Teekaaslast meenutades
Kultuur 07 Mar 2008 Jüri KivimäeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Jaan Krossi mälestusõhtu Tartu College’is

Eesti nüüdisaja suurim kirjanik Jaan Kross suri Tallinnas 27. detsembril 2007. Käesoleva aasta 19. veebruaril oleks ta saanud 88-aastaseks. Mälestamaks Jaan Krossi lahkumist ja meeles pidades tema sünnipäeva, korraldas Eesti Õppetool koos Tartu Instituudiga just tolsamal 19. veebruaril Tartu College’i saalis kirjaniku mälestusõhtu.

Selle õhtu n-ö helitooniks pidi olema pigem eesti kirjanduse vanameistri tähtpäeva rõhutamine kui talle hilinenud järelehüüete saatmine.

Nekrolooge lahkunud kirjanikule on ilmunud juba arvukalt ning kindlasti ilmub veelgi nii kodu- kui välismaal. Eesti meedia kiirreageerimist võis tõdeda juba 28. detsembri päevalehtedes, kus ilmusid pikad ja põhjalikud kirjutised autori loomingust ja elust. Meedia tormijooks uudise künnist ületanud sündmusele polnud vanameistri lahkumise puhul eriti sünnis.

Jaan Krossi tuntus ja kuulsus ületas ammu juba oma väikese kodumaa piirid. Torontos oli kirjanikul mitmeid vanu sõpru, tuttavaid, sugulasi ja arvukalt austajaid. Need asjaolud tegid Krossi mälestusõhtu Tartu College’is eriliselt tundlikuks sündmuseks.

Rõhutasin avasõnas, et kirjaniku lahkumine sestsinatsest maailmast ei tähenda seda, et dialoog temaga oleks jäädavalt katkenud. Kirjaniku looming on jääv ja seepärast dialoog autoriga vaid muutub, see on pigem ühepoolne või õigemini toimib läbi tema loomingu. Krossile omase muheda suletõmbega oleks ta ise oma surmast vast kirjutanud, et ta lahkus sestsinatsest Issanda hädaorust. Kross kirjutas ju ühe oma peakangelase ja vast isegi alter ego Balthasar Russowi surma-eelseist mõtteist järgmist: „Anna mulle sel mu viimsel asemel mu patud andeks. Anna mulle andeks, et ma – oh Issand, ... et ma olen mõned silmapilgud olnud õnnelik.“

Selle sissejuhatuse järel sai sõna õhtu peakõneleja, Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor Tiina Kirss, kes on Jaan Krossi loomingu sügavamaid tundjaid ja uurijaid. Prof. Kirsi kõne „Teekaaslase lahkumine“ käsitles mitmeid tahke Jaan Krossi loomingu ja elu juhtmõtetest. Ta pakkus alustuseks väljavõtteid Jaan Krossi lühipalast, mis oli kirja pandud Ants Laikmaa 100. sünniaastapäevaks. See sisaldas kahte põgusat kohtumist 1942.a. ja üht lühidat teekonda, mis ühtlasi märkis ühe põlvkonna möödumist teisest, põgusaid teede ristumisi ja sellele järgnevat hüvastijätuviibet. Kõneleja peatuski järgnevalt teekondadel ja teekaaslastel kui teistsugusel juhtnööril Krossi loomingu mõtestamisel. Tsiteerides T. S. Elioti tabavat ütlust – In my end is my beginning – vaatles prof. Kirss nii algusi kui lõppe, teelahkmeid ja teekondi, mis Krossi elule ja loomingule iseloomuliku värvi andsid. Ta tuletas meelde ka Krossi tuntuimat värsirida „Kõik inimesed on sündinud Genuas ...“ ja siirdus siis Krossi ja tema põlvkonna võimalike alguste juurde, väites läbi Krossi enda sõnastuse, et selleks olid aastad 1934, mil noormees hakkas toituma Goethest ja muust klassikast ja 1939, mil algas Jaan Krossi teekond eesti keele võimaluste juurde, teejuhiks Wiedemanni sõnaraamat. Mõistagi oli 1939.a. veel kõrgelennuliste unistuste aeg, et lasta siis unelmail ‘ajaloo möödapääsmatuses’ puruneda. Tuginedes pikematele vestlustele vanameistriga esitas prof. Kirss rea Krossi arvamisi ellujäämise, oma-õnne-sepitsemise ja saatuse teemadel. Pikemalt arutles kõneleja teekondade üle Jaan Krossi elus ja loomingus. Niisugune originaalne lähenemine võimaldas eristada nii valikulisi kui pealesunnitud teekondi, maailmaavastuslikke otsinguid, lahkumisi ja taastulemisi, pakkuminekuid ja paigallendamisi, loomingulisi ja imaginaarseid retki, ent ka teekondi, mis ei toimunudki.

Prof. Kirss tõi näitena esile Balthasar Russowi retke üle Soome lahe jää Turku (ühe noormehe esimese „välisreisi“), mida ajaloolased pidavat interpolatsiooniliseks fantaasiaks. Seejärel siirdus ettekandja Jaan Krossi ajaloolise romaani kontseptsiooni juurde, rõhutades, et selle põhijooni eestikeelse ajaloolise romaani traditsiooni taustal skitseeris Kross oma 1974.a. Torontos ja New Yorgis peetud ettekandes. Kross oli hästi teadlik, et eesti ajaloolises ilukirjanduses leidub nii rahvuslikku alaväärsuskompleksi kui ka rahvusliku ülekompensatsiooni-püüdluse jälgi. Prof. Kirss tõi ühtlasi esile Krossi arvamuse, et ajalooline ilukirjandus on alati olnud ajalooteadusega ‘ühises toimeväljas’, kord ristseisus, kord rööpseisus, ent romaanikirjanik pidavat siiski jääma oma liistude juurde ning mitte sekundeerima ajalooteadusele. Selle loomingu taustal jõudis kõneleja aga üpris keerulise küsimuseni – kas Jaan Kross on ikka eesti kirjanik või on ta olnud liigagi eesti kirjanik, et jõuda lõigata Nobeli auhinna loorbereid? Kross ise on tunnistanud, et tal jäid kirjutamata pikem romaan Kreutzwaldist, millest tunnistab novell „Kahe kaotsiläinud paberi lugu“ ja romaan Kristjan Jaak Petersonist. Kreutzwaldi novellist selgub, et ‘Eesti asja’ vaatamiseks on vaja avarat pilku nagu prantsuse aadlikul oma õhupallikõrgustest. Et neid mõttearendusi mitte vildakalt ei mõistetaks, selleks tsiteeris ettekandja veel kord Krossi 1974.a. ettekandes esitatud väidet, et „ühe rahva kultuuriloometöö intensiivsus – aga seesama tähendab ju ka viljakus, seesama tähendab ju ka suhteline originaalsus – on selle rahva olemasolu mõõdupuu. ... On lõppude lõpuks see rahvus ise.“ Lõpuks naasis kõneleja lahkumiste teema juurde, tuues esmalt näiteks professor Martensi ärasõidu ja siis kunstnik Johann Köleri lahkumise Kaarli kiriku altarimaali esitluselt. Muide sellesama altarimaali alt saadeti Kross ise käesoleva aasta 5. jaanuaril igavikku. Ettekande lõppu raamisid Krossi enda sõnad 1970.a. peetud kalmistupäevakõnest: „On tarvis päevi, kus me tajume: me teame, kustpoolt jõgi tuleb, me aimame, kuhupoole ta voolab, ja tunneme: sügavus kannab meid.“

Mälestusõhtu peakõnes loodud intellektuaalsele pingele tõi meeldiva vahelduse noor helikunstnik Kaili Maimets, kes esitas flöödil ja Katja Lebedeva klaverisaatel Riho Maimetsa heliteose Andante non troppo, mis loodud Jaan Krossi mälestuseks.

Õhtu järgmiseks kulminatsiooniks said aga Paavo Loosbergi kui Jaan Krossi koolivenna Westholmi gümnaasiumi päevilt meenutused oma kauaaegsest ja lähedasest sõbrast, alustades 1928.a. sügisega, mil Jaan Kross tuli nende klassi. Loosbergi mälestuskatked olid väga hästi tempereeritud, ulatudes sõja lõpuaastatel alanud pikast lahusolekust üllatava taaskohtumiseni 1974.a. Torontos, kolm aastakümmet polnud vana sõprust kulutanud. Ning siis järgnesid meeleolukad ja lausa humoorikad meenutused aastaist 1993–1995, mil Paavo Loosberg ise Eestis elas ja töötas. Muidugi ei puudunud Loosbergi jutustuses selgitus, kas ja kuidas Jaan Kross oli teda kujutanud „Wikmani poistes“; selgus, et ühendades kahe koolivenna omadusi lõi kirjanik neist ühe tegelase. Alates 1996.a. suvest on Loosbergid igal suvel Eestis viibinud ning alati ka Jaan Krossi ja Ellen Niitu külastanud. Nii sündis ka kahe koolivenna pikk vestlus vanas Westholmi koolimajas, mis Jaan Krossi elu kujutavasse filmi paigutati. Oma meenutuste viimases osas arutles Paavo Loosberg selle üle, millal hakkas Jaan Krossis idanema kirjanik. Ja päris lõpus esitas ta intrigeeriva küsimuse, kas Jaan Krossi loodud Balthasar Russowis on autobiograafilisi jooni? Paavo Loosbergi vastus oli pigem möönev ja ta tsiteeris kirjaniku enda sõnu, et sageli unustatakse, kui hädaohtlik see köietants on. Loodetavasti leiab Paavo Loosberg mahti oma mälestusi Jaan Krossist pikemal kujul paberile panna.

Kui Kaili Maimets oli koos saatjaga esitanud veel ühe muusikapala, seekord Sergei Prokofjevi sonaadi flöödile ja klaverile, siis oli esinemisjärg taas kord Paavo Loosbergi käes. Kuna Jaan Krossi mälestusteraamatu „Kallid kaasteelised“ teine köide oli Tallinnas trükivalmis, siis oli Jaan Krossi tütar Kristiina Ross nii lahke, et võimaldas tema toimetusel ilmuva käsikirja üht osa tutvustada Toronto mälestusõhtul. Paavo Loosberg esitas selle teose kõige intrigeerivamast peatükist „Suur reis“ ühe osa, mis puudutas Jaan Krossi ja Ellen Niidu Torontos viibimist 1974.a. ja sealhulgas ka nn. Sirgete Sõprade Seltsi vastuaktsiooni Nõukogude Eestist saabunud kirjanikule. Tartu College’i saalis viibijad kuulasid seda osa pingelise tähelepanuga, sest paljud mäletasid veel neid sündmusi, mida Kross oma mälestustes kirjeldas. Seda lihtsalt ümber jutustada ei sobi, selleks tuleb tutvuda raamatu endaga, mis tänaseks on Eestis juba trükist tulnud, raamatupoodide edetabeleis esikoha hõivanud ning küllap peatselt jõuavad mõned eksemplarid ka Torontosse meie lugemisjanusele publikule.

Mälestusõhtu võttis meeldivalt kokku prof. Olev Träss, kes etteloetud mälestuskatkeist innustununa meenutas 1974.a. Krossi külaskäigu ajal valitsenud meeleolusid. Meeleoluka tausta Jaan Krossi mälestusõhtule aitas luua videoinstallatsioon Jaan Krossi fotodest, mis pärit Paavo Loosbergi isiklikust kogust ja mille tehniliselt seadis üles Vaado Sarapuu.

Juba samal õhtul kuuldus Tartu College’i saalis komplimente mälestusõhtu kordamineku kohta, mida tuleb aga samavõrd kanda arvuka publiku arvele, eriti kui silmas pidada, et see oli sündmusterohke nädala juba mitmes kultuuriüritus.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus