Tattoo ehk tätoveering — see on midagi ekstreemset, hipidelt pärit moehullus, mis sobib ainult noortele, arvatakse. Vale puha! Tätoveerimisel on sajanditepikkune ajalugu: iidsest Egiptusest on arheoloogid leidnud 4000 aasta vanuseid muumiaid, mida kaunistavad tätoveeritud täpid ja jooned.

Ka on ekslik arvamus, et tätoveerimine peaks olema vaid väga noorte inimeste tihti mööduv hullus. Tõsiste tattoo-meistrite seisukoht on: pigem peaksid ennast tätoveerima just küpsed inimesed, kes oma otsuse läbi mõelnud ja selles kindlad.

Kanadas on tätoveerimisel iidsed traditsioonid

Kanada tattoo-pealinnaks peetakse Edmontoni Albertas: seal tegutseb vähemalt 64 ametlikult registreeritud tattoo-stuudiot, mida on rohkem kui Montrealis, Calgarys või isegi Torontos. Tattoo-pealinna austav nimetus näib tõepoolest välja teenitud olevat — tätoveeritud inimesi, noori ja vanu, mehi ja naisi võib kohata kõikjal Edmontonis.

Tätoveerimine näikse Kanadas üldse üsna populaarne olevat. Oktoobri lõpul toimus Ottawas suur Tattoo Expo.

Tegelikult pole tattoode populaarsus Kanadas siiski mingi ime — tätoveerimisel on siinsete indiaanihõimude seas sajanditepikkused traditsioonid. Teatud Põhja-Ameerika indiaanlaste hõimudes (näiteks Arapaho, Cree jne) peeti tätoveerimist religioosseks tseremooniaks, selle viis läbi preester.

Tänapäeval on tätoveeringu müstiline/maagiline tähendus jäänud tahaplaanile. Tätoveeritute jaoks on see teda iseloomustav sõnum või märk, mis räägib tema soovidest, tahtmistest või teda puudutanud sündmustest.

Tätoveering näitas, palju vangis oled istunud

Eestis peeti tätoveeringuga inimest veel mõnikümmend aastat tagasi (nõukogude ajal) vähemalt friigiks või punkariks, enamasti aga suisa kriminaalseks elemendiks — kus mujal ikka, kui vanglas ajaviiteks nõelaga tinti naha sisse torgitakse, arvati.

Tänaseks on suhtumine kõvasti leebemaks läinud. Aga siiski ollakse valdavalt endiselt üsna kindlad: tätoveering on selline noorte inimeste ehe. Tätoveeritud vanaema? Huh, nalja teete või, hirmus!

Eesti üks paremaid ja tunnustatumaid tätoveerijaid Dimon Taturin, 40, ütleb aga kindlalt: eas ei ole tätoveerimine küll kinni. Või kui, siis suisa vastupidiselt: pigem peaksid ennast tätoveerima just küpsed inimesed, kes oma otsuse läbi mõelnud ja selles kindlad. Alla 18-aastasele tõsine tätoveerija ilma vanema nõusolekuta üldse tätoveeringut ei teegi.

Eesti kuulsuste tätoveerija

Taturini seisukohti ja tööd võib usaldada, seda tõenduseks on pikaaegne kogemus ja kindlasti pikk rida tuntud inimesi, kes mehe käe alt läbi on käinud.

Taturin on valitud seitsmel korral Eesti parimaks tätoveerijaks, tattoo-festivalidelt on ta koju toonud lugematul hulgal võidukarikaid.

Dimon Taturin tunnistab, et kusagil koolis ta tätoveerimist õppimas pole käinud. Aga peale hakkas asjaga juba üsna noorelt. „Hakkas huvitama ja kui hiljem selgus, et see võib lausa tööks saada, siis nii ta läks,“ ütleb Dimon, kellele tätoveerimine oligi aastaid lihtsalt hobi. Kuni sellest sai ka töö.

Aga vähe sellest, et tätoveerimine on Dimoni põhitöö, õpetab ta seda kunsti ka teistele. Nimelt annab mees Eesti Kunstiakadeemias valikainete kavas praktilisi tunde tätoveerimisest. Seda koos hea sõbra, Rocca al Mare kooli ajalooõpetaja Marek Nisumaaga, kelle kanda on akadeemias teooria-pool (tätoveerimise ajalugu, erinevate rahvuste erinevad stiilid jne).

Ka Taturini elukaaslane on tätoveerimisega seotud ja töötab perefirmas Dimon Taturin OÜ administraatorina.

Taturin on oma töö rakendanud ka heategevuse vankri ette. Mullu üllitas mees enda poolt tätoveeritud Eesti kuulsustega kalendri „Taturini tätoveeritud tähed“ tänavuseks aastaks, mille
müügist saadud rahaga toetati paljulapselisi peresid ja loomade varjupaiku.

Vanus ei sega

Igal pool maailmas tätoveerivad ennast ka vanemad inimesed — sugugi ei leita, et see oleks kuidagi tobe või nõme. „Kui tattoo on mõistliku koha peal ja hästi tehtud, siis võib see vabalt ka vanemal inimesel olla. Ja kõik ei peagi ühesuguste põhimõtetega olema. Mõni vanaema istub kodus ja koob sukka, teine kihutab mootorrattaga ringi.

Minul väga noori kliente ei olegi. Sest noortega on see asi, et nende jaoks on tattoo samasugune moeasi nagu soeng või kõrvarõngas või mis iganes. Tulevad: tehke mulle samasugune tattoo nagu mõnel kuulsusel. Ja tingimata peab see hästi nähtaval kohal olema, kaelal näiteks. Aga esiteks: mis kohad inimesel vananevad kõige rutem ja nähtavamalt? Kael ja käed. Mis aga põhiline: tattoo soov peab tulema enda seest. See on enda, mitte publiku jaoks ja ei pea olema kogu aeg kõigile näha. Need, kes minu juurde tulevad, nad on asja kaalunud tihti juba 10 aastat. Ma isegi lasin endale esimese tattoo teha alles siis, kui olin 10 aastat teisi tätoveerinud...“ selgitab Dimon.

Kõige vanem klient, kes Dimoni juurde esimest tattood saama tuli, oli 65-aastane mees: „Selline hästi soliidne mees. Tal oli juubel tulemas ja siis otsustaski endale kingi teha. Ütles, et tal on kõrini sellest „korralik“ olemisest, hing on kogu aeg midagi muud ihanud. Nüüd siis tahtis hinge n.ö. vabaks lasta.“ Kui Dimon järele mõtleb, siis tema põhiklientuur on just 30—40-aastased. Inimesed, kes juba teavad täpselt, et nad raudkindlalt seda tätoveeringut tahavad.

Kardetakse tõbe külge saada

Lisaks ealistele eelarvamustele kardetakse tihti, et tätoveerimisel võib külge saada mingi koleda nakkushaiguse või midagi veel hullemat. Dimon välistab surmkindlalt võimaluse, et tema või mõne teise Eesti tunnustatud tätoveerija juures keegi tätoveerimise käigus mõne viiruse või haiguse kaasa võiks saada. Dimon kasutab oma töös tätoveerimismasina küljes ainult ühekordseid nõelu. „Tätoveerimisbisnes on Eestis väga palju edasi arenenud, nõelad on kõik steriilsetes pakkides ja Euroopa Liidu sertifikaadiga. Varem, kui veel ühekordseid nõelu ei kasutatud, töötasime ja kartsime ise ka. Tuli töövahendeid ja nõelu ise steriliseerida, selleks pidi ostma autoklaavi. Kõik see raiskas aega ka. Meistri juures, kes oma tööst hoolib, pole praktiliselt mingit võimalust viirusega nakatuda,“ on Dimon kindel. Samas rõhutab mees, et väga ebahügieenilistes tingimustes tätoveerides on nakkuse saamine siiski võimalik — kui minna kuhugi nurgatagustesse räpastesse urgastesse oma nahka kaunistama.

*

Tätoveeringu ajalugu

Sõnad „tätoveering“ ja „tattoo“ on pärit tahiitikeelsest sõnast tatau. 1769. aastal Tahiitil esimest korda tätoveerimist nähes kasutas kapten James Cook selle kirjeldamiseks sõna tattow.

Tätoveeringud pärinevad juba iidsetest aegadest. Egiptusest on arheoloogid leidnud 4000 aasta vanuseid muumiaid, mida kaunistavad tätoveeritud täpid ja jooned. Arvatakse, et säärane muster ja tätoveerimise kunst on üle võetud nuubialastelt. Oletatakse, et vanas Egiptuses tätoveeriti üksnes naisi ning tavaliselt olid need preestrinnad või tantsijad ehk teisisõnu: rituaalivahendajad. Tätoveeringud põhinesid rituaalidel, müstitismil ja uskumustel ja on seotud iga teada oleva paganliku usuga.

Iidsed rahvad ei pidanud tätoveerimist pelgalt kunstiks, vaid sellele anti müstiline või maagiline tähendus.

Fakt on see, et tätoveerimine oli kuni 20. sajandini müstilise tähendusega või seda kasutati staatuse sümbolina. Mõni näide eri kultuuridest pärit uskumustest:

 Mohave indiaanlased Alam-Coloraadost leiutasid lõuatätoveeringu mõlemale soole, kuna usuti, et igatühte valvab selline Kohtunik, kes tuleb Sil`aidi (surnute maale) ja kui inimesel puudub märk näol, siis saadab Ta inimese alla, kus on kõrberotid.

 Teiste indiaani hõimude seas arvati, et teel taevasse peatab neid vana naine ja otsib tätoveeringu olemasolu otsaesisel, lõual või käel. Kui seda ei ole, siis sõdur lükatakse maale tagasi ja ta ei saagi enam vaimsesse maailma tagasi.

 Euroopasse jõudis tätoveerimine maadeuurimise aegu. 18. saj. lõpul tõi kapten Cook Vaikse ookeani retkelt kaasa paksult tätoveeritud polüneeslase Omnai. Polüneeslane lõi Londoni kõrgkihi seas selliseid laineid, et nood hakkasid endalegi nõudma tätoveeringut.

 1960-70-ndatel hakati tätoveerimist seostama hipiliikumisega.

Märkmed: