Eesti Elu
Teenetemärkidest ja riigi edust
Arvamus 27 Nov 2009 prof. Peeter JärvelaidEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Teenetemärkide kultuurist

Erinevatel riikidel on erinev teenetemärkide kultuur. On maid, kus teenetemärgid on haruldased ja kõiki nende kandjaid ümbritseb huvi. Ent on ka selliseid riike, kus teenetemärke (eriti madalamate astmete omi) valmistatakse massiliselt ja odavast metallist ning nendel pole ühiskonna silmis kuigi kõrget väärtust. Eesti teenetemärkide kultuur on seotud meie ajalooga, saame rääkida isegi mitmest üheaegselt eksisteerivast teenetemärkide kultuurist.

Kultuuride ühtsusest ja konfliktist

Viimastel aastatel ilmuvad igal kevadel meie tänavatele autod lindikestega, mille ajalugu ilmselt vähesed teavad – isegi need, kes oma autosid lintidega ehivad. Nad võtavad eeskujuks naaberriigi televisioonis nähtu ega tea muidugi, et ka paljud Eesti Vabadussõjas silmapaistnud sõdurid ja ohvitserid kandsid oma vormil Georgi risti teeneteriste või selle märke. Eriti armastas seda oma vormil kanda Eesti Sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner. Venemaa ajaloo üks kuulsamaid lauljaid Fjodor Shaljapin räägib oma mälestustes Vene impeeriumi teenetemärkide süsteemist mitte just eriti suure vaimustusega. Tal oli ka isiklik põhjus solvumiseks – kui teised riigid hindasid tema teeneid kunstis oma kõrgeimate aumärkidega, siis Venemaal dekoreeriti teda aumärgiga, mille sai ka näiteks kojamees 20aastase teenistuse eest. Kuid Georgi risti kui sõjalise teenetemärgi väärikus püsis ühiskonnas kõrgel; selle kavalerid olid justkui süsteemivälised isikud, „Püha Jüri ordu“ liikmed. Asjaolu, et Stalin ja ta mõttekaaslased kaaperdasid II maailmasõja ajal selle teenetemärgi värvid, on omaette lugu, mida samuti tasuks Eesti venekeelsele elanikkonnale teadvustada.

Eestis käis II maailmasõja järgsel ajal teenetemärkide kultuur alla, mille kinnituseks on mh asjaolu, et praegused Eesti kultuuri-, spordi- ja poliitikategelased häbenevad nendele võimude poolt aastatel 1945–91 omistatud teenetemärke. Selle kohta pole teavet ka teatmeteostes. Miks peaksid aga näiteks spordikangelased, kunstnikud või kirjanikud häbenema teenetemärke oma tõeliselt kõrgete saavutuste eest? Näib, et need inimesed pole kindlad selles, kas ühiskond neid ikka õigesti mõistab. Ja nii ollakse pigem häbelikult valmis neid teenetemärke „peitma“ ning nendest vaikima.

Vanad teenetemärgid uues kuues

Eesti Vabariigi järjepidevuse taastamise üheks loomulikuks sammuks oli ka endise teenetemärkide traditsiooni aussetõstmine. Siin võib eristatada kaht traditsiooni. Esmalt Vabadussõja aegne ja järgne periood, kus Vabadussõja ristide jagamisel valitses veel Georgi risti traditsioon. Teenetemärkide jagamisega püüti mitte liialdada, et säiliks nende väärikus. See, et Vabadusristi kõrgeimat astet isikliku vapruse eest ühelegi sõjas osalenule ei antud, näitab meie poliitikute mõistlikku respekti. Hiljem asjad muutusid – meie juhtivad poliitikud polnud päris vabad edevusest vastastikku üksteist dekoreerida erinevate teenetemärkidega, ehkki hiljem siiski hoiduti kõrgema järgu teenetemärkide kergekäelisest väljaandmisest. Viimastel aastatel on aga teenetemärkide kultuuris toimunud pööre nende märkide devalveerimise suunas. Teenetemärkide jagamisel on võetud kasutusele nõukogude ajast tuntud ministeeriumide-ametkondade iga-aastaste limiitide süsteem, mis mõnede asutuste töötajatele muutis aumärkide saamise peaaegu ametiga kaasaskäivaks nähtuseks.

Tänaseks on selle esimesed mõrud marjad-vastulöögid juba käes, sest president on pidanud teenetemärke tagasi nõudma, kuna märkide kandjad pole käitunud küllalt väärikalt. Mida teha nüüd, kui ühiskonda on tabanud majandusliku segaduse aeg? Kas jätkata „kohustuslikku“ teenetemärkide jagamist olukorras, kus pea iga kümnes riigi elanik on töötu ja majanduslikud näitajad meid üha allapoole viivad?

Ajutine moratoorium teenetemärkide jagamisele?

Üheks praktiliseks lahenduseks võiks olla moratooriumi kehtestamine teenetemärkide väljastamisele. Kui mõne aasta pärast hakkavad asjad Eestis taas paremuse poole minema, võiks teenetemärkidega tunnustada just neid, kes aitasid riigi raskest olukorrast välja vedada.

Võib arvata, et täna tunneksid paljud inimesed end mõnitatuna, kui näiteks mõned ministrid või poliitikud saaksid teenetemärke oma „saavutuste ja edusammude“ eest.

Vahepeal tuleks aga korrastada meie teenetemärkide süsteem. Muuhulgas võiks kehtestada põhimõtte, et kui inimest autasustatakse korduvalt teenetemärkidega, siis kõrgema astme teenetemärki saades tagastaks ta riigile talle varem omistatud madalama astme teenetemärgi.

Oleks ehk ka hea, kui riik annaks poliitikutele vaid üht kindlat teenetemärki, mis kasvaks aste astmelt paralleelselt selle inimese teenetega ühiskonna ees. Küllap oleks selline süsteem ka kogu rahvale arusaadav ja vastuvõetav.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus