Nädala portree Tänane Nädala portree on kahest inimesest: abielupaar Ago ja Tea Petersist, kes on lugupeetud ja tunnustatud inimesed oma erialadel — Ago perearstina ja Tea hambatehnikuna — ning samuti Toronto eesti ühiskonnas, olles tuntud ka lahkete abistajatena kodumaale. Eesti Elu esindaja külastas Peterseid ühel sügispäeval nende Baby Point’i rajoonis asuvas kaunis kodus Torontos, kus mitmetunnise jutuajamise vältel koorusid välja huvitavad seigad nende elust ja tegevusest.
Sündinud on nii Tea kui Ago Pärnus, kust põgenesid lastena 1944.a. Kodulinnas nad samas liivakastis ei mänginud ja tuttavad polnud omavahel ka nende vanemad. Ago isa oli taksojuht, kes küll paljusid Pärnu elanikke tollal tundis. Algkoolis jõudis Ago käia Eesti Vabariigi ajal vaid ühe aasta. Siis tulid keerulised ajad ja vahepeal võeti nende koolimaja hoopis haiglaks. Nii oli ka koolitee neil aastatel häiritud. 1944.a. septembris põgenes nende pere Pärnu sadamast paadiga Gotlandile. Ago jaoks, kes oli tollal 13-aastane, oli see kogemus väga põnev ja huvitav. Poolel teel ilmus nende kõrvale allveelaev, mis täiskasvanuis suurt muret ja paanikat tekitas, kuid oli laste jaoks üks põnev seik… Kodumaalt põgeneti, kuna juba küüditamisööl oli olnud isal aimdus, et midagi võib äkki juhtuda. Tookord aga jäi nende pere puutumata.
Rootsis oldi esialgu laagris karantiinis. Varsti sai isa töökoha maale tallu, kus Ago talle abiks oli. Peatselt kuulis aga isa, et Göteborgi on saabunud palju eestlasi, ta käis seal n-ö maad kuulamas ning nii koliski pere sinna. Seal rajati ka Eesti kool, kus ühes toas õppis neli klassi. Õpetajad olid olnud Eestis kogemustega ja tunnustatud pedagoogid. Seal tehti poistele selgeks: te kõik peate edasi õppima! Ja see õpetus kandis vilja, sest suur osa tollastest klassikaaslastest on praegu lugupeetud inimesed oma valitud professioonidel. Ago astus praktilisse keskkooli. Mõne aja pärast otsustas pere, et tuleb edasi liikuda Kanadasse.
Siia saabusid nad 1951.a. kevadel, Londonis (Ont.) oli neil sugulane ees. Londonis astus Ago ka Western ülikooli, olles eelnevalt läbinud 13. klassi. Inglise keelega oli algul raskusi — sõnu ja grammatikat oli Rootsis õpitud, puudus aga keelepraktika. Sõnaraamatut tuli kasutada näiteks matemaatikaülesandeid lahendades. Ülikooli õppekavas tuli valida ka üks võõrkeel, selleks valis Ago saksa keele.
Ülikooli meditsiini erialale astumine sai Ago sõnul teoks tänu keskkoolis töötanud nõuandjale, kes teda igati selles otsuses toetas. Pere polnud majanduslikult just heal järjel, õppemaksud aga vajasid tasumist. Nii töötas Ago öösiti õllevabrikus. Esimese aasta õppemaks ülikoolis oli $360, viimasel aastal $780. Mitte just odav tolleaegseid palku arvestades, aga kes kangesti tahtis, seda ikka endale lubada sai. Nii meenutab Ago, et ta suutis tänu kooli kõrvalt töötamisele õppemaksud ise võlavabalt tasuda ja ka raamatud osta ning vanemad ei pidanud teda toetama muu kui peavarju ja söögiga.
Tollal käis arstiks õppimine nii, et kaks aastat tuli õppida
pre-med’i, millele järgnes neli aastat kestnud arstiteaduskond, kuhu vastuvõtmine oli juba iseenesest suur saavutus.
*
Tänaseks on dr. Ago Peters teinud arstitööd 50 aastat. Tal oli omaette perearstipraktika aastatel 1959—1977, seejärel asus ta tööle Kodakisse terviseosakonna juhatajaks. Oma patsientidel soovitas ta siis uue perearsti leida, paljud seda ka tegid, kuid paljud mitte, nii jäi ta edasi osaajaliselt ka perearsti tööd tegema. 65-aastaselt oli ta sunnitud Kodakist pensionile minema, palgati aga kohe tagasi, poole ajaga, mis kestis viis aastat. Perearstina tegutseb ta veidi siiani — tal on veel 20 patsienti, kelle eest on hoolitsenud juba aastakümneid ja kes ei soovi omale uut arsti otsida. Dr. Peters vaatab nende järele hea meelega, olles rõõmus, et tema teeneid ikka vajatakse. Ta ei pea paljuks koduvisiite ega pikki telefonikõnesid patsientidega — ka meie intervjuu ajal heliseb mitu korda telefon. Nagu ta ütleb, lubab ta kõikidel patsientidel alati omale koju helistada, selle eest raha ei võta ja aastakümnete jooksul on temast saanud paljude perede jaoks kui mitte just sõber, siis hea tuttav, kellega arutatakse muidki probleeme kui vaid tervisega seonduvat. Arstitöö on dr. Petersi jaoks täielikult rahuldust pakkuv ja ta on õnnelik inimene, et on saanud kogu elu teha seda tööd, mis talle väga meeldib.
Dr. Petersi perearstipraksise algusaegadel oli töö aga hoopis teistsugune kui nüüd. Tuli teha kõike alates beebide vastuvõtmisest. Ta on vastu võtnud rohkem kui 1000 beebit ja sünnitusarsti pidi ta vaid ühel korral välja kutsuma. Ka oma patsientide operatsioonide juures haiglas oli ta alati kohal, assistendiks, seletades järgmisel päeval patsiendile ülima täpsusega, mis toimus, kuidas lõikus läks jne.
*
Ka Tea jõudis Eestis koolis käia vaid paar aastat, kodumaalt põgenemise ajaks oli ta saanud just 11-aastaseks. Ka nende pere põgenes Rootsi, kuna ema oskas suurepäraselt rootsi keelt ning peatselt sai ta tööd tõlgina. Nad sattusid Norrköpingisse ja vanemad otsustasid, et laps peab minema kohe Rootsi kooli. Nii sai Teal kolme kuuga rootsi keel selgeks. Ka nende perekonna järgmiseks sihtpunktiks sai Kanada, Torontosse saabusid nad samuti 1951.a. Peatselt avas Tea isa, kellel oli Pärnus lihafirma, siin „PoKo“ poe, mis oli esimene Torontos, kust eestlased said jõuluks verivorsti osta.
Torontos lõpetas Tea keskkooli. Ta tutvus eestlanna Taimi Kapsiga, kes oli esimene naissoost hambatehnik Kanadas ning sattus tema erialast nii vaimustusse, et otsustas ka ise seda ala õppima hakata. Nii ta tegigi, võttes kursusi ülikooli juures ning olles Taimi Kapsi juures õpilane. Teast sai teine naissoost hambatehnik ja nagu ta meenutab, polnud algul sugugi kerge sel varem meestele kuulunud erialal läbi lüüa. Aga ta oli tubli ja edasipüüdlik ning olles algul õpetanud seda eriala ülikooli juures, lõi ta üsna pea oma laboratooriumi, mis sai just 50-aastaseks. Nüüdseks on aga just suur osa selle töö tegijaist naised.
Kui teised inimesed näevad inimese juures esmalt näiteks silmi, siis Tea märkab just hambaid, räägib ta. Näiteks torkab talle kohe silma kolleegide töö, mille juures tema midagi teisiti teinud oleks, näiteks värvi suhtes. Kui nii mõnigi inimene mõtleb kroone-proteese tellides, et valiks võimalikult valge värvi, siis spetsialisti sõnul on väga valge puhul vanema inimese juures kohe näha, et tegemist pole oma hammastega ja tema soovitaks küll natuke teistsuguse tooni kasuks. Aga eks see ole maitseasi.
Teal oli tööd juba ootamas enne, kui laboratoorium valmis sai. See sai rajatud kahe magamistoaga korterisse, kus nad algul elasid, ja üks magamistuba oligi labor. Peatselt jäi aga korter väikeseks ja 1962.a. ostsid Petersid Baby Point’i rajooni maja, kus nad elavad tänase päevani. Nagu nad meenutavad, oli see paik, üks praeguse Toronto eliitpiirkondi, tollal justkui „maa“, kuna linn polnud sugugi veel samades mõõtmetes kui on praegu. Ka Tea labor sai algul kodumajas sisse seatud, aga mõne aja pärast koliti see praegusesse asukohta Dundas St. W. peal, Runnymede’i lähedal. Töö kõrvalt lõpetas Tea York ülikooli psühholoogia alal, soovides aru saada hambaarstide mõtlemisviisist. Praegu peavad Tea asutatud laborit muude tööde kõrvalt Petersite lapsed, Tea on ise aktiivsest tööst tagasi tõmbunud.
*
Natuke ajas tagasi: Tea ja Ago tutvusid, kui Ago oli viimast aastat Londonis ülikoolis ja töötas öösiti vabrikus, ning Tea elas ja töötas Torontos. Kokku viis neid lühidalt öeldes huvi ooperi vastu, millest kõik alguse sai. Ühisest juhuslikust ooperikülastusest arenes sõprus. Igal nädalavahetusel seisis Ago, pöial püsti, tee ääres, et Torontosse Teale külla sõita. Kuna kiirteed 401 siis veel polnud, võttis väiksema maanteega sõit Londonist Torontosse neli tundi. Üsna pea otsustati abielluda ja ühine elu seati sisse Torontos. Poeg Mark sündis 1960.a. ja tütar Norma 1966.a.
Mõlemad lapsed pandi prantsuse kooli, tänu millele nad räägivad seda keelt vabalt. Ka eesti keel on neil hea, Normale näiteks meeldib just eestikeelset luulet lugeda. Agol ja Teal on poja poolt neli lapselast.
*
Hobidest rääkides nimetavad Petersid esimese asjana just ooperit, mis neid kunagi tutvustas. Lisaks ooperi- ja teatrietendustele käivad nad ka ooperikursustel, mõni nädal on neil iga päev mõni kultuurisündmus kavas. Nad käivad palju ka ooperituuridel, näiteks järgmisel suvel lähevad sel eesmärgil jälle Pariisi. Varem reisisid nad rohkem kui nüüd, aga lõunamaadel lihtsalt palmi all puhkamas pole neile kunagi meeldinud käia, ikka rohkem kultuurireisidel.
Ago eluaegne hobi on olnud tennis. Mõned aastad tagasi hakkasid tal põlved tunda andma ja selgus, et need olid lihtsalt n-ö ära kulunud. Teda saatis pidev valu ja tennisemäng muutus võimatuks. Oleks saanud küll ka valutavate põlvedega edasi elada, valides rahulikke tegevusi, aga kuna hing ei lubanud tennisest loobuda, otsustas ta operatsiooni kasuks. Kolmekuuse vahega proteesiti tal mõlemad põlved, taastumine võttis ehk pool aastat ja valudest polnud enam jälgegi. Ta sai naasta oma armastatud tennisemängu juurde ja seda mängides ei meenu talle kuidagi, et põlved on proteesitud. Nii julgustab ta ka teisi inimesi, kel sama mure, selle operatsiooni ette võtma, kuna põlvehädad kimbutavad üsna paljusid vanemas eas inimesi ja sageli arvatakse, et see käibki vanusega kaasas ja valudega tuleb õppida harjuma. Aga see ei pruugi nii olla, kui operatsioon taastab elukvaliteedi täielikult.
Tea lisab, et temal on juba kolm aastat uus puus, mis samuti ei takista tal midagi tegemast ja elukvaliteet on sootuks teine võrreldes varasemaga, kui vaevasid pidevad valud.
Kuna Petersid nii avameelselt oma tervisest räägivad, küsin, mis neid nii aktiivsete ja energilistena hoiab ja kui tervislik on nende toitumine. Nad vastavad, et aastatega on nad kuidagi iseenesest hakanud armastama tervislikumaid toite. Kui varem oli tähtsal kohal
steak, siis praegu on nende lihatarbimine vähenenud ja eelistus kuulub kalale ja kanale. Nad on veendunud, et tervisliku elustiiliga saab paljusid haigusi ära hoida, näiteks südame- ja vähihaigust.
Küsin doktori arvamust alkoholi kohta — eks on tänapäeval esitatud ju uurimusi, tuues esile näiteks punase veini kasulikkust, tarbituna väikeses koguses. Dr. Peters ütleb, et eks sellega üks mõistatus ole ja ühest suhtumist ilmselt pole; ega arst saa alkoholi tarvitamist just soovitada oma patsiendile, kes seda üldiselt ei tee. Alkoholiga liialdamise oht on ju suur. Siiski on välja töötatud teatud ühikud, mille tarbimine nädala lõikes jääb normi piiresse ja on tervisele kasulik, märgib dr. Peters.
*
Rääkides tegutsemisest Toronto eesti ühiskonnas, peavad Petersid end üsna tagasihoidlikeks, kuigi nende panus on märkimisväärne. Umbes 15 aastat tegutsesid nad Pärnumaalaste Seltsis. Selle raames ja hiljemgi on nad korraldanud mitmeid bussiekskursioone — Ottawasse, Kingstonisse, Montreali, Quebec City’sse jm. — mis on väga populaarsed eriti pensionäride seas. Korraldaks neid veelgi, aga sobivas kauguses olevad sihtpunktid tunduvad kõik juba ära käidud…
Juba mitu aastakümmet on Petersid palju abi suunanud kodumaale. Omal ajal tegutses siin ka Eesti Arstide Selts, mille kaudu kodumaa kolleege abistati. Tea on aidanud oma Eesti kolleege soveti ajal, viies neile varustust ja andes TÜ-s lühikursusi. Ago on siin tegutseva Tartu Ülikooli Fondi president, mille kaudu on suunatud abi ülikoolile. Kui ta selle fondi presidendiks-asjaajajaks hakkas, oli veel nõukogude aeg ega olnud TÜ juures veel Sihtasutust. Fondil mingeid kulusid ei ole; kõik annetatud raha saadetakse TÜ Sihtasutusele. Dr. Peters märgib, et kui kellelgi on soov Fondile annetades Eesti haritlaste tulevikku investeerida, kas siis ühekordse annetusena või oma testamendi kaudu, võib temaga kontakti võtta e-maili teel: ja ta vastab hea meelega kõikidele küsimustele.
Hiljuti sai Ago Peters kodumaalt üllatava kirja — teda on valitud Tartu Ülikooli auliikmeks. Nii sõidavad Petersid selle kuu lõpus Eestisse, kus dr. Petersile see tunnustus üle antakse.
