ERICH ROODUS, Pärnu-Tallinn

Vaatasin Tallinnas, Rahvusraamatukogu teatrisaalis sel sügisel oma 20. juubelit tähistava teater Variuse etendust „Helisev viis“, millega teater tuleb ka Põhja-Ameerika ringreisile oktoobri algul. Ja pean kohe alguses ütlema, et etendus oli väga muljetavaldav ja meeleolukas. Sai nalja, kuulis ilusat laulu, oli tõsiseid hetki ja I vaatuse lõpus sai pisaragi poetatud.

Heidi Sarapuu kirjutatud ja lavastatud tükk räägib viie Estonia teatri näitleja tegemistest raadiosaadete eetrisseandmisel. Ja – üllatus-üllatus – üks tegelastest kannab Põhja-Ameerika kaasmaalastele küllalt tuttavat nime – Rein Andre. Uurisin autorilt, kas nime sarnasus oli juhuslik ja sain vastuseks, et ei, just nimelt see mees oli üks raadiotegijaist tol keerulisel aastal. Aga aasta, millal tüki tegevus algab, on 1944. Teadagi, mis käimas oli – sõda.

Raadiosaadete meeleoluka eetrisseandmise katkestab õhuhäire. Pommide lõhkemine on küll helilindil, aga saalis tekkis korraks tunne, et tulekski hakata varjendi poole jooksma. Tallinna märtsipommitamine, Estonia teatrimaja hävitamine… kõhedakstegevalt ehtsana mõjus kõik.

Koos Estonia majaga hävis ka raadiostuudio sisustus, aga peatselt leiti saadetele uus paik – Gert Helbemäe korteris. Ja saated jätkusid, ainult alul esitatud sädelevad operetiviisid olid asendunud ajakohasemaga – „Jää vabaks, Eesti meri!“

Ja siis põgenemine Eestist. Viis sõpra ja kolleegi raadiost sõitmas eri ilmakaartesse – kes Rootsi, kes Saksamaale. Rootsi põgenemise käigus laeval üleelatu laval peegeldamine tõi saali haudvaikuse ja mõneski silmas helkis pisar. Eriti liigutav oli see, kui peale etendust anti roosiõis ühele, kelle mälestuste põhjal see laevareis oli „taastatud“ – saalis oli 95-aastane Stockholmis elav luuletaja Liidia Tuulse.

II vaatus algas Rootsis, kuhu kolm viiest raadiotegijast oli sattunud. Elati laagrites, otsiti tööd, anti välja ajalehti, lauldi kooris, tehti teatrit. Kas tuleb tuttav? Seesama toimus ju ka Saksamaa laagreis, kus enamik Põhja-Ameerikasse jõudnuist algselt elasid.

Etenduse tegelased jõuavad ka peale mitmeid kõhklusi-kahtlusi lõpuks oma elujärjega Kanadasse. Saabudes „just õigeks ajaks, sest täna õhtul on Torontos sügisball“. Siinkohal peab ütlema, et Olaf Kopvillemi laulude esitajana tuntud ja korduvalt ka Ameerika mandril esinenud Peeter Kaljumäe oli taas oma „sõiduvees“. Ja Kopvillemi lugudeta ei saadud ka seekord, ehkki füüsiliselt oli laval hoopis „Teet“. Priidu osas oli Raivo Mets, Linda osas Diana Dikson-Soom. Mõlemaid mäletame teater Variuse 2003. aasta ringreisist. Aga eriti hea üllatus oli taas laval näha Lii Tedret Pärnu teatrist Endla, kes sarmika Valvena oli üks etenduse „naelu“. Ta mängus oli tõelist lusti ja särtsu. Juba üksi tema nägemiseks tasub minna seda etendust vaatama. Ja kui siia lisada veel Rene Soom Reinuna (Andre) – noor ooperisolist Estonia teatrist, kelle esituses laul „Pääsukeste Eestimaa“ tõi pisara silma ka noorematele saalisviibijatele – saamegi piisava hulga põhjuseid, miks etendust peaks kindlasti vaatama tulema ka Toronto inimesed. Mina igatahes tundsin end vahepeal nagu endises ajas, sõja jalus ja pealesõjaaegsete keeruliste aegade küüsis. Ja lõpuks oli kena kodune tunne, nagu oleksin taas Torontos mõnel eesti seltskonna piduõhtul. Kõik need tunded mahtusid kahte tundi ja viieteistkümnesse minutisse ja kahte vaatusesse.
Ah jaa, kui muusikast veel kõnelda, siis etendust raamivaks muusikaks olid katkendid Zelleri operetist „Linnukaupleja“ – lauldud parimate eesti teatritraditsioonide laadis.

Nii et – minge kindlasti vaatama, soovitan soojalt.

Märkmed: