Tartu Ülikool teaduses ja kultuuriloos

Helmut Piirimäe
Tartu Ülikooli emeriitprofessor

(algus Eesti Elus # 41)

Tartu gümnaasiumi rajamisel 1630. aastal lubati, et õpetust antakse ka läti, eesti ja ingeri (ilmselt mõeldud isuri) keeles. Tegelikult ei õpetatud kohalikke keeli ei gümnaasiumis ega ka sellele järgnenud ülikoolis. Õppe- ja teadustöö toimus ladina keeles ning tolle aja arusaamade järgi ei olnud üldse mõeldav, et akadeemilist haridust võiks anda mõnes muus keeles. Ometi elati põlisrahva eestlaste keskel ja ülikoolil oli paratamatult kokkupuuteid ka teise kohaliku rahva lätlastega.

Kohalike rahvaste keele õppimist mõjutas Rootsi võimude püüdlus, et pastorid ja riigiametnikud oskaksid kohalikku keelt. Kuningavõimu korraldusel pidid kõik, kes taotlevad Baltimail riigiameteid, õppima vähemalt kaks aastat Tartu, resp Pärnu ülikoolis. Eesti ja Läti alal sündinud noortele ei valmistanud emma-kumma kohaliku keele oskus erilisi raskusi, sest nii linnas kui ka mõisas oli pidevalt kokkupuuteid kohalike rahvastega, üliõpilastel eelkõige eestlastega. Kaugemalt tulnud studioosused said aga ülikooli tulles ülesande eesti või läti keel ära õppida. Kohaliku keele õppimine oli soodusfaktoriks stipendiumi määramisel, mille tõttu eesti keele õppijate seas on teada näiteks transilvaanlasi.

Arvukad iseloomustused, mis on antud pastorikohtadele ja riigiametitesse pürgijatele, kõnelevad Tartu ülikoolis õppinud noormeeste heast eesti keele oskusest. Mõningatel juhtudel käis sellekohane komisjon kontrollimas ka juba ametisse asunud pastori keeleoskust. Mingil määral õppisid eesti keele ära ka professorid, kes olid tulnud siia teistest maadest. Kohalikku keelt vajasid nad suhtlemiseks oma majateenijatega, Tartu perioodil ka Tõrvandi küla talupoegadega, sest see küla oli jagatud professorite vahel nende sissetulekute suurendamiseks. Eesti keele oskus oli professorile hädavajalik, et olla suuteline otsustama, kas üliõpilase keeleoskus on nõutaval tasemel kirikuõpetaja või riigiametniku kohale asumiseks.

Tartu ülikooli kasvandikest on eesti keele heaks kõige rohkem teinud Johann (Johannes) Gutslaff, Taga-Pommerist pärit mees, kes enne Tartu ülikooli üliõpilaseks saamist 1639. aastal oli juba õppinud Greifswaldi ja Leipzigi ülikoolis. Tartu ülikoolis õppis Gutslaff usuteadust, kuid väga intensiivselt ka eesti keelt, nii et juba 1641. aastal võis ta asuda Urvaste kihelkonna pastori kohale. Urvastes kujunesid tal välja head suhted kohalike talupoegadega.

1648. aastal avaldas Gutslaff „Grammatilised vaatlused eesti keelest” koos eesti-saksa sõnastikuga. Tema suurimaks ettevõtmiseks kujunes aga Piibli tõlkimine lõuna-eesti keelde. Ta ei alustanud pastoritele esmatähtsast Uuest Testamendist, vaid raskemast ja keerukamast Vanast Testamendist. Gutslaffist kui suurest töömehest ja tema heast filoloogilisest haridusest kõneleb asjaolu, et ta pani Vana Testamendi ümber eesti keelde originaalist, mitte Martin Lutheri saksakeelsest tõlkest. Tänapäeval on raske ette kujutada kogu vaeva, mida tuli näha Urvaste pastoraadis heebreakeelsetele väljenditele lõuna-eesti vasteid otsides, eriti kui tegemist oli hoopis võõra olustikuga ning selliste loomade ja taimedega, millest maarahvas polnud seni kuulnudki. Kui Gutslaff 1657. a katku suri, ei leidunud kedagi, kes oleks ta töö lõpuni viinud ja trükki toimetanud. Hiljem tuli Vana Testamendi tõlkega uuesti otsast peale hakata.

Tartu ülikoolis haridust saanud meestest andis olulise panuse eesti keele ja kultuuri arengu heaks ka Kambja pastor Andreas Virginius (1640–1701). Ta oli sündinud Nõo kirikumõisas ja oskas lapsest peale eesti keelt. Tartu ülikooli oli ta immatrikuleeritud üpris noore poisina 1648. a. Ta tõlkis lõuna-eesti keelde Uue Testamendi ja avaldas selle koos oma poja Adrianiga 1686. Koos pojaga tõlkis ta eesti keelde ka osa Vanast Testamendist ning osales suure katekismuse ja lauluraamatu tõlkimises.

Tartu ülikooli kasvandikest tundis suurt huvi eesti keele vastu ka Rootsis sündinud Martin Gillaäus (1610–1686). Pärast ülikooliõpinguid oli ta Tallinna Toomkiriku eesti koguduse õpetaja, hiljem Käina pastor. Keeleteaduses peetakse teda esimeseks, kes mõistis, milline on eesti keele omastav kääne. Eriti suured on Gilläuse teened eestikeelse kirikulaulu, kaudselt ka eesti rahva laulukultuuri arendamisel.

Tõendiks eesti keele kasutamise kohta ülikoolis on eestikeelne juhuluule, mida kasutati pühendussalmikutena väitekirjade algul. Nende hulka kuuluvate luuletuste üheks paremaks näiteks on peetud ajalooprofessor Carl Schulteni 16 neljarealisest salmist koosnevat luuletust 1709. a esitatud disputatsiooni eessõnana. Luuletus on kirjutatud heebrea keele kiituseks, kusjuures autor kasutab Bengt Gottfried Forseliuse soovitatud uut kirjaviisi.

Ülikooli tegevuses kajastus ka asjaolu, et kuigi ülikoolilinnade Tartu ja Pärnu põlisrahva seas olid valdavas enamuses eestlased, moodustas suurema osa Liivimaa kubermangust Läti Vidzeme ning mõnesugused sidemed olid ülikoolil ka Kuramaaga. Nendelt aladelt Tartusse ja hiljem Pärnusse õppima tulnud baltisaksa noormehed oskasid juba varasest noorusest mingil määral läti keelt. Kaugematest maadest tulnud noormeestele oli läti keel teine variant kandideerimaks pastoriks või riigiametnikuks. Oma professorite (Georg Manzel) ja kasvandike (Christian Fürecker, J?nis Reiters/Johannes Reuter) kaudu suutis Tartu ülikool mõndagi ära teha ka läti kirjakeele ja kirjanduse edendamiseks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Tartu ülikooli teadus oli 17. sajandil ja oma tegevuse Pärnu perioodil, 18. sajandi algul kõigiti oma aja tasemel tänu tihedatele sidemetele Euroopa teiste, eeskätt Saksamaa ja Hollandi ülikoolidega ning Uppsala emaülikooliga. Vaadeldav ajajärk kujundas Tartus elujõulise teaduse- ja kultuuritraditsiooni. Tõeliselt kuulsusrikas periood Ülikooli ajaloos saabus siiski alles 19. sajandil.

Märkmed: