Pühapäeval, 27. veebruaril pidasime hilinenult Eesti Vabariigi 93. aastapäeva North 82 restoranis. Seekord oli meid koos neliteist, nende hulgas ka külaline Läänerannikult, hr. Luik.
Me eestlaste grupike väheneb kiiresti. Juba sel 2011.a,saatsime kaks kaasmaalast Manala teele. Linda Kail (88), jättis meid maha jaanuari lõpus ja Heino Kütt (75) veebruari alul.
Tuletasime neid ja teisi lahkunud kaasmaalasi meelde ja hakkasime oma lühikese aktusega, enne lõunasööki, pihta.

Meie Eesti Seltsi esimees Ago Lehela pidas avakõne ja rääkis meie rahva kurvast ajaloost, mida ta oli raamatutest uurinud. Ago oli ainult 4-aastane, kui ta oma vanematega kodumaalt põgenes.
Helgi Männiste rääkis oma lapsepõlve ja täiskasvanuks saamise ajast vabas Eestis, millele tuli lõpp 1940. a punase okupatsiooni näol.
Ta tänas ka kahte vabadusvõitlejat, kes on veel meie hulgas, nende kangelaslikkuse eest idarinde kinnipidamisel.
Need on Udo Sillavere ja Elmar Põldma. Tänu neile ja nende relvavendadele pääses Eestist rohkem inimesi põgenema vaenlase laviini eest.

Lõpuks luges Helgi Julius Kivastu ilusa luuletuse „Kas mäletad?“

Udo Sillavere rääkis oma relvavendadest Sinimägedes, kes oma elu ohvriks tõid kodumaad kaitstes. Udo ise pääses raskesti haavatuna põgenema.
Langenuid mälestasime minutilise püstiseismisega.

Lõpuks laulsime ka Eesti hümni ja asusime lauda lõunasöögile. Kurvaks tegi, nähes meid nii vähe. Kunagi kord oli meid rohkesti üle 200. Siiski oleme jätnud siia tugeva jälje meie aususest, tööst ja uhkusest.

Erich Männiste luges söögipalve ja algas me seltskondlik osa. Oli nii hea oma inimeste hulgas olla.

Märkmed: