Alo Lõhmus, Postimees
Millised Tartu Ülikoolis töötanud teadlased on 375 aasta jooksul kõige rohkem mõjutanud maailmateadust? Alljärgnev valik on kindlasti vaieldav, sest suurvaimude pingeritta sättimine on tegelikult võimatu, kuid annab siiski aimu ülikooli väärikast kohast teaduse ajaloos, kirjutab Alo Lõhmus.
1. Tähtede mõõtja Friedrich Georg Wilhelm Struve
See energiline noormees saabus 15-aastasena Hamburgi lähedalt Altonast Tartusse plaaniga õppida filoloogiat. Kuid klassikaliste keelte asemel paelus Struve tähelepanu peagi hoopis matemaatika, sealt edasi aga juba astronoomia. 1813. aastal kaitses ta doktoriväitekirja ülikooli observatooriumi geograafilise asukoha täpsest määratlemisest ning sai ise sama observatooriumi astronoomiks.
Struve tutvus Euroopa observatooriumides leidunud parima vaatlustehnikaga ning otsustas, et Tartu tähetorni varustus peab need kõik üle trumpama. Ta muutis siinse observatooriumi maailma moodsaimaks, kirjutas astronoom Mihkel Jõeveer Struvele pühendatud artiklis. Tartusse tuli maailma esimene parallaktilise monteeringuga ja kellamehhanismiga varustatud pikksilm maailmas – Fraunhoferi refraktor.
«Võlutult seisin ma suurepärase kunstiteose ees, ilma et ma oleksin suutnud otsustada, mis on imetlusväärsem, kas kogu instrumendi ilus kuju ja tema täiuslikkus vähimateski detailides või tema otstarbekohane ehitus ja see geniaalne instrumenti pöörav mehhanism või tema võrreldamatu valgusjõud ja kujutise teravus,» kirjeldas Struve tundeid, mida teleskoop temas tekitas.
Teadustulemused ei lasknud end kaua oodata. 1826. aastal mõõtis ta sellel 24-sentimeetrise läbimõõduga teleskoobil Jupiteri kaaslaste diameetrid täpsusega, mis suudeti ületada alles 20. sajandi teisel poolel viiemeetriste teleskoopide ja arvutite abil.
Struve töötas välja kaksiktähtede täpse vaatlusmetoodika ning lõi valemid tähtede umbkaudse kauguse hindamiseks. Samuti arvutas ta välja tähe Veega parallaksi, mis oli üldse esimene usaldusväärne tähe kauguse määramine.
Lisaks rajas Struve Vene geodeesiateaduse, mõõdistades Liivimaad astronoomilis-trigonomeetrilise mõõtmismeetodiga ning juhtides Tartust ja hiljem Pulkovo observatooriumist tööd nn Tartu meridiaani (Vene-Skandinaavia meridiaankaare) määramisel.
Kõige selle kõrvalt jõudis Struve olla isaks 18 lapsele ja kasuisaks oma venna lastele.
2. Võrdleva embrüoloogia rajajad Baer, Rathke ja Kupffer
Tänapäevase embrüoloogiateaduse rajajateks loetakse kolme meest, kes kõik on Tartu taustaga. Königsbergi Ülikooli professor Karl Ernst von Baer oli Tartu Ülikooli kunagine kasvandik.
Martin Heinrich Rathke töötas aastail 1829–1835 Tartus füsioloogia ja patoloogia professorina. Koos Baeri tudengi Heinrich Christian von Panderiga rajasid nad võrdleva embrüoloogia.
1825. aastal avaldas Rathke artikli, milles teatas lõpuspilude avastamisest imetajatel ja lindudel. See oli läbimurre embrüoloogia ja põlvnemisõpetuse tekkeks, sest näitas, et varane looteline areng on kõigil selgroogsete klassidel ühine.
1828. aastal, mil Baer avastas imetaja munaraku, leidis Rathke lõpuspilud ka inimesel. Samuti tõestas Rathke jõevähi näitel, et selgrootu looma loote areng erineb selgroogse omast.
19. sajandi keskpaigas andis võrdleva embrüoloogia arengusse suure panuse veel üks tartlane. Aastatel 1858–1865 Tartu Ülikoolis töötanud Karl Wilhelm von Kupffer oli esimene, kes kirjeldas seljaaju embrüonaalse arengu erinevaid etappe.
3. Kultuurisemiootika looja Juri Lotman
«Kultuurisemiootika koputab oma sünnikodu uksele,» kirjutas Lotman oma artiklikogu «Kultuurisemiootika» eestikeelse esmatrüki eessõnas.
Leningradist antisemitismilaine eest Tartusse põgenenud teadlane töötas 1970. ja 1980. aastatel välja kultuurisemiootika põhialused, milleta on võimatu ette kujutada tänapäevaseid humanitaar- ja sotsiaalteadusi.
Lotman ja tema loodud Tartu-Moskva koolkond pälvisid rahvusvahelise tuntuse ja tunnustuse, mis muutis Tartu Ülikooli rahvusvaheliseks keskuseks semiootika ja vene filoloogia alal.
4. Neurokirurgia rajaja Ludvig Puusepp
Neurokirurgia sai alguse kahe Tartuga seotud kirurgi teadustööst.
Need mehed ei puutunud iialgi kokku – elasid nad ju lausa eri sajandeil –, ent nende vaimse ühistöö viljana sündis uus meditsiiniharu, mis võitleb kõige saladuslikumate haigustega – ajukasvajatega.
Aastatel 1871–1878 Tartus töötanud kirurgiaprofessor Ernst von Bergmann proovis opereerida ajukasvajaid, kuid iga teine tema skalpelli alt läbi käinud patsient suri. Samas ei jäänud opereerimata jäänud haigetest keegi elama.
See statistika pälvis 20. sajandi algul noore eesti soost Vene arsti Puusepa tähelepanu, kes järeldas, et ajukasvajatega võitlemiseks peab arst olema ühes isikus nii närviarst kui ka kirurg.
See uudne vaade kohtas vastuseisu, ent 1910. aastal sai just Puusepast Peterburis esimene professoritiitliga neurokirurg maailmas.
1920. aastal opteerus Puusepp Eestisse ning sai peagi Tartu Ülikooli neuropatoloogia professoriks. 1921. aastal tegi ta Tartus oma esimese siinse ajukasvajaoperatsiooni.
Puusepa tänini püsivateks saavutusteks on ka näiteks erilise operatsioonitüübi väljatöötamine süringomüeelia raviks (seljaaju kasvajataoline õõsistunud seisund), mida tuntaksegi Puusepa operatsioonina, ning oma ajast kaugel ees olnud katsed mõõta ajurõhku, on kirjutanud Ilo Käbin.
Puuseppa võib pidada ka esimeseks arstiks, kes kirjeldas selgroo lülidevaheliste ketaste väljasopistustest tingitud valu ravimise operatsiooni.
5. Kipsmähise leiutaja Nikolai Pirogov
«Minu mälestusi mürgitab veel enam see, et paljudele elusolenditele suuri piinu tekitades ei saavutanud ma sageli midagi muud peale negatiivsete tulemuste, st ei leidnud seda, mida olin otsinud,» kirjutas Pirogov oma Tartu-aastatele tagasi vaadates.
Võib-olla just kaastunne nii oma loomkatsete ohvrite kui ka suuri piinu taluvate inimpatsientide vastu pani aastatel 1836–1841 Tartu Ülikooli kirurgiaprofessorina töötanud Pirogovi peas idanema ideed, mis hiljem realiseerusid eeternarkoosi ja kipsmähise juurutamisena.
Kipslahase eelkäija jäiga tärklisemähise võttis ta kasutusele juba Tartus 1837. aastal.
Kuna Pirogovile kui eriti innukale teadlasele ei leidunud Tartus lahkamiseks piisavalt laipu, toodi neid talle külmutatuna Liivimaa kubermangu pealinnast Riiast. See oli sissejuhatuseks Pirogovile hiljem kuulsust toonud jääanatoomia atlase loomisele.
Krimmi sõja ajal lõi Pirogov moodsa välimeditsiini – juurutas kipsmähise, eeternarkoosi ning endanimelise amputatsioonimeetodi.
6. Maailmalõpu ennustaja Ernst Öpik
1909. aastal aset leidnud Marsi suur vastasseis äratas ühes Tallinna koolipoisis huvi astronoomia vastu. Koos vendadega asutas noor Öpik amatöörastronoomide seltsi Vega, mis pühendus vaatlustele kolmetollise teleskoobiga.
Sellest pooljuhuslikult tärganud huvist sai alguse üks eredamaid tähelende Eesti teadustaevas. Naasnuna õpingutelt Moskvas ja Taškendis, sai Öpikust 1921. aastal Tartu tähetorni astronoom.
Juba 1930. aastal alustas Öpik praktiseerimist Ameerika Ühendriikides Harvardis, jätkates samas ka Tartu tähetorni töö juhtimist.
Öpik esitas 1922. aastal esimesena idee, et kui tähtedes sisalduv vesinik termotuumareaktsioonide tulemusena otsa saab, hakkab tähe välipind paisuma, jõudes Päikese puhul Maa lähedusse ning hävitades planeedi.
Samal aastal tegi ta kindlaks Andromeeda udukogu kauguse (450 000 parsekit), määrates esimese teadlasena tõeselt Galaktika-välise objekti distantsi Maast. Öpiku rohkearvuliste saavutuste hulka kuulub ka Öpik-Oorti komeedipilve olemasolu ennustamine.
7. Bioloogia ristiisa Karl Friedrich Burdach
Tartu Ülikoolis töötas kaks aastasada tagasi mees, kelle teenete hulka kuulub termini
«bioloogia» tänapäevases tähenduses kasutusele võtmine. Tõsi, see juhtus küll Saksamaal Leipzigis.
1800. aastal sõnastas Burdach ühes oma kirjatöös termini «bioloogia», tähistamaks teadust, mis tegeleb inimeste morfoloogilise, füsioloogilise ja psühholoogilise uurimisega. Muide, ka termini «morfoloogia» leiutas Burdach samas töös.
1811. aastal saabus Burdach Tartu Ülikooli, kus temast sai anatoomia, füsioloogia ja kohtumeditsiini õppetooli professor. Just tema kasutas närvikoe värvimiseks esimest korda alkoholi ja kaaliumilahust.
Burdach avastas seljaaju tagumised ja külgväädid ning tema saavutusi Tartus peetakse aluse rajamiseks nüüdisaegsele ajuanatoomiale.
8. Kõigi kummide isa Ivan Kondakov
Just Tartus sünteesiti 1900. aastal esimest korda täissünteetiline kautšuk.
Seda tegi ülikooli farmaatsiainstituudi juhtaja ja farmaatsiaprofessor Kondakov, kes töötas Tartu Ülikoolis aastatel 1895–1918. Artikli oma avastuse kohta avaldas Kondakov eelmise sajandi esimesel aastal.
Defitsiitse ja kallihinnalise loodusliku kautšuki asendaja loomiseni jõudis Kondakov, uurides küllastamata süsivesinike ja looduslike terpeenirea ühendite (eeterlike õlide jt) keemiat, on kirjutanud Tullio Ilomets. Kondakov pani aluse orgaaniliste ühendite sünteesi teaduslikule suunale Tartus.
Kondakovi huvitas loodusliku kautšuki «ehituskivi» ehk isopreeni analoog metüülisopreen, mida looduses ei esine.
Ainet uurides avastas ta, et see tihkestub elastseks materjaliks, mis on omadustelt võrdne kautšukiga. Kondakovi kautšuk sai nimeks metüülkautšuk ning seda hakati Esimese maailmasõja ajal tootma Saksamaal.
9. Ajakirjandusteaduse looja majandusteadlane Karl Bücher
Aastatel 1882–1883 töötas Tartu Ülikooli geograafia, etnograafia ja statistika professorina Karl Bücher, kes hiljem sai tuntuks majandustasemete teooria loojana (suletud naturaalmajandus, linnamajandus ja rahvamajandus).
1896. aastal Leipzigis ilmunud raamatus «Töö ja rütm» üritas ta ühendada musikoloogiat ja majandusteadust, kasutades selleks muu hulgas ka Eesti talupoegadelt pärinevaid etnograafilisi näiteid. Bücheri uurija Toomas Grossi sõnul näitas teadlane, et töölaulude ja rütmilise muusika abil on võimalik suurendada töö efektiivsust ja kiirust – fakt, mis nüüd on leidnud ka bioloogilise tõestuse.
1916. aastal asutas Bücher Leipzigi Ülikooli juurde Ajakirjandusteaduse Instituudi, andes ajakirjandusele esimest korda iseseisva akadeemilise distsipliini staatuse.
10. Filosoofiakoolkonna rajaja Gustav Teichmüller
Aastail 1871–1888 Tartu Ülikoolis õpetanud filosoofiaprofessor Teichmüller oli ainus siinsetest filosoofidest, kelle tööd mõjutasid filosoofia arengut laiemalt nii Euroopas kui ka Venemaal ning keda võib pidada lausa oma koolkonna rajajaks.
«Kristliku filosoofilis-teleoloogilise personalismi rajajana kritiseeris ta järjekindlalt positivismi, darvinismi evolutsiooniõpetust ning traditsioonilist platonismi,» on teda iseloomustanud egüptoloog Sergei Stadnikov.
Nagu paljud teisedki toonased Tartu suurkujud, oli ka Teichmüller viljakas mitte ainult teadustöös: ta sai kahe naisega (need olid seejuures õed) kokku üheksa last.
