurt entusiasmi ei tekita ka “määratud” poliitikud Dmitri Medvedev ja Sergei Ivanov. Selles kontekstis pole inimesed kindlad ka, kas näiteks Žirinovskigi on tegelikult lihtsalt nukk, kes on “võimule” ustav või on ta keegi, kes võib sellest haardest välja murda.

Mihhail Kasjanov on tegelikult kandidaat, kes võiks tõepoolest opositsiooni ühendada.


Kohtusite Litvinenkoga ka peale tema mürgitamist haiglas. Millest rääkisite?


Rääkisime peamiselt isiklikest asjadest. Kõige raskemalt mõjus mulle see, kui ta ütles, et tema mürgitamine oli hind, mida ta pidi maksma, et teda usutaks. Selle mõttega ta surigi.


Kuuldavasti on teil tulemas ka film, mis räägib Nõukogude Liidu kokkukukkumisest ning muuhulgas on seal juttu ka Eestist. Mis seisus film on?


Hetkel ma tegelengi sellega. Ma asetan Nõukogude Liidu allakäigu ja kokkuvarisemise tänapäevsesse konteksti – ma usun, et me elame endiselt läbi selle süsteemi järelmõjusid; Venemaa suurim probleem ongi, et ta pole ennast puhastanud stalinismist ega Brežnevi-Andropovi aegsest totalitarismist.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus